Tenure transitions and residential mobility of migrants: evidence from three Nordic welfare states

Abstract

Ränne arenenud riikidesse on rekordiliselt kõrge. Kuigi sisserändajad aitavad leevendada vananeva elanikkonna survet ning tööjõu ja oskuste puudust kogu Euroopas, kaasneb sellega ka väljakutseid vastuvõtvas riigis. Üheks keskseks probleemiks on sisserändajate majutamine niigi keerulistes eluasemeturu tingimustes. Doktoritöö analüüsis Helsingisse, Stockholmi ja Oslosse äsja elama asunute eluteed uues riigis, et mõista paremini elukohapõhist lõimumist. Pikaajalised rahvastikuandmed võimaldasid käsitleda seoseid sisserändajate eluaseme omandamise või üürimise valikute ja elukoha piirkondade vahel ning teha kindlaks, kuidas need protsessid on seotud immigrantide paigutusega tööturul ja teenitava sissetulekuga. Tavaliselt alustavad sisserändajad üürnikena madalama hinnatasemega piirkondades. Uurimistöö püstitas küsimuse, kuidas nii inimestega seotud tegurid, nagu sissetulek, kui ka linnade eluasemestruktuur mõjutavad nende edasist eluasemeteed. Teiseks oli luubi all sisserändajate töökoht. Selleks analüüsiti omavahel soetud integratsiooni dimensioone: majandusharu nišši ja töö füüsilise asukoha segregatsiooni. Doktoritöö tuvastas, et sisserändajate elukohapõhist lõimumist kujundab isiklike ressursside ja eluasemeturu võimaluste kombinatsioon. Erinevad eluasemepoliitikad linnades mõjutavad edasist eluaseme omandamist või kõrgema sissetulekuga piirkonda kolimist. Helsingi eluasemepoliitika ja sotsiaaltoetused võimaldavad sisserändajatel suhteliselt kiiresti leida stabiilse eluaseme ja tõusta tööjõuturul, ent Stockholmis piirab kinnisvara kõrge hind ja üüripindade vähene kättesaadavus parematesse elamupiirkondadesse liikumist. Oslos toetab tugev sotsiaalpoliitiline raamistik lõimumist ning eluasemeturg eelistab omandit, mis suurendab sisserändajate võimalusi koduomanikuks saada ja seeläbi rikkust koguda, kuid taskukohased eluasemed asuvad sageli madala sissetulekuga ja kõrge segregatsiooniga piirkondades.

International migration to developed countries is at a record high. Although immigrants help alleviate the pressure of an aging population as well as labor and skills shortages across Europe, the influx also poses challenges for the host country. One key problem is housing immigrants in an already complicated housing market. The doctoral thesis analyzed the life paths of newly arrived immigrants to Helsinki, Stockholm, and Oslo to better understand place-based integration. The study used rich longitudinal population data to examine the overlap between housing status changes, like moving from renting to homeownership, and residential mobility, i.e. immigrants moving to better neighborhoods over time. Immigrants usually start out as tenants in lower-income neighborhoods. The research explored how personal factors, such as income and cities housing structure influence their housing path. Secondly, the study examined how immigrants find employment in a new country, analyzing workplace segregation and industrial niching. Immigrants’ residential integration is shaped by individual resources, structural conditions, and institutional constraints across work and residence domains. Different housing policies in cities form immigrants’ different opportunities of both tenant and owner status and the move to higher-income neighbourhoods. Helsinki's housing policy and social benefits enable immigrants to find stable housing relatively quickly, allowing them to move up in the labor market. In Stockholm, however, high real estate prices and limited availability of rental accommodation limit movement to better residential areas. In central Oslo, a strong social policy framework supports integration, and the housing market is skewed towards ownership, which increases immigrants’ opportunities to become homeowners and thus accumulate wealth, but affordable housing is often located in low-income and highly segregated areas.