Sirvi Autor "Kuusik, Alo Ingmar" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Demokraatia edendamine Ukrainas ja Gruusias: Euroopa Liidu välispoliitilise mõjutamise viisid ja piirid
(Tartu Ülikool, 2024) Kuusik, Alo Ingmar; Talving, Liisa, juhendaja; Vits, Kristel, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
Euroopa Liit (EL) on tänaseks sihipärase demokraatiaedendamisega (democracy promotion) tegelenud ligikaudu 30 aastat. 2004. aasta laienemine, mil Euroopa Liiduga liitus kümme riiki, sealhulgas ka Eesti, on selle edukuse üheks ilmekamaks näiteks. See valdkond on tekitanud ühelt poolt palju vaimustust Euroopa ringides, kirjeldamaks aina nüansirikkamat protsessi, mille alusel laiendada demokraatlike riikide pere. Teisalt on see kiiresti muutumas Euroopa ja tema naabrite peamiseks konfliktiallikaks, kuna demokratiseerumine ja sellega kaasnev lõimumine ühes suunas on praktikas kujunenud poliitiliselt välistavaks teises suunas. Liitudes Euroopa Liidu ja tema majandusliku süsteemiga, kaasneb suuresti Venemaa suunaliste sidemete, sealhulgas majandussidemete vähenemine. 2014. aasta Ukraina kriis oli murdeline hetk, kus need kaks vaadet põrkusid kõige silmnähtavamalt ning mille tagajärg on tänapäevase Euroopa kõige suurem relvastatud konflikt. Kuid kas Euroopa demokraatiat edendav tegevus on tõepoolest niivõrd deterministllik, et ainus viis selle peatamiseks on ennetavalt Euroopa Liidu võimalikku mõju piirata ning vajadusel suisa sõjaliselt sekkuda? Venemaa paistab sellest hirmust lähtuvalt käituvat, piirates ühelt poolt sisepoliitiliselt värvirevolutsioonidest alates eskaleeruvalt välise rahastuse võimaldamist ning kodanike ja vabaühenduste sõna- ning tegevusvabadusi (Heritage 2014) ning teisalt, näidates valmisolekut oma lähivälismaal jõumeetmeid kasutada, kui naaberriigid hakkavad nende hinnangul liigselt ELile lähenema. Samas on Euroopa akadeemilised ringkonnad üha skeptilisemaks muutumas reaalse mõju osas, mida Euroopa riigid ja iseäranis Euroopa Liit saab oma naabruskonnas avaldada. Seetõttu on selle uurimistöö eesmärgiks selgitada, milline on ELi demokraatiaedendamise praktika EL naabruskonnas ning selle mõju. Kas erinevused demokraatia arengus sihtriikides tulenevad Euroopa Liidu demokraatiaedendamise praktikatest? Uurimistöös on kasutatud kvalitatiivsel analüüsil ning MSSD meetodil põhinevat uurimisstrateegiat, mille raames analüüsitakse Ukraina ja Gruusia demokraatlikku arengut, võttes aluseks Euroopa Liidu välispoliitilise tegevuse. Demokraatiaedendamise analüüsiks toetun Levitsky ja Way (2006) teoreetilisele raamistikule, millest tuleneb kaks mudelit: mõjujõud (leverage) ja sidemed (linkage). Nende mudelite alusel raamistan EL tegevust ning analüüsin demokraatia edendamise praktikat. Uurimistöö empiirilisest analüüsist ilmneb, et ELi-poolne demokraatiaedendamine ei ole nii deterministlik protsess, kui võiks esialgu oodata. Levitsky ja Way raamistikust tulenev tingimuslikkusel põhinev mõjujõu mudel on juhtumriikide näitel olnud osaliselt edukas. Sidemete mudeli mõju on nõrgem ning töötab pigem kui kirjeldav või seletav mudel. Üldiselt tuleb tunnistada ELi piiratud mõju demokraatia edendamisele. Uurimistöö peamine leid on, et Euroopa Liit saab soodsate eeltingimuste raames demokratiseerumist edendada, kuid ei suuda seda esile kutsuda.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Institutional design and transboundary water treaty performance under stress in Central Asia
(Tartu Ülikool, 2026) Kuusik, Alo Ingmar; Kursani, Shpend, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Johan Skytte poliitikauuringute instituut
This thesis examines how differences in institutional design explain variation in transboundary water treaty performance under stress in Central Asia. Three basin regimes - the Amu Darya, the Syr Darya, and the Chu-Talas - face broadly similar structural conditions: a shared Soviet institutional legacy, comparable upstream-downstream interdependencies, recurring hydrological variability, and a politically sensitive regional environment. Yet they perform differently when those conditions tighten into stress. The thesis asks why, and offers an institutionalist answer. The analysis uses a most-similar systems comparative design, with documented stress episodes as empirical windows on institutional performance. Ten episodes anchor the comparison: four on Chu-Talas (2020 COVID procedural disruption, 2021 Kirov dam safety, 2022 Aspara/Ashmara withdrawal dispute, 2023-2024 verification turn), three on Syr Darya (2000–2001 compensation failure, 2021–2022 corrective coordination, 2023–2024 partial stabilisation), and three on Amu Darya (2018 forecast shortfall, 2019-2020 lower-reach overuse, 2021-2022 severe shortfall). Institutional design is operationalised through five dimensions: monitoring and information-sharing, dispute-resolution and coordination, enforcement and compliance-supporting provisions, flexibility and adaptive capacity, and distributional or benefit-sharing arrangements, coded from treaty texts, commission statutes, and basin organisation by-laws. Performance under stress is operationalised in two components - procedural continuity and escalation containment - and assessed through ICWC bulletins, BWO reports, Water Yearbooks, and Chu–Talas Commission records. The empirical analysis supports the central argument. Stronger institutional design produces stronger procedural continuity and tighter escalation containment, with Chu–Talas (strong design) registering high performance, Syr Darya (moderate-low design) mixed performance with the 2000-2001 episode at the low end, and Amu Darya (moderate design) moderate-high performance. Once climate stress, power asymmetry, Soviet legacy, and regional political dynamics are taken into account, institutional design remains the most parsimonious explanation for the observed variation. The thesis contributes to institutional-design scholarship by applying it to transboundary water governance under conditions of stress, explains divergence within a region often discussed in uniform terms, and shows that environmental stress does not mechanically produce instability but rather that its political consequences depend on the institutional architecture through which scarcity is governed.