Sirvi Autor "Medijainen, Kadri" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 5 5

Effects of disease-specific physiotherapy on functional performance in patients with mild-to-moderate Parkinson’s disease
(2023-09-07) Medijainen, Kadri; Taba, Pille, juhendaja; Pääsuke, Mati, juhendaja; Lukmann, Aet, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Dopamiinergiliste ravimite kõrval kasutatakse Parkinsoni tõvega patsientide sümptomite kontrollimiseks toetava ravimeetodina füsioteraapiat. Füsioterapeutide rolliks Parkinsoni tõvega patsientide ravis on kehalise aktiivsuse soodustamine, motoorsete sümptomite käsitlus ja sekundaarsete komplikatsioonide ennetamine läbi erinevate füsioterapeutiliste sekkumiste kasutamise. On tõendatud mitmete harjutustüüpide positiivne mõju. Siiski ei ole uuringutes tõhusaks osutunud sekkumised füsioterapeudi kliinilises töös sageli rakendatavad, tingituna aja- ja muudest piirangutest, ka on ainult ühele valdkonnale keskenduv sekkumine vastuolus üha olulisemaks muutuva patsiendikeskse füsioteraapia põhimõttega. Napib uuringuid, kus oleks uuritud Parkinsoni tõve füsioteraapia ravijuhendites toodud soovitusi kombineeriva sekkumise mõju. Doktoritöös uuriti füsioteraapia ravijuhendi põhivaldkondi kombineeriva sekkumise mõju patsientide kõnnile, sealhulgas tardumiste esinemisele, ning enesehinnagulisele igapäevaelu toimetulekupiirangute tasemele. Lisaks analüüsiti füsioterapeudi poolsete instruktsioonide mõju Parkinsoni tõvega patsientide kõnnikiirusele. Doktoritöö olulisemate tulemustena selgus, et kaheksa nädalane Parkisoni tõve spetsiifiline grupifüsioteraapia parandab patsientide kõnni alustamise kiirust ja proksimaalset liigesliikuvust, vähendab patsientide enesehinnangulist tardumiste ja igapäevaelu toimetulekupiirangute taset. Tulemused viitavad ka Parkinsoni tõvega patsientide kõnni põhjalikuma hindamise olulisusele. Et kõnnikiiruse hindamisele eelnev instruktsioon mõjutab Parkinsoni tõvega isiku kõnnikiirust, on füsioterapeudil on oluline jälgida jagavate instruktsioonide ühtsust. Lisaks peaks kõnni hindamisel arvesse võtma patsiendi sugu, eriti juhul, kui kõnnikiirust ei kohandata kehapikkuse suhtes. Meespatsientide kõnnikiirused ja võimekus kõnni kiirust vajadusel suurenda on suuremad kui naistel. Doktoritöö suurendab teadlikkust Parkinsoni tõve spetsiifilise füsioteraapia olemusest ja omab praktilist väärtust füsioterapeutidele, kes töötavad Parkinsoni tõvega inimestega. Kokkuvõttes tõestab doktoritöö Parkinsoni tõvega patsientidele suunatud füsioteraapia efektiivsust, rõhutab olulisi aspekte Parkinsoni tõvega patsientide füsioterapeutilisest hindamisest ja loodetavasti tõhustab arstide valmisolekut suunata Parkinsoni tõvega patsiente füsioteraapiasse.
