Sirvi Autor "Laak, Brit, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 15 15

Autorite koostöö teleuudise konstrueerimisel
(Tartu Ülikool, 2024) Rats, Liisbeth; Laak, Brit, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Eesti spordiajakirjanike allikavõrgustike kujunemine
(Tartu Ülikool, 2025) Susi, Marko; Laak, Brit, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Käesoleva töö fookuses on spordiajakirjanike inimallikate võrgustike kujunemine. Et saada aru, kuidas võrgustikud kujunevad, intervjueerisin üheksat vähemalt kümneaastase tööstaažiga spordiajakirjanikku. Semistruktureeritud intervjuude kaudu soovisin mõista, kuidas on ajakirjanike allikavõrgustikud kujunenud, kuidas nad on saanud kokku uute allikatega, milliseid ohte tuleb allikasuhtluses silmas pidada ning kuidas toimib ajakirjaniku ja inimallika suhe. Teoreetilises osas andsin ülevaate spordiajakirjandusest ja allikatest, spordiajakirjaniku töörutiinist, keerulistest suhtlusolukordadest, spordiajakirjaniku tööst ning varasemaid uuringuid sarnasel teemal. Tulemustest selgus, et kõik ajakirjanikud ei defineeri allikat ühtemoodi – ühed peavad allikaks ainult inimest, kes annab neile ise informatsiooni, teised aga inimesi ja dokumente, kust saavad teavet. Lisaks selgus, kuidas ajakirjanikel on tekkinud allikavõrgustik ning milliseid keerulisi suhtlusolukordi on ette tulnud. Muuhulgas selgus, et ajakirjanikud peavad allikasuhtluses arvestama, et allikatel võib olla agenda, mida nad soovivad peale suruda. Minu bakalaureusetöö aitab alustavatel spordiajakirjanikel mõista, kuidas saab teadlikult soodustada allikavõrgustiku kujunemist, mida silmas pidada allikasuhtluses ning millised probleemid võivad allikatega ette tulla. Selleks proovisin diskussioonis anda soovitusi läbi kogenud tegijate kogemuste. Siiski ei anna töö täielikku ülevaadet spordiajakirjanike allikavõrgustike kujunemise kohta, sest intervjueeritavad olid vähemalt kümneaastase tööstaažiga ning toona oli spordiajakirjandus teistsugune – aastaid tagasi käidi rohkem võistlustel kohapeal, mis soodustas ajakirjanike ja spordinimeste vahelisi kontakte. Seda arvesse võttes tuleks uurida, millised on allikavõrgustike kujunemise kogemused neil spordiajakirjanikel, kes alustanud digimeediaajastul.
Film kui õppevahend gümnaasiumi füüsikatunni näitel
(Tartu Ülikool, 2017) Granström, Mikk; Laak, Brit, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Haridusteaduste instituut
Intervjueerimistehnikad Eesti spordiajakirjanduses ERR-i spordiportaali näitel
(Tartu Ülikool, 2017) Rungi, Tanel; Laak, Brit, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Töö eesmärk oli intervjuude analüüsimise põhjal selgusele jõuda, kuivõrd ühtivad meie (tele)spordiajakirjanike intervjueerimismeetodid töö teoreetiliste lähtekohtadega. Töö teoreetilises peatükis uurisin intervjuu olemust, kuulamist, küsimuste tüüpe ja tele- ning spordiintervjuude spetsiifikat. Selleks, et uurida kas ja mil määral teoreetikute seisukohad ühtivad tulemustega, viisin läbi 24 ERR-i spordiportaali üles pandud intervjuu kontentanalüüsi. Ühe erandiga kuulus igast 2016. aasta kalendrikuust analüüsimisele kaks intervjuud. Minu üks põhilisi eesmärke antud töö puhul oli uurida