Sirvi Autor "Maran, Timo, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 16 16

Augustine and the study of signs and signification
(2018-05-03) Gramigna, Remo; Maran, Timo, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöö eesmärgiks on avada mõningaid aspekte, mis iseloomustavad suhet Aurelius Augustinuse (354¬–430 AD) ja märkide ning tähenduse uurimise vahel. Uurimusega püütakse näidata, miks on Augustinuse enam kui 1500 aasta tagused ideed tänapäevastes humanitaarteadustes asetleidvate arutelude jaoks endiselt olulised ja aktuaalsed. Augustinusega tegeledes ei saa temast rääkida üksnes kui teoloogist või üksnes kui filosoofist, sest sageli on need mõlemad pooled temas korraga esindatud. Enne Hippo linna piiskopiks saamist oli Augustinus edukas retoorikaõpetaja Kartaagos, Roomas ja Milaanos. Vaimustus sõnade ja igasuguste märkide vastu nagu ka sügav huvi dialektika ja kommunikatsiooni vastu saatsid teda läbi kogu elu. Käesolevas doktoritöös väidetakse, et Augustinuse mõtlemises võib selgelt näha märgiteooriale omaseid põhijooni, millele ta on pühendanud mitmeid teoseid, kus märgiteoreetilised probleemid on asetatud laiemasse teoloogilisse ja eksegeetilisse konteksti. Uurimuse eesmärgiks on Augustinuse kirjutiste analüüsi ja tõlgendamise kaudu anda lugejale ülevaade tema märgi ja signifikatsiooni teooriatest ja nende mõjust semiootikale. Doktoritöö (1) avab ja kirjeldab Augustinuse õpetust märkidest nii nagu see kajastub tema kirjutistes alates teosest “Dialectica” ja lõpetades teosega “De doctrina christiana”; (2) esitab Augustinuse semiootilise terminoloogia ja selgitab mõningaid selle eripärasid; (3) tõlgendab Augustinuse arusaamat märkidest märgiteooria algse sõnastamise ja loomise kontekstis; (4) selgitab valetamise (vale kui ebaõige signifikatsioon) käsitlust ja toob esile selle tähenduse semiootika teooriale; (5) sünteesib Augustinuse märgiteooria peamised tunnusjooned ja toob välja nende olulisuse üldise märgiteooria jaoks. Püstitatud eesmärkidest lähtudes on uurimus jagatud neljaks peatükiks, mis keskenduvad vastavalt Augustinuse teostele “De dialectica” (387), “De magistro” (389), “De doctrina christiana” (396¬–427) ja “De mendacio” (395). Lisaks neile peamistele allikatele leiavad uurimistöös kasutamist ja kajastamist ka mitmed teised teemasse puutuvad Augustinuse kirjutised. Doktoritöös analüüsitavaid teoseid siduvateks teemadeks on asjade ja märkide eristus, intentsionaalsuse idee, arusaam sõnadest kui märkidest, objekt-keele ja meta-keele eristamine, mis kõik iseloomustavad Augustinuse semiootika põhijooni.
