Sirvi Autor "Kutsar, Dagmar, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 20 56

Asenduskodus elavate laste suhtumine samasooliste paaride lapsendamisõigusesse
(Tartu Ülikool, 2014) Heinma, Gerda; Kutsar, Dagmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Minu bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida asenduskodus elavate laste ja noorte kui potent-siaalsete poliitikakujundajate käsitlusi samasooliste paaridega perekondade ning samasooliste paaride lapsendamisõiguse suhtes. Uurimise aspektist oli oluline teada saada, milline on asenduskodus elavate laste suhtumine samasoolistesse paaridesse ja nende lapsendamis-õigusesse, mida peavad asenduskodus elavad lapsed perekonna juures oluliseks ja kas sama-soolised paarid on noorte arvates võimelised lapsevanematena neid olulisi aspekte tagama. Uurimuse valimi moodustasid viis asenduskodus kasvavat noort. Uurimuse juures pidasin sil-mas laste osalemise olulisust ning sellest tulenevalt olid lapsed mitte ainult uurimuses osale-jad vaid ka kaasuurijad. Uurimusest selgus, et noorte käsitlustes homoseksuaalsusest ning samasoolistest paaridest esines pooldavat, pelglikku ning hukkamõistvat suhtumist. Noorte suhtumine samasoolistesse paaridesse on seotud nende arvamusega sellest, kuidas homoseksuaalsus kujuneb. Selgus, et noortes tekitab ebakindlust samasooliste vanematega peres kasvamine, sest üldine ühiskondlik hoiak samasooliste paaride suhtes pole salliv. Samasooliste paaridega perekondadest eelis-taksid noored elada sellises peres, kus lapsevanemad on lesbid, sest see tundub neile turva-lisem. Lisaks selgus, et lapsed peavad oma arvamust oluliseks ning soovivad kaasa rääkida neid puudutavate poliitiliste otsuste tegemisel. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi fookusgrupi intervjuus osalenud noored usuvad, et sama-soolised paarid on võimelised täitma ühiskonna poolt vanematele seatud ootusi, siis eba-kindlus homoseksuaalsuse suhtes üldisemalt paneb neid pigem muretsema ning küsimusi kü-sima. Noored ootavad, et nende arvamust kuulataks ning neid otsuste tegemisse kaasataks. Seetõttu loodan, et sellel bakalaureusetööl ning teistel lastega koos tehtud uurimustel on edaspidi praktiline väärtus poliitiliste otsuste tegemisel.
Avatud perekeskuse teenus sotsiaalset sidusust toetava meetmena Soomes ja Eestis EL poliitikate kontekstis
(Tartu Ülikool, 2018) Pulver, Katri; Kutsar, Dagmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli analüüsida avatud perekeskuse teenust kui sotsiaalse sidususe toetamise meedet kodus last hooldavate vanemate subjektiivsel hinnangul Eestis ja Soomes. Avatud perekeskuse teenuse tõhususe analüüsimiseks kasutas autor sotsiaalse sidususe ja sotsiaalse investeerimise teooriaid. Selgitamaks, millised meetmed võiksid olla tõhusamad väikelastega vanemate sotsiaalse sidususe toetamiseks, tegi autor kõigepealt ülevaate EL-i liikmesriikides pakutavast toest lapsevanematele ja analüüsis, milliseid meetmeid või perede toetamise strateegiaid võib lugeda tõhusamateks. Analüüsist selgus, et peresid universaalselt toetavad meetmeid võib lugeda tõhusamatemaks vajadusepõhistest toetamise meetmetest. Lisaks selgus, et väikelastega perede toetamine läbi teenuste on tõhusam, kui nende toetamine läbi rahaliste vahendite. Selgus, et hästi toimivad pered ei ole EL-i poliitika kujundamisel saanud piisavalt tähelepanu, samuti ei ole levinud meetmed vanemluse toetamiseks. Küll aga võib väikelapsega kodus veedetud aeg muuta lapsevanemad ühiskonnas vähekaasatud sihtgrupiks, kelle vähese kaasatuse tagajärjel võivad halveneda nii nende enda väljavaated püsida ühiskonnas aktiivsete liikmetena ja naasta peagi tagasi tööturule kui ka väikelastele pakutav kasvukeskkond. Ka töö autori poolt läbi viidud intervjuud lapsevanematega kinnitasid väikelaste vanemate vajadust vanemaid toetavate teenuste järele. Käesolevast tööst ilmnes, et Soomes laialdaselt pakutav avatud perekeskuse teenus mõjub tõhusalt lapsevanemate sidususe toetajana. Lisaks sellele ilmnes perekeskuse positiivne mõju lapsevanema teadlikkuse tõstjana lapse kasvatusse puutuva teemal, mis oleks Eesti kontekstis väga oluline, kuna vanemaharidus ei ole Eestis hästi ja sihtgrupile kättesaadavalt korraldatud. Avatud perekeskusel võib näha ka olulist rolli vabatahtliku töö populariseerijana. Avatud perekeskuse tööd hindab käesoleva töö autor kulutõhusaks peredele suunatud teenuseks ning küsitledes Eesti lapsevanemaid selgus, et ka Eesti lapsevanemad oleksid huvitatud sellises keskuses käimisest. Analüüsides nendega tehtud intervjuusid ning perekeskuste külastajatega tehtud intervjuusid selgus ka Eesti vanemate vajadus sellise toe järele, mida küsitletud Soome lapsevanemad enda sõnul avatud perekeskusest saavad. Selle põhjal soovitab käesoleva töö autor perepoliitika kujundajatel kaaluda avatud perekeskuste töö toetamise võimalikkust nii Eestis kui ka mujal EL-is.