Funktsionaalsete kõnni- ja dünaamilise tasakaalutestide sooritamine Parkinsoni tõvega meestel ja naistel: erinevused ning seosed haigusväljendatusega
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Maksimova, Alina ; Medijainen, Kadri ; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Töö eesmärgiks oli välja selgitada, millised erinevused ilmnevad sarnase haigusväljandatuse ning vanusega Parkinsoni tõvega (PD) meeste ja naiste funktsionaalsete kõnni- ja tasakaalutestide soorituses, sealjuures analüüsida nende testide ja haigusväljendatuse omavahelisi seoseid. Metoodika: Magistritöö on retrospektiivne andmeanalüüs. Töösse kaasati 32 inimese andmed (16 meest ja 16 naist), keskmise vanusega 69,4 ± 6,4 aastat. Kõigil isikutel oli neuroloogi poolt diagnoositud idiopaatiline PD ning nad tarvitasid PD ravimeid. Analüüsiti erinevusi funktsionaalsete testide sooritusaegades PD-ga meestel ja naistel. Kasutatud testideks olid Timed Up and Go (TUG, pööramisega nii üle parema kui ka vasaku õla), 10 Meter Walk Test (10MWT, tavakiirus ning nn kiirkiirus ehk maksimaalne kõnnikiirus), Five Times Sit to Stand Test (5xSTS) ja Four Square Step Test (FSST). Kõnnitestide puhul arvutati täiendavalt kõnnikiirused, mis normaliseeriti uuritava pikkuse suhtes. Lisaks analüüsiti testide seoseid Hoehn ja Yahr (HY) skaalaga ja Movement Disorder Society-Unified Parkinson's Disease Rating Scale (MDS-UPDRS) koguskooriga eraldi meestel ja naistel. Tulemused: Mehed sooritasid naistest oluliselt kiiremini TUG testi ja kiirkiirusel sooritatud 10MWT (p<0,001), tavakiirusel 10MWT sooritusaeg oli samuti kiirem (p=0,002). Samuti olid suuremad pikkuse suhtes normaliseeritud kõnnikiirused, v.a tavakõnni kiirus 10MWT testil, mis oli meeste ja naistel sarnane. Dünaamilise tasakaalu (5xSTS ja FSST) testide vahel ei ilmnenud soolisi erinevusi. Funktsionaalsete testide tulemused ei seostunud meespatsientidel haiguse raskusastme ega haigusväljendatusega. Naistel seostus MDS-UPDRS-i koguskoor 5xSTS (p<0,05), FSST (p<0,01), samuti üle parema õla pööramisega sooritatud TUG testi aja ning kiirusega (p<0,05), samuti kiirkiirusel sooritatud 10MWT sooritusajaga (p<0,05). HY staadium seostus naistel kõigi testide sooritustega, v.a tavakiirusel sooritatud 10MWT kõnnikiirusega – sealjuures oli väljendunuma PD korral testide sooritus kehvem. Kokkuvõte: Sarnase vanuse ja PD väljendatusega mehed sooritasid funktsionaalseid kõnniteste valdavalt kiiremini kui naised (erandina ei erine tavakõnnikiirus), kuid dünaamiliste tasakaalutestide puhul ei ilmnenud soolisi erinevusi. Naistel seostusid funktsionaalsed testide tulemused haigusväljendatusega, samas kui meestel selliseid seoseid ei ilmnenud.
Kõnnifunktsiooni muutused ja seosed haigusväljendatusega Parkinsoni tõvega naistel: longitudinaalne analüüs
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Pääsuke, Maarja ; Medijainen, Kadri ; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Analüüsida, kas ja millised muutused ilmnevad kõnnifunktsioonis naissoost patsientidel Parkinsoni tõve kestuse pikenemisel ~9,5 kuu võrra, sealjuures nii funktsionaalselt kui ka enesehinnanguliselt. Täiendavalt sooviti välja selgitada, millised seosed ilmnevad haigusväljendatuse, kõnnitestide ja enesehinnanguliste kõnnifunktsiooni peegeldavate küsimustike tulemuste vahel. Metoodika: Magistritöö valimi moodustasid 15 Parkinsoni tõve diagnoosiga naist, kelle keskmine vanus oli 72,5±4,6 a. Uuritavatega viidi läbi funktsionaalsed kõnnitestid (10 m kõnnitest (10MWT) erinevate kiirustega; Timed Up and Go (TUG) test). Täideti enesehinnangulised küsimustikud (tardumisküsimustik (FOG-Q), subjektiivse tasakaalukindluse küsimustik (ABC skaala). Uuritavatel fikseeriti Parkinsoni tõve staadium Hoehn & Yahr’i (H&Y) skaalal ja haigusväljendatust hinnati, kasutades Liigutushäirete Seltsi Ühtlustatud Parkinsoni Tõve Hindamise Skaalat (MDS-UPDRS). Tulemused: Uuringuperioodi jooksul muutus 10MWT statistiliselt olulisel määral aeglasemaks tava-, kiirel ja motiveeritud kõnnil. 