intervjuudes eelduste esindatust ja funktsiooni. Eeldusi esines absoluutselt igas valimisse kuulunud intervjuu küsimuses. Oluline aga oli eristada meelevaldsemat eeldust neutraalsemast, sest viimaste potentsiaalne mõju intervjuu tonaalsusele on oluliselt suurem. Intervjueeritavate vastuseid analüüsides selgus, et (meelevaldsete) eeldustega küsimused ei tundunud intervjueeritavate jaoks häirivad ning eeldused võeti justkui vaikimisi omaks. See tähendab, et intervjueerijate esitatud (meelevaldsed) eeldused võisid näidata intervjueeritavatele tihtipeale küsija huvi ja arusaama parasjagu jutuks olnud teemast. Kuigi suletud ja avatud küsimusi üldiselt esines analüüsitud intervjuudes enam-vähem võrdselt, domineerisid intervjuudes just suunavad küsimused ja küsija väited, mida küsimuste tüüpidest oli selgelt kõige enam. Tulemustest selgus, et analüüsitud intervjuudes esines emotsioonipõhiseid küsimusi pigem vähesel määral. Samas esines ka ERR-i spordiintervjuudes väga vähesel määral fakti- ja filterküsimusi. Teooria kohaselt on sportlaste teleintervjueerimise puhul eesmärk intervjueeritavatelt kätte saada emotsiooni. Seega on kahe esitatud tulemuse ja teooria vahel sees omapärane vastuolu. Ehk siis järeldus on, et spordiintervjuusid ei tee emotsionaalseks mitte emotsioonaalsete vastuste välja küsimine, vaid ajakirjanike küsimustes peituvad meelevaldsed eeldused ning tooniseadvad suunavad väited. Analüüsitud intervjuud olid pigem vestlusvormis, mitte niivõrd klassikalise ja teoreetiliste lähtekohtadega ühtiva “puhaste küsimustega” intervjuu vormis. Üheks põhjuseks sellele on ilmselt Eesti spordimaastiku väiksus, mis toob endaga kaasa familiaarsuse aspekti. See tähendab, et tihtipeale oli intervjuude kuulamisel-vaatamisel tunda, et tegu pole kindlasti mitte intervjueeritavate esmakohtumisega, mis olulisel määral mõjutas ka intervjueerimistehnikaid ja -tulemuste analüüsi. Tulemusi analüüsides saab väita, et Eesti (tele)spordiajakirjandus on analüütiline. Seda tänu avatud analüütiliste ja ka suuremahuliste küsimuste arvestatavale hulgale, mis mõlemad nõuavad – ja analüüsitud intervjuude puhul tõid ka vastuste kujul endaga kaasa – analüütilised vastused. Üks töö eesmärke oli analüüsida kuulamispõhist küsitlemist. Kuna aga nimetatud tehnikatüüpi esines intervjuudes väga vähesel määral, siis polnud ka kuigi palju positiivseid näiteid. See tähendab, et Eesti telespordiajakirjanikud on passiivsed kuulajad, mistõttu jäi ka analüüsitud intervjuudes sisse infoauke, mis vajanuks kas täpsustamist, defineerimist või edasiarendamist. Analüüsitud intervjuude põhjal julgen öelda, et spordiintervjuude küsimused ei pruugi olla teoreetiliselt raamistatud struktuuris, et saada konkreetseid ja teemakohaseid vastuseid. Ehk siis pikad ja mitmest väitest ning küsimusest koosnevad intervjueerijate küsimusvoorud tõid ikkagi endaga kaasa pikad ja sisukad vastused. Teema, mida selles töös ei uuritud, kuid mida võiks edaspidi kindlasti uurida, on spordiintervjuude mitteverbaalne kommunikatsioon. Eriti huvitav oleks emotsioonide multimodaalne analüüsimine võistlusjärgsete intervjuude puhul, kus sportlased on äsja areenilt pressitsooni tulnud ja emotsioonid, sealhulgas välised, on kõrgel.
