Eesti spordiajakirjanike allikavõrgustike kujunemine

Abstract

Käesoleva töö fookuses on spordiajakirjanike inimallikate võrgustike kujunemine. Et saada aru, kuidas võrgustikud kujunevad, intervjueerisin üheksat vähemalt kümneaastase tööstaažiga spordiajakirjanikku. Semistruktureeritud intervjuude kaudu soovisin mõista, kuidas on ajakirjanike allikavõrgustikud kujunenud, kuidas nad on saanud kokku uute allikatega, milliseid ohte tuleb allikasuhtluses silmas pidada ning kuidas toimib ajakirjaniku ja inimallika suhe. Teoreetilises osas andsin ülevaate spordiajakirjandusest ja allikatest, spordiajakirjaniku töörutiinist, keerulistest suhtlusolukordadest, spordiajakirjaniku tööst ning varasemaid uuringuid sarnasel teemal. Tulemustest selgus, et kõik ajakirjanikud ei defineeri allikat ühtemoodi – ühed peavad allikaks ainult inimest, kes annab neile ise informatsiooni, teised aga inimesi ja dokumente, kust saavad teavet. Lisaks selgus, kuidas ajakirjanikel on tekkinud allikavõrgustik ning milliseid keerulisi suhtlusolukordi on ette tulnud. Muuhulgas selgus, et ajakirjanikud peavad allikasuhtluses arvestama, et allikatel võib olla agenda, mida nad soovivad peale suruda. Minu bakalaureusetöö aitab alustavatel spordiajakirjanikel mõista, kuidas saab teadlikult soodustada allikavõrgustiku kujunemist, mida silmas pidada allikasuhtluses ning millised probleemid võivad allikatega ette tulla. Selleks proovisin diskussioonis anda soovitusi läbi kogenud tegijate kogemuste. Siiski ei anna töö täielikku ülevaadet spordiajakirjanike allikavõrgustike kujunemise kohta, sest intervjueeritavad olid vähemalt kümneaastase tööstaažiga ning toona oli spordiajakirjandus teistsugune – aastaid tagasi käidi rohkem võistlustel kohapeal, mis soodustas ajakirjanike ja spordinimeste vahelisi kontakte. Seda arvesse võttes tuleks uurida, millised on allikavõrgustike kujunemise kogemused neil spordiajakirjanikel, kes alustanud digimeediaajastul.