Bridging the disconnections: an ecosemiotic approach to place-lore in environmental conflict communication
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-03-19) Päll, Lona; Maran, Timo, juhendaja; Västrik, Ergo-Hart, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöö keskendub kohapärimuse rollile keskkonnakonfliktides, tuginedes näidetele viimaste kümnendite Eestist, näiteks analüüsitakse looduslike pühapaikadega seotud konflikte, nn metsasõda või reaktsioone suurte puude langetamisele linnakeskkonnas. Kohapärimuse tuumaks on keskkonna semiootiline tõlgendamine, sedakaudu väljendab kohapärimus nii kultuurilisi kui ka ökoloogilisi tähendusi, näiteks jälgi teiste liikide tegevustest või keskkonnamuutustest. Teisalt väljendab kohapärimus identiteeti, teadmisi ja ideoloogilisi seisukohti kultuuripärandi ja keskkonnaga seoses, Eesti kontekstis on kohapärimus olnud seetõttu olulisel kohal ka loodushoiuaruteludes. Doktoritöö vaatleb esmalt kriitiliselt, kuidas kohapärimust on konfliktides kasutatud ning kuidas konfliktidega kaasnev uus esituskontekst (avalikud arutelud, protestid, õiguslikud vaidlused) ja ülevahendamine ning meediakajastus neid lugusid mõjutab. Analüüs näitab, et kohapärimust kasutatakse konfliktsetes aruteludes sageli lihtsustatult ja selektiivselt, rakendades seda vastanduste loomise ja konflikti eskaleerimise eesmärgil. Seetõttu kipuvad konfliktidega kaasnevates aruteludes kohapärimuse seosed konkreetse keskkonnaga kaduma, koos sellega jäävad tahaplaanile aga ka mitmehäälsus ja keskkonnaomased tähendused, mis kohapärimus algselt sisalduvad. Konfliktidiskussioonide tulemus aga mõjutab otseselt ökoloogilist keskkonda, näiteks läbi loodus-või muinsuskaitsemeetmete muutmise, arenduste lubamise või mitte lubamise, paikade suurenenud külastatavuse või uute praktikate juurutamise. Doktoritöö pakub seejärel võimalusi, kuidas kohapärimuses sisalduvat mitmehäälsust ja olulist keskkonnateadmist konfliktidesse tagasi tuua ja seeläbi arutelusid produktiivsemaks muuta. Näitena kirjeldatakse ka konkreetset metoodikat, kuidas kohapärimuse välitööde kombineerimine ökoloogilise taastamise tegevustega võimaldab fokusseerida arutelusid keskkonnale, esile tuua olulist teadmist, mis muidu märkamata jääks, pakkuda alternatiivset kaasamisviisi ja õhutada dialoogi konflikti eri osaliste vahel. Doktoriöö panusena võib näha uue teoreetilise raamistiku loomist kohapärimuse uurimiseks just dünaamiliste protsesside kontekstis, ökosemiootika mudelite arendamist ja praktiliste lahenduste pakkumist keskkonnakonfliktide haldamiseks. Sellega loob töö baasi, mis võimaldab edasi uurida kohalike, kontekstuaalsete narratiivide rolli keskkonnakriisiga toime tulemisel ja muutuste juhtimisel.
Dr. Beringer's Lügensteine and the semiotic dilemma of 'natural hieroglyphs' in eighteenth-century natural philosophy and visual practices
(Tartu Ülikool, 2014) Mircea, Alina-Ruxandra; Maran, Timo, juhendaja; Brauckmann, Sabine, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
Hakkide küsimus Tartus. Konflikti olemusest ja lahendusvõimalustest
(Tartu Ülikool, 2017) Elo Tuule, Järv; Maran, Timo, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
Helimaastikud: Foto ja heli koosmõju kummastusvõtte kaudu
(Tartu Ülikool, 2022) Kannel, Andrus; Mäekivi, Nelly, juhendaja; Maran, Timo, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
The human mirror: a critique of the philosophical discourse on animals from the position of multispecies semiotics