Loovprojekti kaaskiri: Eesti veebiajakirjanduse arengulugu tutvustava tugimaterjali koostamine
(Tartu Ülikool, 2025) Sammler, Anete; Laak, Brit, juhendaja; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Magistritöö loovprojektina lõin Eesti veebiajakirjanduse arengulugu tutvustava veebipõhise tugimaterjali. Tugimaterjal pole loodud didaktilise juhendina, vaid abimaterjalina, millele gümnaasiumi eesti keele õpetajad saavad meediapädevuse teemasid õpetades toetuda. Materjal on veebipõhine ning asub aadressil: https://sisu.ut.ee/loodajakirjandusest/. Materjalile on sisendi andnud intervjuud kuue Eesti professionaalse ajakirjaniku ja meediamaja juhiga, kes on veebiväljaandeid loonud, sisustanud, töös hoidnud ja arendanud. Tugimaterjalis on nende kogemused ja lood on koondatud eri plokkidesse, mis aitavad mõista, kuidas veebilugu sünnib, kuidas toimib meediamajandus ning kuidas ajakirjanikud töötavad. Tekste rikastavad videoklipid intervjuudest ajakirjanikega, mida saab ka eraldiseisvalt tunni rikastamiseks kasutada. Oluline osa tugimaterjalist on Eesti veebiajakirjanduse arenguloo ajajoon, eraldi plokk on pühendatud ka kriitilisematele veebiajakirjandusega seotud küsimustele. Tugimaterjal on osa projektist „Teadmistega valeinfo vastu“, mis tegeleb meediapädevuse arendamisega. Valminud tugimaterjal ei ole lõplik ning seda on võimalik edaspidi muuta, täiustada ja täiendada. Mina liitusin tugimaterjali tiimiga oktoobris 2024. Käesolevas kaaskirjas kirjeldasin oma rolli ja ülesandeid tugimaterjali toimetajana ning peegeldasin selle rolli üle. Projekti eeltöö faasis kirjeldasin taustatööd, mida tegin, et end projekti varasemate osade, Eesti veebiajakirjanduse arenguloo ja gümnaasiumi õppekavaga kurssi viia. Kaaskirja järgnevates peatükkides andsin projektist ülevaate faaside kaupa. Iga faasi lõpetasin refleksiooniosaga. Kaaskiri on mõeldud näidisena, mis võiks aidata tudengit, kes soovib audiovisuaalse materjali loomises toimetajarolli astuda. Seega püüdsin kaaskirja kirjutada nii, et minu protsessist tugimaterjali toimetajana saaks õppida. Andsin kaaskirja kirjutades soovitusi, missuguseid tekste uurida ning vaatasin tagasi ka oma magistriõpingutele, reflekteerides, millistele magistrantuuris läbitud ainetele sain toetuda, millest aga puudust tundsin.
Magistrantide professionaalse eneseanalüüsi areng ja refleksiooni toetamine Tartu Ülikooli ajakirjandusõppes
(Tartu Ülikool, 2016) Säde, Merilyn; Laak, Brit, juhendaja; Ivask, Signe, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Praktikute soovitused ajakirjandustudengitele teleuudiste harjutamisel. Reporteri vaatenurk
(Tartu Ülikool, 2024) Raudjärv, Revo; Laak, Brit, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Spordiajakirjanike läbipõlemist soosivad või ennetavad ja tõrjuvad tegurid
(Tartu Ülikool, 2017) Siil, Virgo; Ivask, Signe, juhendaja; Laak, Brit, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Suhtluspraktikad ja nende kujunemine võõrriigis õppides, ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala tudengite näitel
(Tartu Ülikool, 2020) Kams, Siim; Laak, Brit, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Tartu Ülikooli poolne ajakirjandustudengite toetamine ajakirjanduspraktika ajal
