"Elu tuleb elada lõpuni!" : etnograafiline osalusvaatlus koduhospiitsi õe rollist ja kogemusest hospiitsravi otsuste kujundamisel

Abstract

Magistritöö eesmärk on uurida Viljandi Haigla koduhospiitsi õdede professionaalset rolli ja kogemust inimkesksete raviotsuste suunamisel patsientide elu lõpus. Tegemist on meditsiiniantropoloogilise uurimusega, mis tugineb Viljandi Haigla koduteenuste meeskonnas läbi viidud etnograafilise osalusvaatluse käigus kogutud materjalile, mida analüüsiti Brauni ja Clarke’i (2022) refleksiivse temaatilise analüüsi meetodi toel.

Uurimus analüüsib koduhospiitsi kui „leebet institutsiooni“ ning väidab, et kodune keskkond muudab hospiitsfilosoofia rakendamise loomulikumaks, toetades patsiendi identiteeti ja autonoomiat kuni lõpuni. Analüüsi käigus jõuti järeldusele, et koduõel on elulõpuhoolduses neli keskset rolli: õde on (1) usalduse viljeleja, kes loob egalitaarse suhte indiviidi privaatsfääris, (2) strateegiline teerajaja, kes harib ja valmistab ette lähedasi tulevikustsenaariumideks, (3) asendamatu vahelüli tehnokraatliku meditsiinisüsteemi ja patsiendi eluilma vahel ning (4) teadlik emotsionaalse töö tegija, kelle motivatsioon tugineb sügavamale missioonitundele. Töö paigutub lisaks meditsiiniantropoloogiale ka headuse antropoloogia (Anthropology of the Good) valdkonda, kutsudes üles arendama kaastundlikke kogukondi, kus väärikas suremine on ühiskondlik ja eetiline vastutus.