Demokraatia edendamine Ukrainas ja Gruusias: Euroopa Liidu välispoliitilise mõjutamise viisid ja piirid

Abstract

Euroopa Liit (EL) on tänaseks sihipärase demokraatiaedendamisega (democracy promotion) tegelenud ligikaudu 30 aastat. 2004. aasta laienemine, mil Euroopa Liiduga liitus kümme riiki, sealhulgas ka Eesti, on selle edukuse üheks ilmekamaks näiteks. See valdkond on tekitanud ühelt poolt palju vaimustust Euroopa ringides, kirjeldamaks aina nüansirikkamat protsessi, mille alusel laiendada demokraatlike riikide pere. Teisalt on see kiiresti muutumas Euroopa ja tema naabrite peamiseks konfliktiallikaks, kuna demokratiseerumine ja sellega kaasnev lõimumine ühes suunas on praktikas kujunenud poliitiliselt välistavaks teises suunas. Liitudes Euroopa Liidu ja tema majandusliku süsteemiga, kaasneb suuresti Venemaa suunaliste sidemete, sealhulgas majandussidemete vähenemine. 2014. aasta Ukraina kriis oli murdeline hetk, kus need kaks vaadet põrkusid kõige silmnähtavamalt ning mille tagajärg on tänapäevase Euroopa kõige suurem relvastatud konflikt. Kuid kas Euroopa demokraatiat edendav tegevus on tõepoolest niivõrd deterministllik, et ainus viis selle peatamiseks on ennetavalt Euroopa Liidu võimalikku mõju piirata ning vajadusel suisa sõjaliselt sekkuda? Venemaa paistab sellest hirmust lähtuvalt käituvat, piirates ühelt poolt sisepoliitiliselt värvirevolutsioonidest alates eskaleeruvalt välise rahastuse võimaldamist ning kodanike ja vabaühenduste sõna- ning tegevusvabadusi (Heritage 2014) ning teisalt, näidates valmisolekut oma lähivälismaal jõumeetmeid kasutada, kui naaberriigid hakkavad nende hinnangul liigselt ELile lähenema. Samas on Euroopa akadeemilised ringkonnad üha skeptilisemaks muutumas reaalse mõju osas, mida Euroopa riigid ja iseäranis Euroopa Liit saab oma naabruskonnas avaldada. Seetõttu on selle uurimistöö eesmärgiks selgitada, milline on ELi demokraatiaedendamise praktika EL naabruskonnas ning selle mõju. Kas erinevused demokraatia arengus sihtriikides tulenevad Euroopa Liidu demokraatiaedendamise praktikatest? Uurimistöös on kasutatud kvalitatiivsel analüüsil ning MSSD meetodil põhinevat uurimisstrateegiat, mille raames analüüsitakse Ukraina ja Gruusia demokraatlikku arengut, võttes aluseks Euroopa Liidu välispoliitilise tegevuse. Demokraatiaedendamise analüüsiks toetun Levitsky ja Way (2006) teoreetilisele raamistikule, millest tuleneb kaks mudelit: mõjujõud (leverage) ja sidemed (linkage). Nende mudelite alusel raamistan EL tegevust ning analüüsin demokraatia edendamise praktikat. Uurimistöö empiirilisest analüüsist ilmneb, et ELi-poolne demokraatiaedendamine ei ole nii deterministlik protsess, kui võiks esialgu oodata. Levitsky ja Way raamistikust tulenev tingimuslikkusel põhinev mõjujõu mudel on juhtumriikide näitel olnud osaliselt edukas. Sidemete mudeli mõju on nõrgem ning töötab pigem kui kirjeldav või seletav mudel. Üldiselt tuleb tunnistada ELi piiratud mõju demokraatia edendamisele. Uurimistöö peamine leid on, et Euroopa Liit saab soodsate eeltingimuste raames demokratiseerumist edendada, kuid ei suuda seda esile kutsuda.