Child-patient autonomy: interplay between normativity and relationality
(2024-04-22) Paron, Kristi; Kutsar, Dagmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Õigus autonoomiale ehk enesemääramisõigus on üks inimõiguste tuumpõhimõtetest. Patsiendi enesemääramisõigus väljendub õiguses anda meditsiiniprotseduuriks või raviks teavitatud nõusolek. See õigus on vahetult seotud meditsiinieetikast pärit patsiendi autonoomia põhimõttega. Kui täiskasvanutena peame iseenesestmõistetavaks, et arsti vastuvõtul on meil õigus küsimusi küsida, oma arvamust avaldada ning lõpuks langetada otsus, siis laste puhul on levinum arusaam, et nad ei ole pädevad oma tervist puudutavates küsimustes kaasa rääkima. Uuringuandmete kohaselt tunnevad lapsed tervishoiuasustustes tihti, et neid ei kuulata ning nad ei saa piisavalt kaasa rääkida. Oma doktoritöös uurin, kuidas rahvusvahelised ja riigisisesed normid reguleerivad lapspatsiendi autonoomiaga seonduvat, kuidas arstid suhtuvad lapspatsiendi autonoomiasse, kuidas nad kaasavad lapsi aruteludesse ja otsustamisse ning kuidas lahendavad laste ja vanemate vahelisi erimeelsusi. Samuti analüüsin, kuidas lapspatsiendi autonoomia igapäevases meditsiinipraktikas toimib, pidades silmas seda, et last esindab tervishoiuasutuses tavaliselt lapsevanem. Doktoritöö tulemused näitavad, et lapspatsiendi autonoomia on suhetekeskne. Lapse, lapsevanema ja arsti vahel tekib eriline kolmiksuhe, mille käigus iga suhteosalise käitumine mõjutab teisi osalisi ja nende käitumist. See omakorda tähendab, et lapse õigus ja võimalus oma tervise küsimustes kaasa rääkida sõltub suurel määral täiskasvanute ja ka lapse enda sotsiaalsetest oskustest. Määrava mõjuga on seejuures lapsevanema käitumine. Lapsevanemad juhendavad sageli oma lapsi arstiga suhtlemisel. Mõned neist julgustavad oma lapsi rohkem arstiga suhtlema, teised aga, vastupidi, piiravad lapse autonoomiat, kas teadliku või alateadliku käitumisega, näiteks rääkides peamiselt ise või vastates ise lapsele esitatud küsimustele. Lisaks sotsiaalsetele aspektidele mõjutab lapspatsiendi autonoomiat ka tervishoiuasutuses loodud füüsiline keskkond. Ruumi kujundus, mööbli paigutus, istekohtade asetus, tööpõhimõtted – kõik sedalaadi tingimused võivad lapse arutelus ja otsustamises osalemist kas toetada või vastupidi, maha suruda.