10MWT kiirus muutus statistiliselt oluliselt aeglasemaks vaid tavakõnni kiirusel. TUG testi puhul ilmnes, et lõpphindamisel kulus testi sooritamiseks statistiliselt oluliselt rohkem aega ning kõnnikiirus oli aeglasem. Enesehinnanguliste testide (FOG-Q, ABC skaala) tulemused ei muutunud. MDS-UPDRS skaala kohaselt suurenes 9,5 kuu jooksul haigusväljendatus, seda eriti igapäevaelu motoorsetes ja mittemotoorsetes aspektides. Statistiliselt olulised seosed haigusväljendatuse ja kõnnitestide ning küsimustike tulemustes ilmnesid vaid lõpphindamisel. Kõige tugevam seos ilmnes 10MWT kiire kõnni ja MDS-UPDRS motoorika uurimise osas. H&Y skaala seostus kõige tugevamini TUG testi tulemustega. Haigusväljendatus ei seostunud FOG-Q küsimustikuga, kuid leiti üksikud seosed ABC skaalaga. Kokkuvõte: 9,5 kuu jooksul pikeneb funktsionaalsete kõnnitestide sooritusaeg Parkinsoni tõve diagnoosiga naistel, samuti alaneb kõnnikiirus. Haigusväljendatus süveneb 9,5 kuu jooksul ning tugevneb selle negatiivne seos kõnnifunktsiooni muutustega, kuid haigusväljendatuse ja subjektiivselt hinnatavate tasakaalukindluse ja tardumiste esinemiste vahel ei tuvastatud uuringuperioodi jooksul olulisi seoseid.
Vanemaealistega seotud hoiakud Eesti tervishoiuvaldkonnas töötavatel isikutel
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Sorotski, Karina ; Medijainen, Kadri ; Kalajas-Tilga, Hanna; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Eesmärk: Välja selgitada, millised on Eesti tervishoiuvaldkonnas töötavate isikute hoiakud vanemaealiste suhtes, sealjuures analüüsida, kas ja kuidas mõjutab hoiakuid vanus ja varasem kokkupuude vanemaealistega. Metoodika: Uuringus osales 296 uuritavat vanuses 22-74 aastat, kellest naisi oli 266 ja mehi 31. Uuritavate hulgas oli õdesid (n=159), arste (n=59), füsioterapeute (n=38), ämmaemandaid (n=13) ja teisi tervishoiuerialal töötajaid (n=27). Uuritavate hoiakute hindamiseks kasutati University of California, Los Angeles Geriatrics Attitudes Scale (edaspidi UCLA-GAS) küsimustikku. Skaala eesmärk on kaardistada, kas hoiakud on pigem positiivsed, negatiivsed või neutraalsed. Hoiakute põhjalikumaks hindamiseks kasutati nii koguküsimustikku kui ka aladomeene, sealjuures arvutati vastavate osade skooride aritmeetilissed keskmised (sh tõlgendati neutraalset hoiakut peegeldavana skoori 3,0, sellest kõrgemat positiivsena). Hindamaks vanust hoiakutele mõjutava faktorina grupeeriti valim uuritavate keskmise vanuse järgi. Lisaks UCLA-GAS küsimustikule kasutati kaht täiendavat küsimust, et hinnata varasema kogemuse mõju vanemaealistega seotud hoiakutele (näiteks kas uuritava lähedane on elanud hooldekodus või on ta ise elanud koos vanemaealisega). Tulemused: Eesti tervishoiuvaldkonnas töötavate isikute hoiak vanemaealistesse on valdavalt positiivne. Nooremate ja vanemate tervishoiutöötajate hoiakute võrdlemisel ilmnes märkimisväärselt positiivsem hoiak vanemaealistesse vanematel uuritavatel. Aladomeenidest eristub negatiivsemana (st olles pigem neutraalne) UCLA-GAS küsimustiku „meditsiiniliste väärtuste“ alaskoor, milles olid uuritavate tulemused märkimisväärselt madalamad, kui „sotsiaalsete väärtuste“, „kaastunde“ ja „ressursside jaotuvuse“ aladomeenides. Kooselamise kogemuse ja lähedase hooldekodus elamise kogemusega Eesti tervishoiutöötajate hoiakud on samavõrra positiivsed, kui selle kogemuseta inimestel. Kokkuvõte: Eesti tervishoiutöötajate üldised hoiakud eakate suhtes on valdavalt positiivsed, kuid hoiakute veelgi positiivsemaks muutumiseks on suurim ruum just meditsiinilistes aspektides. Samas ilmnes, et vanematel töötajatel on eakate suhtes positiivsemad hoiakud, tõenäoliselt oma suurema töökogemuse tõttu. Magistritöö tulemused ei näidanud, et isiklik kokkupuude vanemaealisega (nt kooselu või lähedase elamine hooldekodus) mõjutaks oluliselt hoiakute erinevust. See viitab sellele, et hoiakuid kujundavad pigem muud tegurid kui individuaalsed kogemused.
