Traagilise sündmuse kajastamise valikukohad teleuudises

Abstract

Ajakirjanikud peavad sageli kajastama traagilisi sündmusi, mis ei mõju raskena ainult sündmuse asjaosalistele, vaid ka kõrvalistele isikutele, kes juhtunust kuulevad. Täpsemalt öeldes ongi traagiline sündmus kurb ja vapustav olukord, mis põhjustab kellelegi kannatusi ja lõpeb sageli ka surmaga. Kuna tegemist on pigem delikaatse teemaga, mille käsitlemine võib kannatanutele veelgi rohkem haiget teha, tuleb uudisloo narratiivi paika pannes mõelda ka kajastuse võimalikele tagajärgedele. Narratiivi konstrueerides ehk lugu jutustama hakates peab ajakirjanik tihti enda moraalsetest tõekspidamistest lähtudes valikuid langetama. Valikute summana sünnibki uudislugu. Bakalaureusetöö eesmärk oli uurida, milliseid valikuid traagilist sündmust kajastav ajakirjanik erinevates etappides teeb – kuidas ta erinevates etappides tegutseb ja milliseid valikuid langetab. Eesmärgini jõudmiseks tegin seitsme “Aktuaalse kaamera” töötajaga semistruktureeritud intervjuud, uurides neilt 2019. aasta Telliskivi ja 2021. aasta Ümera tulistamise kajastamise kohta. Tööst ilmnes, et ajakirjanikud peavad traagilise sündmuse puhul oluliseks seda, et kajastus põhineks faktidel ja oleks realistlik, mistõttu on oluline, et loos oleks esindatud ametlik seisukoht. Traagilise sündmuse puhul tähendab see enamasti, et sõna saavad politsei ja prokuratuur. Enda tekstis peavad reporterid neutraalseks jäämist väga oluliseks, samas sünkroonide kaudu võib loosse tuua ka rohkem emotsiooni. Just sünkroonid valitaksegi esimesena välja, mis näitab, et tegelikult on ikkagi emotsioon see, mis loo ülesehitamisel määravaks saab. Emotsionaalsust saab lisada ka visuaali kaudu, millest ei saa teleloo puhul ei saa üle ega ümber, sest pilt ongi üks televisiooni eripärasid. Pildimaterjali valikul lähtutakse eelkõige sellest, et visuaal viiks televaataja sündmuskohale ja annaks edasi sündmuse traagikat, kuid seda viisil, mis televaatajat liialt ei šokeeri. Reporter ja monteerija langetavad ühiselt otsuseid, milliseid kaadreid kõlbab näidata ja milliseid mitte, samas operaator, kes need kaadrid üles võtab, filmimise ajal kaadrite eetilisuse peale ei mõtle. Lisaks ei aruta operaator kellegagi, kuidas ja mida filmida, vaid eelistab töötada iseseisvalt ja jäädvustab seda, mida ise paremaks peab. Ka teiste toimetuste liikmete vahel on arutelusid pigem vähe. Soovi korral on nõu küsimine alati võimalik ja inimesi, kelle poole küsimusega pöörduda, mitmeid, ent enamasti reporterid seda kiire töötempo ja pikaaegse kogemuse tõttu vajalikuks ei pea. Seega võib öelda, et ajakirjanikel on traagilist sündmust kajastades üsna suur autonoomia ja peamiselt tegutsetakse isoleeritult, mis tähendab, et lugu kajastades on väga oluline reporteri enda eetiline kompass. Kui reporteri eetiline kompass on paigast ära, võib juhtuda, et loosse satuvad ka näiteks potentsiaalselt häirivad kaadrid. Tihedam koostöö ja jagatud vastutus aitaks selliseid olukordi vältida.