(Tartu Ülikool, 2015) Luha, Kristi; Ivask, Signe, juhendaja; Laak, Brit, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Käesoleva töö eesmärgiks oli uurida, kuidas Tartu Ülikooli ajakirjandustudengid tunnetavad nende toetamist ülikooli poolt ajakirjanduspraktika ajal. Millised on need üksused, mida nad toe all eristavad ja milliseid hetkel puuduvad tugesid nad ülikooli poolt praktika ajal ootaksid. Minu bakalaureusetöö valimiks olid Tartu Ülikooli bakalaureusetudengid ja magistrandid, kes läbisid oma reporteri-ja toimetaja praktika 2014. aasta suvel ja 2015. talvel. Lisaks üliõpilastele aitas ülikoolipoolseid otsuseid ja õpiprotsessi lahti seletada Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjanduse teadur Kadri Ugur, kes on ka ajakirjanduspraktika ajal toimiva superviseerimismudeli eestvedaja. Läbiviidud fookusgruppides selgus, et tudengi tunnetavad toe all nelja erinevat üksust: ülikooli, toimetust, käsitöölisi oskusi ja eneserefleksiooni. Nendest osade puhul tajuvad nad teatud probleeme ja sooviksid ühe või teise puhul toimida veidi teistmoodi. Suurimaks probleemiks oli toetamisest ja supervisioonide mudelist aru saamine ja selle mudeliga töötamine. Enese areng läbi mudeli tundus tudengite jaoks mõistmatu ja keeruline. Põhjus selles peitub tegelikult tudengite- ja ülikoolivahelises kommunikatsioonis. Kuna tegu on kahepoolse suhtlusega, siis peavad mõlemad pooled ühisest eesmärgist samamoodi aru saama. Tartu Ülikooli ja ajakirjandustudengite vahel pole see minu tulemuste põhjal päris hästi toiminud. Tudengid pole mõistnud ideed ja ülikool pole suutnud seda tudengitele piisaval määral selgitada. Teise probleemina kajastus minu bakalaureusetöös ülikooli ja toimetuste omavaheline vähene suhtlus, mille tagajärjel kannatavad eelkõige tudengid. Tudengite silmis oleks nende praktika eesmärke lihtsam teostada, kui mõlemad üksused teaksid, miks praktikant just sinna toimetusse läheb ja mis on tema ülesanded mõlema üksuse poolt. Nende kahe vahel peaks olulisel kohal olema ka arenguvõimalus ja eneseanalüüs. Seda teadlikkust oli tudengite silmis vähe ja selle tõstmiseks aitaks kahe üksuse aktiivsem ja eesmärgipõhisem suhtlus. Ajakirjandustudengid vajavad ühelt poolt tuge ja teiselt poolt iseseisvust. Ülikool võiks ideaalis pakkuda mõlemat. Selle kõige juures peaks aga supervisioon aitama kasvatada nii bakalaureusetudengeid kui ka magistrante ajakirjanikeks, kelleks nad ise soovivad saada. Praktika on koht, kus saavad teadmised ja oskused ühendatud. Selleks, et praktiline kogemus oleks positiivne, peab ülikool olema aktiivne teadmiste pakkuja ja tudeng nende aktiivne vastuvõtja. Vastasel juhul pole praktikal mõtet ja ka selle jooksul kestev superviseerimine ei annaks lisaväärtust kogetule. Antud töö kaardistas tudengite olemasolevad toetamise pidepunktid ja püüdis leida puuduvatele punktidele omapoolse selgituse ja lahenduse.
Teleajakirjanik konstrueerimas uudisloo narratiivi
(Tartu Ülikool, 2022) Rats, Liisbeth; Laak, Brit, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Traagiline teleuudis: vaatajate reaktsioonid
(Tartu Ülikool, 2023) Bibikov, Birgit Anette; Laak, Brit, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Traagilise sündmuse kajastamise valikukohad teleuudises
(Tartu Ülikool, 2021) Maripuu, Victoria; Laak, Brit, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Ajakirjanikud peavad sageli kajastama traagilisi sündmusi, mis ei mõju raskena ainult sündmuse asjaosalistele, vaid ka kõrvalistele isikutele, kes juhtunust kuulevad. Täpsemalt öeldes ongi traagiline sündmus kurb ja vapustav olukord, mis põhjustab kellelegi kannatusi ja lõpeb sageli ka surmaga. Kuna tegemist on pigem delikaatse teemaga, mille käsitlemine võib kannatanutele veelgi rohkem haiget teha, tuleb uudisloo narratiivi paika pannes mõelda ka kajastuse võimalikele tagajärgedele. Narratiivi konstrueerides ehk lugu jutustama hakates peab ajakirjanik tihti enda moraalsetest tõekspidamistest lähtudes valikuid langetama. Valikute summana sünnibki uudislugu. Bakalaureusetöö eesmärk oli uurida, milliseid valikuid traagilist sündmust kajastav ajakirjanik erinevates etappides teeb – kuidas ta erinevates etappides