Eesti ja Iirimaa noorsootöö võrdlus praktika näitel
(Tartu Ülikooli Narva kolledž, 2024) Rosentau, Saskia; Kutsar, Dagmar, juhendaja; Villum, Birgit, juhendaja; Tartu Ülikool. Narva Kolledž; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Eesti ja Ukraina õpilased ühises koolikeskkonnas Vene-Ukraina sõja ajal: Eesti laste vaade
(Tartu Ülikool, 2023) Saar, Klaara; Kutsar, Dagmar, juhendaja; Hunt, Pihel, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Haridusteaduste instituut
Eesti lasteombudsmani institutsioon: loomine ja esmased kogemused
(Tartu Ülikool, 2014) Kõivo, Merili; Kutsar, Dagmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Käesoleva töö eesmärgiks oli uurida Eesti lasteombudsmani institutsiooni kahe esimese tegevusaasta kogemusi. Uurimistöö aluseks sai ekspertintervjuu institutsiooni laste õiguste osakonna juhataja Andres Aruga. Esmajoones laste seisukohalt on oluline, et nende õiguste kaitse ja edendamisega tegelev institutsioon oleks oma töös võimalikult efektiivne ja teeks jõudsaid samme saavutamaks sihtgrupi õiguste edendamise vallas edu. Ka uurimisküsimuste koostamisel lähtusin institutsiooni terviklikuna, vaadeldes nii selle loomisprotsessi, tegevusi ja praktikaid toimimisaaastate jooksul kui peatudes ka edasiste plaanide teemal. Eestisse loodi Lasteombudsmani institutsioon ligi 20aastase hilinemisega ning vahepealsel perioodil ei peetud kinni ka kohusest esitada lapse õiguste olukorra kohta riigis aruandeid ÜRO Lapse õiguste komiteele. Teatav Lapse õiguste komitee survestamine ning selge vajaduse tajumine riigis laiemalt viis olenemata pikast ajavahemikust konventsiooni ratifitseerimisega sõltumatu järelvalve organi loomiseni. Analoogset mustrit konventsiooniga ühinemise/ratifitseerimise ja selle reaalse rakendamisega, olen märganud ka Puuetega Inimeste Õiguste konventsiooniga töötamisel, kus tingis kõrgema komitee poolse survestamise asjaolu, et konventsiooni allkirjastamise ning ratifitseerimise vahele jäi sihtgrupi – erivajadusega inimesed - mõistes oluliselt pikk vahemik. Konventsiooni sätted jõustuvad osalisriigi suhtes vaid pärast dokumendi ratifitseerimist. Lasteombudsmani institutsioon on tegutsenud vaid kaks aastat, mistõttu on senini olnud suurem rõhk organisatsiooni arendamisel ja prioriteetsemate teemade selgitamisel. Kui praeguseni on olulisem olnud institutsiooni tehnilisem pool ja laste õiguste ja vajaduste olukorra väljaselgitamine, siis oma tegevust suunatakse sisulisemate küsimuste ja ennetamistöö poole. Arvestades lühikest tegutsemisperioodi, on suudetud rajada laste õiguste kaitsmiseks ja edendamiseks arengupotentsiaaliga institutsioon, vastates seejuures ka rahvusvahelistele normidele sõltumatu järelvalveorgani suhtes. Uurimistöö tulemused näitasid esmajoones seda, et vaatamata kahe-aastasele tegevusele, on lasteombudsmani institutsiooni loomine end igati õigustanud. Kasvõi kontakti saavutamine lastega ja läbiviidud uuringute ulatus on selle näitajateks. Lasteombudsmani näol on tegemist seaduslike volitustega isikuga, kes on väljas selle eest, et kaitsta ning edendada laste õigusi.
Eesti õpilaste haavatavuse aspekte 6. klassi õpilaste fookusgruppide põhjal
(Tartu Ülikool, 2020) Tins, Andrus; Kutsar, Dagmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
The effect of hegemonic masculinity in the proportion of women in post-communist parliaments: a case study of Estonia and Poland
(Tartu Ülikool, 2014) Moreland, Anne; Blobaum, Robert, juhendaja; Kutsar, Dagmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Riigiteaduste instituut
The underrepresentation of women in national parliaments is a phenomenon that plagues much of the world, with the Baltic Sea Region being no exception. Two countries, Estonia and Poland, are chosen for comparative analysis in this paper, as they possess different cultures and histories, but have similar results in regards to female representation at a national level. The comparison provides insight into the situation women face in politics in two post-communist states in Central and Eastern Europe. This paper will examine the trends in the proportion of female representatives in Poland and Estonia’s national parliaments in the transition from communism to democracy and post-transition periods. The work seeks to conceptualize why women in Poland and Estonia continue to be grossly underrepresented in the upper echelons of power by employing R.W. Connell’s concept of hegemonic masculinity. Hegemonic masculinity entails the cultural force that both dominates and subordinates femininity as well as other masculinities, thus resulting in low proportions of women in the national parliaments of the new countries examined. Three time periods are developed for a fuller analysis of changes in the amount of women seated in the upper echelons of power: the communist period, the transition period, 1989-2004, and the post-transition period, 2004-2012. The work notes the changes in gender equality policies in each country after the accession to the European Union in 2004 and the possibilities of greater gender equality in each state.