(2018-10-26) Rattasepp, Silver; Maran, Timo, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Töös lahatakse teatavat laialt levinud filosoofilist või teoreetilist arusaama suhetest inimeste ja loomade vahel. See „tavamõistuslik“ arusaam inimeste-loomade suhetest koosneb kuuest tahust, mis on kokku võetud allpool. Koos moodustavad need narratiivi, millel on problemaatilisi tagajärgi elurikkuse, omailmade ja inimeseksolemise mõistmisel. Seda sellepärast, et need kuus tahku näitavad, et selle tavamõistusliku diskursuse rolliks on teha teistest loomadest madalamat järku ja seega tähtsusetud olendid, mistõttu ei pöörata neile piisavat tähelepanu teatavaid teemasid, küsimusi ja mõisteid analüüsides, mida peetakse ainuomaselt inimlikeks. Tagajärjeks on antropotsentristlik usk inimese erandlikku loomusse, mille järgi inimesed oleksid justkui loodusest lahutatud ja elaksid eraldises kultuuri- või keelevallas. Töös ollakse seisukohal, et rohkem tähelepanu teistele loomadele võib pakkuda huvitavaid tulemusi filosoofiliste küsimuste arutamisel. Nimetatud kuus tahku, mis moodustavad „filosoofilise tavamõistuse“ on järgmised: 1. Inimeste ainulaadne loomus tuletatakse ainult inimest ennast uurides; 2. Loomade endi olulisimaks tunnuseks on, et neil puudub midagi ainuliselt inimomast; 3. Kui inimesi võrreldakse loomadega, kirjeldatakse inimesi nende suhtes ainulaadsetena, mitte pelgalt erinevatena; 4. Eristus inimeste ja loomade vahel on vaimne või taandatav vaimsele; 5. Loomi kirjeldatakse ühe suure ja ühtlase kategooriana, millesse kuuluvad kõik loomad tervikuna; 6. Tõeline inimeseksolemine saavutatakse siis, kui inimeses endas maha suruda loomalikkus. Töös kasutatakse posthumanistlikke arusaamu eelneva kriitiliseks analüüsiks. Posthumanistlik diskursus keskendub neile paljudele suhetele, mis inimestel on mitteinimestega, olgu need elusad või mitte. Olulisemad kriitilised kontseptsioonid töös on korrelatsionism ja antropoloogiline masin. Esimene neist kirjeldab olukorda filosoofias, mille järgi on meil võimalik vaid juurdepääs suhtele (korrelatsioonile) mõtlemise ja olemise vahel, kuid mitte kummalegi poolele eraldi. Korrelatsionistlik mõte on asümmeetriline, kuna inimese poolt peetakse tähendusloomes peamiseks. Antropoloogilise masina mõiste kirjeldab arusaama, mille järgi inimeste ja loomade erinevus ei ole liigipiiril, vaid pannakse määratlema inimest ennast. Niisugune olukord muudaks siis justkui oluliseks loomaliku poole mahasurumise inimeses. Töö katsub ühtlasi laiendada ja rakendada antropoloogia „ontoloogilist pööret“ teiste loomade omailmadele, võttes justkui tagasivaate inimmõtlemisele läbi teiste loomade pilgu, mille tulemiks oleks omamoodi „filosoofia teiste loomade pilgu läbi“.
Interspecies relationships: a zoosemiotic analysis of human-ape communication
(2021-11-10) Cerrone, Mirko; Maran, Timo, juhendaja; Mäekivi, Nelly, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Me ei saa vältida kohtumist teiste liikidega, sest jagame oma keskkondi paljude teiste loomaliikidega. Käesolev doktoritöö pakub liikide vahelise kommunikatsiooni semiootilist analüüsi hübriidsetes keskkondades, keskendudes inimese ja inimahvide interaktsioonidele. Määratleme kommunikatsiooni kui sotsiaalse lävimise protsessi, mille käigus luuakse tähendusi loomariigis. Meie tähelepanu on koondunud komplekssete omailmadega loomadele, kelle sotsiaalne kommunikatsioon on keeruline ja hõlmab sageli paljusid indiviide. (Zoo)semiootiline lähenemisviis võimaldab meil inimkeskse vaatenurga asemel võtta teiste liikide perspektiiv. Omailma mudel osutub inspireerivaks ja võimsaks vahendiks, mida saame kasutada (osaliselt) teiste organismide maailmadele juurdepääsemiseks. Antud väitekirjas arendame „omailmade kattuvuse“ mõistet, st