Autocommunication in the Semiotic Development of the Child

Abstract

Töö uurib laste tähendusloomet ja selles aset leidvaid muutusi laste arengukaares, mis viivad järk-järgult selleni, et lapsed saavad osalisteks end ümbritsevas kultuurilises keskkonnas. Kultuuri määratletakse sageli inimestele iseloomuliku ja ainuomase tähendusliku nähtusena. End ümbritseva kultuuri ja kultuuriruumi mõistmine ei ole inimestele aga sünnipäraselt kaasa antud, vaid ajas muutlik, tekkides ja kujunedes kultuurilise õppimise käigus suhtluses teiste inimestega. Lapse tähenduslik suhe ümbritseva maailmaga teiseneb sedavõrd, kuivõrd temas leiavad aset füüsilised, füsioloogilised, psühholoogilised ja kultuurilised muutused. Nii nagu lapsele avaneb kultuuriliselt tähenduslik maailm, muutub ja teiseneb ka laps ise, sealhulgas tema arusaam ja ettekujutus iseendast ning omaenese mõtlemisest. Dialoog ja kommunikatsioon ümbritseva maailmaga on seepärast ka dialoog ja kommunikatsioon iseendaga, teisisõnu autokommunikatsioon. Inimestele ainuomased ümbritseva maailma tähendustamise viisid on tihedasti seotud kultuuri ja looduse põimumise probleemiga inimestes endis, kus inimestele eripärane märgiline tähendusloome välja kujuneb. Sealjuures on tähendus ühtaegu väline, ühiskondlik nähtus, kultuuriliselt ühine ja jagatud; teisalt aga sisemise mõistmise ja tõlgendamise tulemus. Semiootikas, aga ka mitmetes teistes teadustes käsitletakse tähenduslikkust märgilisena. Et kultuurinähtused on iseloomulikult tähenduslikud ja märgilised, puudutab inimestele omase märgilise mõtlemise kujunemise probleem seepärast humanitaar- ja kultuuriteaduste aluseid. Seetõttu, et märgid vahendavad inimestevahelist suhtlust, ning et neis on kätketud inimeste tähenduslik maailm, ühendab huvi märkide vastu semiootikat ja arengupsühholoogiat. Käesolev töö selgitab ja kombineerib semiootilisi märgiteooriaid, humanitaarteadustest pärit tekstianalüüsi meetodeid ja arengupsühholoogiast pärit vaatlusi, et selgitada, kuidas väikesed lapsed ümbritsevas kultuurikeskkonnas tähendust loovad, keskendudes sellistele lapse kõnelistele ja teistele kultuuriliselt tähenduslikele kommunikatiivsetele ja loomingulistele nähtustele, mis pole mõeldud kellelegi teisele, vaid iseendale, ning lapse enese semiootiliseks väljenduseks.

The study examines how young children's meaning-making evolves as they become active participants in their culturally meaningful environments. Humans are uniquely cultural beings to the extent that culture is often characterized as specific to humans. However, comprehension of cultural environments is not innate, and human meaning-making does not remain unchanged throughout childhood but develops over time through cultural interactions. During this interaction, as the young child changes physically, physiologically, psychologically, and culturally, it is not only the child’s relationship to the world that is transformed but also the child’s relationship to her or himself– as they are a part of this world. Therefore, as the child’s meaning-making develops in communicative interaction with the surrounding culture, the child also undergoes changes in this process in communicative interaction with him or herself. The problem of where human meaning-making arises within the interrelations of culture and nature, within which culture is born, situated and tied, is foundational to the humanities. Human meaning-making is at once external, social, and culturally shared; and at the same time a process and a result of internal, individual understanding and interpretation. In semiotics, meaning is understood to be constituted by signs. As signs mediate communication between people, as well as the meaningful cultural environment for an individual person, both semiotics and developmental psychology have shared a mutual interest in theories of signs. This study combines and integrates semiotic theories of signs, methods of textual analyses from the humanities, and observational research from developmental psychology to explain how young children create meaning within their cultural environments. The study focuses on discursive and other culturally significant communicative and creative phenomena, in which the child is not communicating with others, but rather with her or himself. This study examines how the child, while interacting with culture, changes herself.