tegutseb ja milliseid valikuid langetab. Eesmärgini jõudmiseks tegin seitsme “Aktuaalse kaamera” töötajaga semistruktureeritud intervjuud, uurides neilt 2019. aasta Telliskivi ja 2021. aasta Ümera tulistamise kajastamise kohta. Tööst ilmnes, et ajakirjanikud peavad traagilise sündmuse puhul oluliseks seda, et kajastus põhineks faktidel ja oleks realistlik, mistõttu on oluline, et loos oleks esindatud ametlik seisukoht. Traagilise sündmuse puhul tähendab see enamasti, et sõna saavad politsei ja prokuratuur. Enda tekstis peavad reporterid neutraalseks jäämist väga oluliseks, samas sünkroonide kaudu võib loosse tuua ka rohkem emotsiooni. Just sünkroonid valitaksegi esimesena välja, mis näitab, et tegelikult on ikkagi emotsioon see, mis loo ülesehitamisel määravaks saab. Emotsionaalsust saab lisada ka visuaali kaudu, millest ei saa teleloo puhul ei saa üle ega ümber, sest pilt ongi üks televisiooni eripärasid. Pildimaterjali valikul lähtutakse eelkõige sellest, et visuaal viiks televaataja sündmuskohale ja annaks edasi sündmuse traagikat, kuid seda viisil, mis televaatajat liialt ei šokeeri. Reporter ja monteerija langetavad ühiselt otsuseid, milliseid kaadreid kõlbab näidata ja milliseid mitte, samas operaator, kes need kaadrid üles võtab, filmimise ajal kaadrite eetilisuse peale ei mõtle. Lisaks ei aruta operaator kellegagi, kuidas ja mida filmida, vaid eelistab töötada iseseisvalt ja jäädvustab seda, mida ise paremaks peab. Ka teiste toimetuste liikmete vahel on arutelusid pigem vähe. Soovi korral on nõu küsimine alati võimalik ja inimesi, kelle poole küsimusega pöörduda, mitmeid, ent enamasti reporterid seda kiire töötempo ja pikaaegse kogemuse tõttu vajalikuks ei pea. Seega võib öelda, et ajakirjanikel on traagilist sündmust kajastades üsna suur autonoomia ja peamiselt tegutsetakse isoleeritult, mis tähendab, et lugu kajastades on väga oluline reporteri enda eetiline kompass. Kui reporteri eetiline kompass on paigast ära, võib juhtuda, et loosse satuvad ka näiteks potentsiaalselt häirivad kaadrid. Tihedam koostöö ja jagatud vastutus aitaks selliseid olukordi vältida.
Uudisteoperaatori töö Aktuaalse Kaamera näitel
(Tartu Ülikool, 2015) Kõiv, Helena; Laak, Brit, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Bakalaureusetöö peamine eesmärk oli välja selgitada millised on operaatorite töövõtted ning milline on sealjuures suhtlus toimetajaga. Teisalt soovisin uurida kuivõrd mõjutab operaator uudisloo kujunemist ja kas ning mil määral kattub teleajakirjanduse teooria praktilise uudisteoperaatoritööga. Ühtlasi pakkusin käesoleva tööga võrdlusmaterjali seniste teletoimetust ja uudispilti mitmekülgselt uurinud tööde kõrvale, kus varasemalt pole uudisteoperaatoritele tähelepanu pööratud. Vastamaks bakalaureusetöös püstitatud eesmärgile ning uurimusküsimustele viisin kuue „Aktuaalse kaamera“ operaatoriga läbi vaatlused ning intervjuud vahemikus veebruar–aprill 2015. Vaatlustel jälgisin iga uudisteoperaatori tööd ja suhtlust toimetajaga vähemalt kahe uudisloo võttel. Vaatlustele järgnesid semistruktureeritud intervjuud, mille küsimustik oli koostatud uurimisküsimustest lähtuvalt. Kombineeritud meetod andis võimaluse uurimustöös kõrvutada omavahel operaatorite minapilti, tegelikkust ning teooriat. Tulemustest selgus, et uudisteoperaatorite peamised ülesanded on võtta üles uudislooks vajalik visuaalne materjal rappumisvabalt koos korrektsete tehniliste sätete ja heliga. Ühtlasi väärtustavad „Aktuaalse kaamera“ uudisteoperaatorid esteetilist pilti, mille saavutamiseks lähtuvad nad kompositsioonireeglitest. Intervjueeritavat filmitakse erilise „AK plaani“ alusel. Intervjuu toimumispaiga valib operaator lähtudes nii visuaalist kui ka helist