ideed, et omailma ei tuleks mõista ainult liigispetsiifilise ega organismispetsiifilise mudelina, vaid pigem tuleks seda laiendada, et see hõlmaks jagatud tähendusi. Selline lähenemisviis võimaldab meil analüüsida erinevate liikide sotsiaalset kommunikatsiooni, et parandada tehistingimustes peetavate loomade heaolu. Selles doktoritöös pakume välja sotsiaalse kommunikatsiooni analüüsiks sobiva mudeli, mis on tundlik analüüsitava liigi liigispetsiifiliste tunnuste suhtes. Näitame, kuidas kommunikatsiooni käigus tekivad vastastikku arusaadavad keeled, mis võimaldavad kahel erineval liigil kommunikeerida. Erinevad loomaliigid läbivad oma semiootilise keskkonna ulatusliku muutmise protsessi, kuna omandavad ja kasutavad uusi märke. Oleme seda nähtust seostanud omailma ülemineku mõistega. Leiame, et tehistingimustes peetavad loomad mõjutavad institutsionaalseid praktikaid ja muid inimese loodud märgisüsteeme. Näiteks võivad mõned loomad mõjutada hooldamispraktikaid, sealhulgas rikastamist ja tööprotsesse. Korduvad interaktsioonid toovad hübriidsetes keskkondades kaasa uusi tähendusi ja käitumist. Teeme ettepaneku, et ulukihooldajaid tuleks pidada tehistingimustes olevate inimahvide sotsiaalseteks kaaslasteks ja nende suhteid loomadega tuleb väärtustada. Ulukihooldajate mõju võib nende hoolealustel esile kutsuda liigisisese käitumise ja rikastada inimahvide elutingimusi, pakkudes mitmekihilist sotsiaalset lävimist. Seega tuleks neid käsitleda heaoluanalüüsist ja rikastamisstrateegiatest lahutamatuna.
Nišiloome semiootika
(Tartu Ülikool, 2014) Kull, Kristina; Maran, Timo, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
Personal names as pre-linguistic signs
(Tartu Ülikool, 2013) Jenkins, Derek Clayton; Maran, Timo, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
Semiotic modeling of cuteness in cartoon characters/mascots
(2021-06-28) Dydynski, Jason Mario; Maran, Timo, juhendaja; Mäekivi, Nelly, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Puutume kokku nunnude loomategelastega nii Disney multifilmides, hommikuhelveste pakenditel kui ka tualettpaberil - ja need tegelased ei ole suunatud vaid lastele. Nunnusus, kui esteetiline omadus, võib mõjutada meie otsuseid ja suunata meie tundeid seoses hoolitsemise, huvi ja kiindumusega. Mis see on, mis teeb nunnud tegelased nii armastusväärseks? Uurimistööd teoreetilises bioloogias ja psühholoogias on leidnud, et peamiselt motiveerib nunnusus meid hoolima imikutest ja koduloomadest ning eelistama kindlaid nägusid ja tooteid. Samad uurimused väidavad, et meie huvi nunnude asjade vastu tuleneb bioloogilisest hoolitsemise vajadusest. Samas, hoolitsemise vajadus ei põhjenda isiklikke ja kultuurilisi eelistusi. Samuti ei põhjenda see, miks me leiame, et multifilmid ja erinevad tooted on nunnud. Väitekiri uurib, kuidas biosemiootiline lähenemine aitab meil mõista tajutud nunnususe varjatud tunnuseid. Töö uurib aspekte, mis jäävad meie tajude varju ja kuidas nunnusus mõjutab meie suhtlemisviise loomategelaste ja loomadega. Lõpuks pakub väitekiri praktilisi disaini nõuandeid disaineritele ja multifilmideloojatele loomategelaste loomisel. Uurimustöö tulemustest järeldub, et nunnususe tajumine pole lihtsalt visuaalne, vaid seotud ka meie teiste tajudega. Nunnususe tajumine pole täielikult universaalne nähtus, vaid on mõjutatud kultuurist ja isiklikest eelistustest. Lisaks leiab väitekiri, kuidas nunnude omaduste kasutamine disainis võib teha loomategelased auditooriumile veelgi ahvatlevamaks ja emotsionaalselt mõjusamaks. Nunnud loomategelased võivad mõjutada, kuidas me tajume ja suhestume reaalsete loomadega.
