Sirvi Autor "Liivik, Olev" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 4 4

Baltisakslaste poliitiline tegevus Eesti Vabariigis 1920. aastatel
(Tartu Ülikool, 1999) Liivik, Olev; Pajur, Ago, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut
Baltisakslus pärast II maailmasõda Baden-Württembergi liidumaa näitel
(Tartu Ülikool, 2025) Sillajõe, Martha Marie; Liivik, Olev; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Ajaloo ja arheoloogia instituut
Bakalaureusetöö eesmärk oli uurida Baden-Württembergi liidumaa näitel Saksamaal üles kasvanud Eesti taustaga baltisakslaste järeltulijate, kelle pered asusid ümber 1939–1941, suhet baltisaksluse ja Eestiga. Töös otsiti vastuseid järgmistele uurimisküsimustele: millised tegurid iseloomustasid 1939–1941 ümberasunud baltisakslaste ja nende perekondade kohanemist 1940.–1950. aastatel Baden-Württembergis, milline on ümberasujate järeltulijatele suhe baltisakslusega ning milline on ümberasujate järeltulijate suhe vanemate päritolumaaga. Töö põhineb autori läbi viidud intervjuudel baltisaksa ümberasujate järeltulijatega, kes sündisid 1940. aastatel väljaspool Eestit. Intervjuudest ilmneb, et 1940.–50. aastatel mõjutasid baltisakslaste kohanemist majanduslikud raskused ja uus švaabi kultuuriruum. Enamike baltisakslaste peresid hoidsid Baden-Württembergis kaasmaalastega kokku, osaledes baltisaksa seltsielus. Kodus olid au sees balti köök, kirjandus ja ajalugu. Ühe intervjueeritu puhul tuli välja, et mõned baltisaksa päritolu isikud hoidsid sihilikult baltisaksa kogukonnast eemale. Intervjueeritud baltisaksa järeltulijad identifitseerivad ennast erinevalt. Ennast määratletakse nii läbi baltisaksa kui ka saksa identiteedi. Eesti taustaga baltisakslaste järeltulijad peavad baltisaksluse osaks sidet Eestiga. Enamike intervjueeritute kodus räägiti vanemate kodumaast palju ja kõik ümberasujate järeltulijad on Eestit külastanud.
Eesti NSV Ministrite Nõukogu institutsionaalne areng ja kaadrid 1940–1953
(2014-08-25) Liivik, Olev
NSV Liidu valitsemissüsteemis kuulus võimumonopol ainuparteile – kommunistlikule parteile, ent selle võimuinstrumentideks olid kommunistliku partei organid ja riigiorganid, mis moodustasid üksteisega tihedalt läbipõimunud binaarse võimu- ja juhtimisstruktuuri. Käesolev uurimus käsitleb Eesti NSV näitel liiduvabariigi valitsuse – Ministrite Nõukogu – organisatsiooni kujundamist, juhtimise korraldamist ja kaadripoliitika põhimõtteid, selle teostamise mehhanisme ja toimimisviise ning valitsusliikmeid. Põhiseaduse järgi oli Ministrite Nõukogu liiduvabariigi kõrgeimaks täidesaatvaks ja korraldavaks riigivõimuorganiks, kuid tegelikult funktsioneeris valitsus kohaliku haldusvõimuna ning viis ellu NSV Liidu keskvõimu poliitikat ja otsuseid. ENSV Ministrite Nõukogu valitsemisorganite võrgustik loodi NSV Liidu Ministrite Nõukogu eeskujul ja vajadustest lähtuvalt. Kesktasandil langetatud otsused olid ENSV Ministrite Nõukogu juhtimise ja töökorralduse aluseks ning nomenklatuuri süsteem tagas, et valitsusliikmeid ei saanud ametisse paigutada kõrgeima parteiorgani NLKP KK nõusolekuta. Aastad 1940–1953 olid ENSV Ministrite Nõukogu institutsiooni arengus tähendusrikkad. Nendel aastatel loodi liiduvabariigi täitevvõimu funktsioneerimise mudel, mis jäi põhiosas muutumatuks Eesti NSV lõpuni. 1940. aastate alguses hakkas Ministrite Nõukogu nimel otsuseid langetama valitsuse juhtkond, millest formeeriti Ministrite Nõukogu Büroo. Aastakümne keskel kinnistusid valitsusliikmete ametisse kinnitamise ja vabastamise nomenklatuursed mehhanismid. Ministeeriumide ning muude valitsemisorganite hulgas tehti sageli ümberkorraldusi ning valitsusliikmed vahetusid tihti. Ministrite Nõukogu oli rahvusliku koosseisu poolest suhteliselt homogeenne. Tunduvalt suuremad erinevused valitsesid valitsusliikmete vahel parteistaaži, haridustaseme ning erialase ettevalmistuse osas.
Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee aparaat 1945-1953
(2005) Liivik, Olev; Tannberg, Tõnu, 1961-, juhendaja