Elu peale lahkuminekut: eraldielavate vanemate käsitlused
(Tartu Ülikool, 2015) Laur, Annika; Kutsar, Dagmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Haridusinnovatsioon koolieelses lasteasutuses 4–7-aastaste lasteaialaste käsituses
(Tartu Ülikool, 2020) Hiiend, Herta; Hunt, Pihel, juhendaja; Kutsar, Dagmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Haridusteaduste instituut
Haridusliku erivajadusega õpilase subjektiivne heaolu kaasava hariduse kontekstis
(Tartu Ülikool, 2021) Sepajõe, Anu; Kutsar, Dagmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Isade tunnetatud mõju poegade isaks kujunemisel: noorte isade enesemääratlused ja kogemused isadusest ning isa rollist peres, kus kasvavad 4-12-aastased lapsed
(Tartu Ülikool, 2024) Mandri, Monika; Kutsar, Dagmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
The presence of a father for a child is extremely important, as the father develops mental as well as physical skills in the child. Having a father for his son is important because fathers are the primary authority figures for sons and their relationship is an important and invaluable resource for the son's future life. A positive relationship with the father plays a role in creating a positive father image for the son. Fathers' approaches to being a father have been little studied, and fathers have been studied more through the perspective of mothers - so it is important to conduct research with fathers through the fathers themselves. The purpose of my research was to get an overview of the image of the father in the perception of young fathers, how fathers perceive their role in society and the family, how they see their own fathers, and interpretations of the impact of being a father in their family on their sons. In the research, I used a semi-structured interview to obtain data, in which four fathers, who themselves raise children aged 4-12 years, and all of whom have at least one son, participated. The research revealed that modern fathers already have more father roles than just the role of breadwinner, and they are more present for their children than their own fathers were. But despite this, even today, fathers still see themselves strongly in the role of breadwinners, that is, in their opinion, fathers still bring bread to the table.
Isaksolemise pärand: lapsehoolduspuhkusel olevate isade perspektiiv
(Tartu Ülikool, 2016) Pent, Rine; Kutsar, Dagmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks on vaadata isaks olemist läbi erinevate ajaetappide ning uurida teemat läbi sotsiaalkonstruktsionistlikku lähenemise. Uurimuse raames viisin läbi viis poolstruktureeritud intervjuud isadega, kes on, olid või plaanivad lähiajal olla lapsehoolduspuhkusel, et analüüsida nende arvamusi ja kogemusi seosest teemaga. Uurimusest selgus, et isade otsus jääda koju oli igati läbimõeldud otsus. Mitmed isad ütlesid, et üheks peamiseks kojujäämise põhjuseks oli see, et majanduslikult oli nii mõistlikum. Isad tõdesid, et kui otsus jääda lapsega koju oleks olnud majanduslikult perele kahjulik, siis nad ei oleks seda otsust langetanud. Samas toodi välja, et lapsega kojujäämise ja koos aja veetmisega kaasneb mentaalne heaolu. Isad tundsid, et nad saavad tööst puhata ja veeta aega lapsega. Teiste suhtumine isade kojujäämisesse oli pigem positiivne. Lähedased ja sõbrad toetasid läbimõeldud otsust, kuid isad tundsid, et ühiskondliku vaate järgi ei pruugita nende otsust mõista. Uurides isade käest, mis nad arvavad, miks ühiskondlik vaade lapsega kodus olevatest isadest ei pruugi alati mõistev olla, toodi välja eesvanemate- aegne peremudel. Intervjuudes öeldi, et kuna see pole tavaks, et isad jäävad lapsega koju, siis vajab see harjumist ning selle tõttu võib mõningate inimeste poolt hukkamõistmist tulla. Arvamus, et laps vajab esimestel aastatel pigem ema, on üks nendest mõtteviisidest, mis käib