Võimaliku sarkopeenia esinemise ja kukkumisriskide hindamine Tallinna tervisekeskuse vanemaealistel patsientidel
(Tartu: Tartu Ülikool, 2025) Sljusartšuk, Gleb ; Medijainen, Kadri; Tartu Ülikool. Sporditeaduste ja füsioteraapia instituut
Magistritöö eesmärk oli hinnata telefoniküsitluse sobivust esmase hindamisvahendina esmatasandi füsioterapeudi töös, tuvastamaks vanemaealiste patsientide seas võimaliku sarkopeenia ja suurenenud kukkumisriski levimust. Samuti võrreldi Stay Independent Questionnaire’i (SIQ) ja Activities-specific Balance Confidence Scale’i (ABC skaala) tundlikkust varasemate kukkumiste tuvastamisel ning uuriti seoseid vanuse, soo ja kehamassiindeksiga (KMI). Metoodika: Uuring viidi läbi Tallinna tervisekeskuse 65–80-aastaste juhuvalimi seas telefoni teel. Kasutati kolme valideeritud küsimustikku: Strength, Assistance with walking, Rise from a chair, Climb stairs and Falls (SARC-F) võimaliku sarkopeenia hindamiseks, SIQ kukkumisriski skriinimiseks ning ABC skaala eneseusaldustaseme ja tasakaalukindluse hindamiseks. Täiendavalt koguti andmeid KMI, ravimite arvu ja kukkumisajaloo kohta. Analüüsimeetoditeks kasutati Spearman’i korrelatsioonianalüüsi, Mann-Whitney U testi, χ² testi ja ROC-analüüsi. Tulemused: Uuringus osales 73 patsienti (osalusmäär 83%). Võimalik sarkopeenia esines 19,2%-l uuritavatest, kukkumisi viimase 12 kuu jooksul oli 21,9%-l. SIQ järgi oli kõrge kukkumisrisk 46,6%-l, ABC skaalal aga vaid 9,6%-l. Statistiliselt oluline sooline erinevus ilmnes ainult ABC skoorides (p = 0,008). SIQ näitas head diskrimineerimisvõimet varasemate kukkumiste tuvastamisel (AUC = 0,843; spetsiifilisus = 0,930). KMI seostus mõõdukalt SARC-F ja SIQ tulemustega; SARC-F ja SIQ vahel ilmnes tugev positiivne seos, ABC skaalaga aga mõõdukas negatiivne. Kokkuvõte: Telefoniküsitlus osutus teostatavaks ja sisuliselt usaldusväärseks hindamisviisiks, kuigi tööaja sees läbiviiduna ja mahukaks. SIQ oli varasemate kukkumiste tuvastamisel ABC skaalast oluliselt tõhusam. Mitme küsimustiku kombineeritud kasutamine võimaldab paremini hinnata sarkopeenia- ja kukkumisriski esmatasandi füsioteraapias. Uuring aitab täita tühimiku Eesti kontekstis, kus vastavaid andmeid seni napib.