Sirvi Autor "Maloverjan, Maria" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

Kahevalentsete metalliioonide mõju RPP-vahendatud transfektsioonile ja splaissingu korrigeerimise efektiivsusele SCO poolt
(Tartu Ülikool, 2020) Maloverjan, Maria; Pooga, Margus, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Molekulaar- ja rakubioloogia instituut
Oligonukleotiidid (ON), mille üheks liigiks on splaissingut korrigeerivad ON (SCO), on kõrge potentsiaaliga terapeutikumid ja mitmed ON-id on juba aastaid kasutuses kliinilises praktikas. ON-ide kasutuse suurimateks takistusteks on transfektsiooni madal efektiivsus ning nende kiire lagundamine organismis. Seetõttu töötatakse välja erinevaid transfektsiooni süsteeme, millest üheks on ON-idega nanopartikleid (NP) moodustavate rakkudesse penetreeruvate peptiidide (RPP) kasutamine. Kuigi RPP-ga kompleksis on ON transfektsioon efektiivsem ning nende lagundamine pärsitud, vajab ka RPP-vahendatud transport täiustamist. Käesolevas töös uuriti kaltsiumi ioonide mõju RPP-vahendatud ON transfektsioonile ja SCO-ga suunatud splaissingu korrigeerimise efektiivsusele. Töö tulemusena avastati, et Ca2+ ioonid suurendavad olulisel määral NP-de bioloogilist aktiivsust. Lisaks uuriti detailsemalt Ca2+ ioone sisaldavate RPP-SCO NP-de füüsikalisi omadusi, rakku tungimise ja toime mehhanisme
Optimizing cell-penetrating peptide-based nanoparticles for delivery of nucleic acid therapeutics
(2024-07-09) Maloverjan, Maria; Pooga, Margus, juhendaja; Rebane, Ana, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Geenide avaldumise mõjutamine, manustades erinerva toimemehhanismiga nukleiinhappelisi (NH) ravimeid, on leidnud üha enam rakendust meditsiinis nii kaasasündinud kui omandatud haiguste raviks. Paraku ei ole sellised terapeutilised molekulid organismis piisavalt stabiilsed ning suure molekulmassi ja negatiivse laengu tõttu ei suuda need efektiivselt läbida bioloogilisi barjääre. NH efektiivseks toimetamiseks märklaudrakkudesse on tänapäeval välja töötatud mitmeid kandursüsteeme. Üheks tõhusaks kandursüsteemiks on rakkudesse penetreeruvad peptiidid (RPP). Need on kuni 30 aminohappe pikkused peptiidid, mis on võimelised läbima rakumembraane ja koos endaga transportima rakkudesse lastmolekule. RPP-d on valdavalt positiivselt laetud ning seostudes negatiivselt laetud NH-ga moodustavad nad elektrostaatiliste ja hüdrofoobsete interaktsioonide tulemusena nanoosakesi. Käesolevas töös uurisime tegureid, mis pärsivad RPP/NH komplekside tõhusust märklaudgeenide mõjutamisel, ning viise, kuidas vastavat efektiivsust suurendada. Mudelpeptiidina kasutasime peptiidi PepFect14 (PF14), mille laeng on +5 ning mis on modifitseeritud stearüülhappega. Doktoriprojekti esimeses etapis analüüsisime valgukrooni teket PF14/NH osakeste pinnale. Valgukroon on valkude kiht, mis moodustub verre või muudesse biovedelikesse sattuvate osakeste pinnale ning võib põhjustada osakeste agregatsiooni, suurendada toksilisust ja suunata organismist eemaldamisele. Näitasime, et osakestele moodustuva valgukrooni koostis sõltub kasutatud seerumist ning valgukroon mõjutab oluliselt osakeste transfektsiooni ja efektiivsust kultuuris kasvatatavates rakkudes. Seejärel uurisime kas ja kuidas mõjutab Ca²⁺ ja Mg²⁺ ioonide lisamine RPP/NH osakeste omadusi ja efektiivsust. Näitasime, et mõlemad ioonid, eriti Ca²⁺, suurendavad RPP/NH osakeste efektiivsust rakukultuuris mitmekordselt, tõenäoliselt hõlbustades NH vabanemist endosoomidest. Järgnevalt rakendasime PF14 ka mRNA transfekteerimiseks rakkudesse. Selleks moodustasime mRNA-st ja PF14-st nanoosakesed ja varieerisime abiainete lisamisega nende koostist eesmärgiga suurendada osakeste efektiivsust. Näitasime, et PF14 transpordib mRNA efektiivset püsiliinide rakkudesse, aga mõnevõrra vähem tõhusalt inimese primaarsetesse rakkudesse koekultuuris ja kõrvakoesse hiires.
Vanas DNAs leiduva saastuse tuvastamine vanade ja kaasaegsete mitogenoomide võrdlusanalüüsi abil
(Tartu Ülikool, 2018) Maloverjan, Maria; Tambets, Kristiina, juhendaja; Kushniarevich, Alena, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Molekulaar- ja rakubioloogia instituut
Vana DNA (ancient DNA, aDNA) on surnud organismide kudedest eraldatud geneetiline materjal. Vana DNA järjestustest saadakse vahetut informatsiooni paljude kunagi elanud liikide geneetilise mitmekesisuse kohta, eriti palju teaduslikke töid on seotud inimese ja tema eellaste uurimisega. Üks DNA omadusi on selle ebastabiilsus: aja jooksul suurenevad selle lagunemisaste ja keemilise modifitseerituse määr. Need protsessid raskendavad vana DNA analüüsi efektiivsust võrreldes kaasaegse DNAga. Arheoloogiliste proovide saastumine kaasaegse geneetilise materjaliga on olnud suureks probleemiks kogu vana DNA uurimisajaloo vältel. Käesoleva töö eesmärgiks on DNA eraldamine Tartu Ülikooli arheoloogide bioloogilisest materjalist, arheoloogide mitokondriaalse DNA (mtDNA) fülogeneetiline analüüs ning kaasaegsete ja vanade mtDNA järjestuste võrdlusanalüüs kompleksse saastuse tuvastamise protseduuri osana.