kaasas varasema peremudeliga. Uurimuses osalenud isad arvasid, et kuigi emade osalus lapse elus on tingimata oluline, siis ei pea see tingimata ema olema, kes esimestel aastatel lapsega kodus on. Pigem arvati, et tähtis on hooldajapoolne hool ja armastus, mida saavad mõlemad vanemad võrdselt pakkuda. Isad hindasid kõige rohkem lapsega koos veedetavat aega ning ühiseid tegevusi. Esile kerkis isade arvamus, et „hoolitsev isa“ on keegi, kes panustab enda aega aktiivselt lapse kasvatamisele ja tema arendamisele. Vastupidiselt sellele, et lapsed arenevad läbi isaga koos tehtavate tegevuste, tuli uurimusest välja, et ka isad arenesid koos lastega. Isad ütlesid, et lapse saamine ja temaga kodus olemine on viinud enesearenguni. Isad olid õppinud kohusetunnet ning nende väärtushinnangud olid kohati muutunud pigem perekesksemaks. Uurimuse üheks ülesandeks oli uurida isade tagasivaadet endi isade isaksolemisest. Sellest tuli välja, et isadel oli üldjuhul olemas isakujund, kuid see ei olnud alati nende bioloogiline isa. Isakujunditest räägiti positiivses võtmes ja austusega. Meenutati enam ühiseid tegevusi ja koos veedetud aega. Mida uuringus osalejad ise välja tõid, oli see, et otseselt isad neile isaks olemist õpetanud ei olnud, mehed ise olid õppinud isade käekäigust ja võtnud üle enda kasvatusse sarnaseid asju. Mida nad lootsid ka lastele edasi anda. Uurimuses osalenud isad lootsid, et nende lapsed mäletavad neid hoolivate isadena, kes alati olemas olid. Isad soovisid, et nende lapsed mäletaks nendega koos oldud aega ja tegevusi. See, millest nemad lapsena puudust tundsid või mida nad kõige paremini mäletavad, on see, mida nad soovivad enda lastele edasi anda. Seega on isade jaoks olulisel kohal lastele panustatav aeg. Võib ka nentida, et „hoolitseva isa“ konstruktsiooni mõiste ühiskonnas ei ole veel laialt levinud, kuid positiivne ja toetav suhtumine aitab kaasa selle mõtte levikule.
Kärgperes elavad lapsed: lapse perspektiiv
(Tartu Ülikool, 2016) Mägi, Eva; Kutsar, Dagmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Antud uurimistöö toimus 2016. aasta aprillis ja mais. Uurimuses intervjueerisin viite eesti last vanuses 7-14. Uurimuse põhieesmärgiks oli teada saada, millistena kujutavad lapsed oma elu praeguses kärgperes ja kärgpere eelses peres ning kuidas näeb lapse silmis välja ideaalne perekond. Lähtuvalt uurimisküsimustest, sain järgmised tulemused: 1) Lapsed kirjeldasid kärgperes elamist erinevalt, olenevalt sellest, millised olid nende suhted nii bioloogiliste vanematega, kui ka sotsiaalse vanemaga. Intervjuudest ilmnes, et määravateks faktoriteks saavad lapse suhe eemalelava bioloogilise vanemaga (antud uurimuse puhul isaga), kelle aktiivsus või passiivsus mõjutavad tugevalt lapse hinnangut oma elule kärgperes 2) Mõlema kahe lapse puhul, kes kärgpere eelset aega mäletasid, oli mälestus pigem positiivne, kuid seda kuni muutusteni (isa ära minekuni). Üldine täheldus oli, et võrreldes praeguse kärgperega oli perekonnaliikmeid vähem ja nad asetsesid kaardil kõik märksa lähemal nii üksteisele kui ka lapsele. Vanasid aegasid meenutades tuleb lastele meelde eelkõige suurem lähedus, mis neil oli isaga enne, kui tekkisid probleemid 3) Lapsed soovivad, et neil oleks tihe võrgustik ümber, see tähendab, et nad tahavad oma perekonda palju liikmeid, kes omavahel hästi läbi saaksid ja üksteist armastaksid. Analüüsides uurimistulemusi, tegin alljärgnevad järeldused:  Lapsed valivad oma perekonda inimesi lähtudes pigem emotsionaalsest lähedusest, kui füüsilisest  Laste eemalelava bioloogilise isa perekonda kuuluvus on otseselt mõjutatud nende omavahelisest läbisaamisest  Sotsiaalse isa roll ja osalus lapse elus on lapse heaolu seisukohalt määrava tähtsusega  Lapsed soovivad pidevat vanematepoolset selgitustööd toimuva suhtes  Lapse ideaalne perekond kujutab endas rohket liikmete arvu ja omavahelisi lähedasi suhteid.