Semiotic modeling of direct perception: environment as text and creating it through learning
(Tartu Ülikool, 2015) Kruis, Jamie; Maran, Timo, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
Tants liikideülese nähtusena: zoosemiootiline perspektiiv
(Tartu Ülikool, 2014) Viskus, Ele; Maran, Timo, juhendaja; Väli, Katre, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
The expected AI as a sociocultural construct and its impact on the discourse on technology
(2023-11-16) Viidalepp, Auli; Maran, Timo, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöö tutvustab ja kritiseerib tehnoloogiadiskursust, keskendudes tehisintellekti (TI) mõistele. Tehisintellekti-diskursus on eriti küllastunud asjastatud metafooridest, mis juhivad ja piiravad konnotatsioone ja arusaamu tehnoloogiast ühiskonnas. Tehisintellekti diskursuse paremaks analüüsimiseks pakutakse doktoritöös välja mõiste "oodatav tehisintellekt", mis on ajaloolisi ja sotsiaalkultuurilisi konnotatsioone ning arvukaid referentobjekte sisaldav koond-konstrukt. Tuginedes kultuurisemiootikale, teaduse-tehnoloogia uuringutele ning mitmesugustele heuristilistele mõistetele, kaevub väitekiri tehisintellekti diskursuse pinna alla ja avab tehisintellekti varjatud poliitilisi, sotsiaalseid, kultuurilisi ja ökoloogilisi ohte. Diskursus(te) põimumine (teadus)ulme, folkloori, müütide ja religiooniga mõjutab seda, kuidas tehisintellekti ühiskonnas tajutakse, samuti ootusi praegustele ja tulevastele intellektitehnoloogiatele. Doktoritöö pakub välja ka eetilisema ja terviklikuma ontoloogilise mudeli TI-põhiste süsteemide kirjeldamiseks. Mudel kirjeldab süsteeme kui kompleksseid koosluseid, arvestades nende ühiskondlik-materiaalset korrastatust, üleilmset majanduslikku ja materiaalset kujunemist. Samuti arvestab mudel TI-süsteemide mõju keskkonnale, ühiskondlikele institutsioonidele ja semiosfäärile. Doktoritöö näitab, et tehisintellekti ei tuleks mõista mitte ainult kui objekti või sotsiotehnilist süsteemi, vaid kui kogu tooteahela tervikut, mis hõlmab kasutatud ressursse ning nii materiaalset kui semiootilist mõju terve planeedi tasandil.