ja valgusest. Operaatorid tõdevad, et tehniliselt korrektset pilti polegi alati võimalik saavutada ning seepärast ei maksa ka muretseda, sest operaatorite hinnangul televaataja mõistab, et tegemist on kiiresti üles võetud materjaliga, milles on esteetilise pildi saavutamine keeruline. Visuaalset atraktiivset pilti on teleuudistes operaatorite hinnangul veelgi keerulisem üles filmida, sest toimetus on juba uudise ettevalmistamise faasis fokusseeritud pigem uudisloo tekstile kui visuaalile. Seepärast tehaksegi tihtipeale teleuudiseid mitte-käega katsutavatel teemadel nagu näiteks poliitilised ja majandusteemalised uudised, sellistes situatsioonides pole aga autentseid visuaale, mida televaatajale põnevalt üles filmida. Osaliselt piirab operaatorite töövõtteid saavutamaks põnevat pilti ka „Aktuaalse kaamera“ formaat, mis eeldabki naturaalset pilti. Sealjuures ei taju operaatorid ka televaatajatelt survet, sest viimased ei eeldagi uudistes põnevate visuaalsete lahenduste nägemist, vaid tahavad lihtsalt kuulda päevauudiseid. Teisalt ilmnes uurimistulemustes, et operaatorite arvates kaetakse tihti uudislugu suvalisse järjekorda asetatud plaanidega, mis ei moodusta visuaalset tervikut ja ei anna sealjuures tekstile lisaväärtust. Seepärast kõrvutasid operaatorid praegust uudisteprogrammi raadiosaatega, kus pilti vaatamata saab heliga kogu vajaliku info kätte. Samas kurioosselt leiavad operaatorid, et ideaalis peaks teleuudistes just vastupidi olema – pilt peaks suutma kogu loo tuuma edasi anda ka helita. Kuigi „Aktuaalse kaamera“ uudisteoperaatorid on endi sõnul püüdnud olukorda muuta ja panna toimetust mõistma visuaalide olulisust, on senised pingutused olnud tulutud. Seda mitmel põhjusel, peamiselt kuna pildiline lähenemine uudisloo ülesehitamisel nõuab palju rohkem ressurssi, aega kui ka läbimõtlemist. Praeguses situatsioonis lähevad operaator ja toimetaja uudisvõttele küll koos, kuid võtteplatsil tegutsetakse pigem eraldiseisvalt. Samuti ei tunneta operaatorid uudisloo lõplikus kujunemises vastutust, sest uudise alla läheb kirja toimetaja, mitte tema nimi. Seeläbi tajuvadki uudisteoperaatorid end pigem alaväärtustatud vahendajana, kelle ainsaks ülesandeks on uudislugu üles võtta. Määravaks ei ole siinkohal visuaalide atraktiivsus, vaid lihtsalt vajalike katteplaanide olemasolu. Ühtlasi ilmnes intervjuudes operaatoritega, et kuna nemad ei vastuta uudisloo eest, siis on nad ka nõus enda eetilisi tõekspidamisi hülgama, sest kui toimetus peab vajalikuks mingi uudise ja selle pildi olemasolu, siis puudub operaatoril otsustusõigus ja ka vastutus eetrisse lastavates uudistes. Kokkuvõtvalt võib öelda, et teletoimetuse töös on uudisteoperaatorite meelest visuaali seisukohalt mitmeid paranduspunkte. Neist suurim on „Aktuaalse kaamera“ formaat, mis hetkel on end uudisteoperaatorite jaoks ammendanud ning vajaks radikaalset muudatust, sest praegusel kujul ei täida ta uudistesaate rolli, vaid on pigem päeva kokkuvõttev saade, mille pilt ei paku sisule olulist lisandväärtust. Võimaliku lahendusena nähakse detailsemat ning rahulikumat lähenemist uudislugudele, kus kajastataks sündmusi põhjalikumalt kui trükimeedias ning kutsutaks stuudiosse veelgi enam saatekülalisi. Seeläbi oleks ka enam aega pühenduda uudisloo visuaalide mõtestatud kujutamisele. Töö autorina teadvustan, et niivõrd väikse kvalitatiivuuringuga pole võimalik laiemaid üldistusi Eesti teleajakirjanduses teha, kuid siiski leian, et antud töö võib olla hüppelauaks teleuudiste operaatorite edaspidiseks uurimiseks. Mille lähemalt tundmaõppimisel saaks tulevikus välja selgitada võimalikud edasiarenduse punktid, millega uudisteoperaatori tööd ning seeläbi ka uudiste visuaale paremaks muuta.