Kes on üksikvanemaga elava lapse perekond? Lapse perspektiiv
(Tartu Ülikool, 2023) Plakso, Hele; Kutsar, Dagmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Magistritöö eesmärk oli uurida laste vaateid ja tõlgendusi üksikvanemaga peres elamise osas. Eesmärgi täitmiseks kasutasin Irene Levini kolme etapilist perestruktuuri kaardistamise meetodit. Uurimuses osales üheksa last vanuses 11-13 aastat. Põhitulemused: • Laps peab oma perekonnaks endale olulisi lähedasi ja sugulasi, hoolimata sellest, kas nad elavad temaga ühes majapidamises või mitte. Bioloogilise vanema uue elukaaslase määratlemisel elukaaslasega ilmnes erisusi ning ilmnes, et peamiselt sõltub lapse ja elukaaslase omavahelisest suhtest, kas laps peab teda pereliikmeks või mitte. Enamasti olid laste jaoks kõik pereliikmed, keda nad juba välja tõid, olulise tähtsusega ning ei soovitud märkida perekaardil kedagi endast oluliselt kaugemale. • Kui lapsel on võimalik jätkata toetavat suhtlust mõlema vanemaga, ei mõtesta laps end kui üksikvanemaga peres elavat last. Lastes, kes kirjeldasid, et neil on võimalus mõlema vanemaga regulaarselt edasi suhelda, väljendus rahulolu. Vastupidiselt neile lastele, kellel ei olnud võimalik mõlema vanemaga regulaarselt toetavat kontakti hoida – nendes väljendus selles osas kurbus. Vanemate lahkuminek ei ole valdavalt laste jaoks positiivne uudis, kuid teatud juhtudel oli see laste jaoks positiivse mõjuga – näiteks siis, kui kodus leidsid aset pidevad konfliktid ja arusaamatused. • Laste subjektiivne heaolu seoses ühe vanemaga perekonnas on oluline teema, mida käsitleda rohkem erinevates teadustöödes. Paljud statistilised ja kvalitatiivsed andmed näitavad, et laste heaolu üksikvanemaga peres kasvades võib olla ohustatud erinevate tegurite (nt majanduslikud tegurid, ühiskondlikud eelistused, laste turvatunne ja stabiilsus jms) tõttu. Küll aga majanduslikest ja statistilistest näitajatest olulisem on laste enda subjektiivne tõlgendus ja turvatunne seoses nende perekonnaga. Leian, et uurimistulemused on kasulikud selle valdkonnaga tegelevatele spetsialistidele lapse subjektiivse tõlgenduse mõistmisel seoses tema perekonna ja üksikvanema lapseks olemisega kui ka ühiskonnale laiemalt mõistmaks ühe vanemaga peres kasvava lapse subjektiivseid tõlgendusi oma pere ja heaolu kohta.
Kodune kasvatusatmosfäär ja nooruki probleemkäitumine - seksuaalse väärkohtlemise risk
(2006) Soo, Kadri; Kutsar, Dagmar, juhendaja
Kodusel hapnikravil olevate eakate patsientide lähedaste narratiivid elukvaliteedist, õendusabist ning abi- ja tugiteenuste vajadusest
(Tartu Ülikool, 2014) Gross, Carine; Kutsar, Dagmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Arstiteaduskond; Tartu Ülikool. Õendusteaduse osakond
Laps – „Human being“ või „Human becoming“? Koolieelikute ja nende vanemate käsitlused seoses jalgpalliharrastusega
(Tartu Ülikool, 2013) Lõhmus, Dan; Kutsar, Dagmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut
Laps kehtivas ja planeeritavas alaealiste õigusrikkujatega tegelemise süsteemis
(Tartu Ülikool, 2014) Heidemann, Helena; Kutsar, Dagmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Lapse igapäevaelu peale mõlema vanema välismaale tööle siirdumist: lapse perspektiiv
(Tartu Ülikool, 2013) Kartau, Maris; Kutsar, Dagmar, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika instituut