The forms of memory: biosemiotic modelling of alloanimal episodic semiosis
(2024-09-12) Miyamoto Gómez, Oscar Salvador; Kull, Kalevi, juhendaja; Maran, Timo, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Kus sa olid ja mida tegid kolm päikeseloojangut tagasi? Millal sa viimati toidupoes käisid ja milliseid asju sa sealt ostsid? Millal ja kus sa viimati oma parima sõbraga kohtusid? Millal ja kus sa kõige tõenäolisemalt kõike ülalnimetatut uuesti teed? Kui suudad neile küsimustele vastata ilma kõrvalise abita, võib öelda, et sul on episoodiline mälu. See omapärane pikaajaline neurokognitiivne süsteem tugineb sinu võimele teadlikult uuesti läbi elada varasemaid isiklikke kogemusi ja ette näha võimalikke tulevikustsenaariume. Episoodiline mälu esineb ka loomadel, näiteks varestel, harakatel, tuvidel, rottidel, hiirtel, gorilladel, šimpansidel, orangutanidel, koertel, elevantidel, delfiinidel, kaheksajalgadel ja paljudel teistel. Käesolev doktoritöö selgitab, kuidas need loomaliigid, sarnaselt inimestele, on võimelised vastama mis-kus-millal küsimustele neile omasel viisil. Selle uurimistöö peamine järeldus on, et loomade episoodiline mälu sõltub tähendusloome protsessist, mida ma nimetan "episoodiliseks semioosiks". Läbi tõlgenduse ühendab see protsess vaimsed kujundid ja aegruumilised stsenaariumid. Teisisõnu, loomade episoodiline mälu annab tunnistust mälu struktuurist, mälu sisust ja mälu paindlikkusest. Termini episoodiline mälu võttis kasutusele episoodilise mälu teooria isaks peetud Kanada-Eesti eksperimentaalpsühholoog Endel Tulving (1927–2023). Tulvingu ja tema kolleegide teedrajav töö selgitab, miks on olemas kaks erinevat pikaajalise mälusüsteemi vormi. Esimene neist on semantiline mälu, mis vastutab faktilise ja kontseptuaalse teabe talletamise eest. Teine on episoodiline mälu, mis vastutab elatud kogemuste ja nende aegruumilise konteksti mäletamise või rekonstrueerimise eest. Näiteks on sinu sünnikuupäeva ja -koha teadmine võimalik tänu semantilisele mälule, isegi kui sinu episoodilisel mälul puudub sellest autobiograafilisest sündmusest subjektiivne mälestus. Tänu oma episoodilisele mälule on sul omakorda võimalik eredalt meenutada esimest korda, kui sa keskkoolis uue sõbraga kohtusid, isegi kui sinu semantiline mälu selle sündmuse täpset kuupäeva ja kohta ei tea. Episoodilise mäluga loomadel on ka semantiline mälu. Kuigi loomade semantiline teadmine ei väljendu verbaalselt, saab seda väljendada läbi käitumise. Doktoritöö selgitas ka episoodilise mälu vastastikust sõltuvust semantilisest mälust ja teistest loomariigis esinevatest mäluvormidest. Doktoritöö uuris episoodilist mälu biosemiootilisest vaatenurgast, selgitades, kuidas episoodilise mäluga loomad tajuvad ja muudavad oma ökosüsteemi tähendusrikkaks maailmaks. Kasutades etoloogilisi tõendeid, koostasin ma nende meeltest, harjumustest ja tegevustest biosemiootilised "kaardid" või "mudelid". Nende mudelite eesmärk oli vastata neljale põhiküsimusele. (1) Kas väljaspool inimese episoodilist mälu on episoodilisi nähtusi? (2) Milline seos on semioosi ja elatud kogemuste vahel loomade episoodilises mälus? (3) Kas biosemiootilist fenomenoloogiat tuleks praktiseerida puhta teooriana või on see rakendatav ka loomade episoodilise mälu eksperimentaalsete uuringute puhul? (4) Kuidas saab biosemiootika aidata kaasa fenomenoloogia mõistmisele loomade episoodilises mälus? Dissertatsiooni järeldused võib jagada neljaks ideeks. (1) Episoodilise mälu olemust ei saa kindlaks teha uurides ainult inimesi, eriti kui arvestada episoodilise mälu mitmeliigilist konteksti (2) Loomade episoodilise mälu kõige olulisem