Asenduskodus elavate laste suhtumine samasooliste paaride lapsendamisõigusesse

Abstract

Minu bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida asenduskodus elavate laste ja noorte kui potent-siaalsete poliitikakujundajate käsitlusi samasooliste paaridega perekondade ning samasooliste paaride lapsendamisõiguse suhtes. Uurimise aspektist oli oluline teada saada, milline on asenduskodus elavate laste suhtumine samasoolistesse paaridesse ja nende lapsendamis-õigusesse, mida peavad asenduskodus elavad lapsed perekonna juures oluliseks ja kas sama-soolised paarid on noorte arvates võimelised lapsevanematena neid olulisi aspekte tagama. Uurimuse valimi moodustasid viis asenduskodus kasvavat noort. Uurimuse juures pidasin sil-mas laste osalemise olulisust ning sellest tulenevalt olid lapsed mitte ainult uurimuses osale-jad vaid ka kaasuurijad. Uurimusest selgus, et noorte käsitlustes homoseksuaalsusest ning samasoolistest paaridest esines pooldavat, pelglikku ning hukkamõistvat suhtumist. Noorte suhtumine samasoolistesse paaridesse on seotud nende arvamusega sellest, kuidas homoseksuaalsus kujuneb. Selgus, et noortes tekitab ebakindlust samasooliste vanematega peres kasvamine, sest üldine ühiskondlik hoiak samasooliste paaride suhtes pole salliv. Samasooliste paaridega perekondadest eelis-taksid noored elada sellises peres, kus lapsevanemad on lesbid, sest see tundub neile turva-lisem. Lisaks selgus, et lapsed peavad oma arvamust oluliseks ning soovivad kaasa rääkida neid puudutavate poliitiliste otsuste tegemisel. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi fookusgrupi intervjuus osalenud noored usuvad, et sama-soolised paarid on võimelised täitma ühiskonna poolt vanematele seatud ootusi, siis eba-kindlus homoseksuaalsuse suhtes üldisemalt paneb neid pigem muretsema ning küsimusi kü-sima. Noored ootavad, et nende arvamust kuulataks ning neid otsuste tegemisse kaasataks. Seetõttu loodan, et sellel bakalaureusetööl ning teistel lastega koos tehtud uurimustel on edaspidi praktiline väärtus poliitiliste otsuste tegemisel.