Välissündmuse kajastuse ajaline perspektiiv ETV uudislugudes
(Tartu Ülikool, 2021) Punamäe, Ode Maria; Laak, Brit, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Bakalaureusetöö eesmärk oli anda ülevaade teoreetilistest lähenemistest ja empiirilistest uuringutest, mis käsitlevad televisiooni ja selle ajalisi tegureid ning analüüsida kolme välissündmuse kajastuse ajalist perspektiivi. Eesmärkide saavutamiseks ja uurimisküsimustele vastamiseks kasutasin kvalitatiivse sisuanalüüsi meetodit ja töötasin kodeerimisjuhendi abil läbi kolme erineva välissündmust kajastavad ETV uudislood. Välissündmusteks valisin USA Kapitooliumi ründamise, Pariisi Jumalaema kiriku põlengu ning Aleksei Navalnõi mürgitamise. Kolme valimigrupi peale kokku analüüsisin 44 teleuudist. Antud sündmuseid kajastavate telelugude analüüsist tuli välja, et uudislugude ajaline ulatus on üsna suur, st viiteid kaugemale minevikule ja tulevikule leidus pea igas ühikus. Rohkem oli aga tulevikuviiteid, kui mineviku aktualiseerimist. Samas võib öelda, et ajalisuse maht seevastu oli väike, ehk ajalised põiked loos on üksikud ja põgusad ning ei esine mitte konkreetsete plokkidena, vaid infokillud erinevates aegadest tulevad loosse olulisuse järjekorras. Ajaliselt kronoloogilist info edastamist oli vaadeldud uudislugudes väga vähe, mistõttu ei kattunud omavahel visuaali ja teksti ajalisused. Tulemustest selgus ka, et aegade esinemine nende ja proportsioon uudisloos on seotud ka kõneisikutega, ehk erinevad vaatenurgad pakuvad tihti erinevaid ajalisusi. Televisioon kui meedium võimaldab aga ajalises mõttes palju rohkemat, kui analüüsitud lugudes peitus. Arvestades, et enamik inimesi saab põhiinfo sündmuse kohta päeva jooksul veebiuudiste kaudu juba kätte, võimaldaks teleuudiste õhtune kellaaeg ka teistsugust looformaati, kus vaadatakse ajaliselt kaugemale, avatakse konteksti ning hoitakse vaataja tähelepanu narratiivse loo jutustamisega. Eriti hästi saaksid seda teha just sündmuskohas olevad korrespondendid, selgitamaks ja avamaks eesti publikule kauget ja pikema taustalooga välissündmust. Siiski, nagu näitas antud töös tehtud analüüs, on ka välissündmust kajastavad teleuudised jäänud peamiselt n-ö “videopildiga leheuudise” formaadi juurde, kus infot edastakse ümberpööratud püramiidi struktuuri järgi ning erinevad ajad esinevad loos ebakronoloogiliste väikeste kildudena.