omadus ei ole see, et tal "puudub" midagi inimlikku (nt keel), vaid asjaolu, et loomade episoodilise mälu kaudu on võimalik inimese episoodilise mälu tõelise semiootilise olemuse mõistmine ja võrdlemine. Inimese episoodiline mälu ei ole ei astmelt ega olemuselt "kõrgem". (3) Inimese episoodilise mälu areng on ainulaadne, nagu on seda ka loomade episoodilise mälu liigispetsiifilised omadused. See tähendab, et need erinevad teineteisest ainult mõne aspekti või võimekuse poolest. (4) Inimese episoodilise mälu ja loomade episoodilise mälu ontoloogilist eristamist ei tohiks taandada millekski "vaimseks" (nt mentaalne ajarännak). Episoodilise mälu "tõelist olemust" ei mõisteta mitte siis, kui me looma sellest "välja ajame" või "eemaldame" (nt instinktid), vaid siis, kui tunneme ära inimeste loomupärase loomalikkuse. Just sel viisil saame minna kaugemale inimeste episoodilise mälu psühholoogilistest ja looma episoodilise mälu käitumuslikest selgitustest. Biosemiootiline arusaam episoodilisest mälust on loomaühiskondade antropogeensete mõjude keskel ülioluline. Kultuurilised harjumused, jagatud teadmised ja arbitraarsed koodid on omadused, mis sõltuvad keerukatest mäluvormidest, mis ei ole geneetiliselt päritud, vaid elu jooksul õpitud. Sellest tulenevalt on biosemiootika kohustus näha loomi mitte kui ellu jäävaid organisme, vaid mõistusega olendeid, kes omavad elusid.
The zoological garden as a hybrid environment – a (zoo)semiotic analysis
(2018-10-26) Mäekivi, Nelly; Maran, Timo, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Loomaaedu leidub peaaegu kõigis suuremates linnades ja neid külastab kokku enam kui 700 miljonit inimest aastas. Ometi puudub selge arusaam, kuidas inimesed, meie hoiakud ja tehiskeskkond mõjutavad loomaaialoomade pidamispõhimõtteid ja -tingimusi. Samuti on vaja sügavamat mõistmist sellest, kuidas loomaaialoomad ja kujundatud keskkond mõjutavad meie arusaamu ja ettekujutusi neist. Loomaaed on hübriidne keskkond, kus loomaaia tegevustes kohtuvad ning põimuvad kultuurilised ja looduslikud nähtused. Lisaks kujundavad loomaaias aset leidvat liigisisest ning liikide vahelist (ka inimese) lävimist sellised tegurid nagu loomaaia ajalugu, väljapanekute kujundus, enesekuvand ja asutuse eesmärgid. Doktoritöös näitame semiootilise lähenemise olulisust selle keerulise uurimisobjekti mõtestamisel ehk analüüsime loomaaeda kui kultuurilist nähtust, selle praktilisi ettevõtmisi liigikaitses, teadustöös ja loodushariduses, ning keskendume loomaaias elavatele loomadele kui omailma omavatele subjektidele. Me arutame, millist mõju inimeste hoiakud, taju ja ettekujutused omavad loomaaialoomade eludele ja kuidas loomaaialoomade lävimine erineb nende looduses elavate liigikaaslaste kommunikatsioonist. Leiame, et loomaialoomade haldamisel eelistatakse sageli kõrge heaolu tagamist mõnede liigiomaste käitumismustrite säilitamise ees. Veendume, et juhul, kui loomaaia keskkond erineb loomaaia loomade jaoks nende loomulikust keskkonnast, siis nende nende kommunikatiivsed võimed on paratamatult mõjutatud. Selgitame, et inimesed ei suhtu erinevatesse loomaliikidesse võrdselt ja sama kehtib ka sellistes praktilistes ettevõtmistes nagu liikide haldamine ning loomade heaolu uuringud. Toome esile, kuidas meie hoiakuid kasutatakse loomaaialoomade esitlemiseks kindlal viisil ning kuidas loomaaiad omalt poolt mõjutavad meie tundmusi.
The zoosemiotics of socialization: case-study in socializing red fox (Vulpes Vulpes) in Tangen Animal Park, Norway
(Tartu Ülikool, 2014) Kiiroja, Laura; Maran, Timo, juhendaja; Mäekivi, Nelly, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut