Browsing by Author "Mets, Ave, juhendaja"

Now showing 1 - 4 of 4

Artificial intelligence and agency
(Tartu Ülikool, 2021) Hosseinpour, Hesam; Mets, Ave, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Filosoofia osakond
When it comes to thinking about artificial intelligence (AI), the possibility of its disobedience is usually considered as a threat to the human race. But here, I elaborate on a counterintuitive and optimistic approach that looks at disobedient AI as a promise, rather than a threat. First, I explain the problem of responsibility and the necessity of expanding the realm of agency in order to include AI machines as agents. Then, I introduce a standard approach to responsibility as an attempt to define agency for AI machines and explain the epistemological problem as the main issue with this account of responsibility. And in the last part, I use Foucault’s analysis of power to introduce a non-standard view of agency which explains how being an object of power is the condition of possibility of any kind of agency and draw this conclusion that through disobedience, AI machines will find their way to power relations and will promote to the position of agents.
Do atemporal theories of quantum gravity presuppose the notion of time? A critical analysis of Henrik Zinkernagel's arguments against quantum fundamentalism
(Tartu Ülikool, 2023) Lazutkina, Anastasiia; Mets, Ave, juhendaja; Kustassoo, Karin, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Filosoofia osakond
This thesis is dedicated to examining three arguments against quantum fundamentalism (QF), the view that everything is fundamentally of a quantum nature and can be described exclusively in quantum theoretical terms. All three arguments rely on the timelessness of leading approaches to quantum gravity (QG), the successor theory of our two best physical theories, general relativity and quantum field theory. According to the first argument, by Svend Rugh and Henrik Zinkernagel, QF cannot explain how time emerges diachronically from a timeless quantum structure described by QG. I argue with Daniele Oriti that such a diachronic emergence is not strictly necessary, so the argument fails. According to the second argument, by Zinkernagel, timeless QG cannot be more fundamental than GR because its field of application is defined by a classical relativistic time concept. I propose two readings of the argument: the first fails, while the second is successful but requires accepting a broad set of epistemological commitments. The third argument adds that timeless QG does not imply that time is not fundamental, but instead that physics cannot describe it. I conclude that the last two arguments refute an epistemological but not ontological version of QF.
Knowledge and practice: a criticism of epistemology
(2024-11-12) Lindholm, Juho; Mets, Ave, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Teadmisi on traditsiooniliselt määratletud kui õigustatud tõelist uskumust. See määratlus jääb tavaliselt kahtluse alla. Traditsiooniline definitsioon jätab problemaatiliseks selle, kuidas saab teadmist inimesele arusaadavalt omistada: näib, et uskumus võib olla ka ilma seda manifesteerimata, samuti tundub, et uskumust saab avaldada ka ilma seda omamata. Seega on raske kindlaks teha, kas keegi midagi teab. Veelgi enam, peavoolu epistemoloogid nõustuvad kitsa, vaesunud kogemuse mõistega, mis hõlmab ainult vaatlust. Tegevust ja harjumuse loomist ignoreeritakse ilma põhjenduseta. Traditsiooniline teadmiste määratlus ignoreerib ka neid. Seega ei suuda peavoolu analüütiline epistemoloogia tabada eksperimentaalse praktika tähtsust. Väidan, et teadmised on praktika. See lahendab kaks ülalmainitud probleemi. Esiteks avaldub praktika soorituses, mis võimaldab agendile teadmisi arusaadavalt omistada. Teiseks on eksperimenteerimine üks praktika teiste seas. See loobub üleintellektuaalsest teadmistest. Ma lähtun klassikalisest pragmatismist. Järgin John Deweyt ja Karen Baradit ning defineerin kogemust kui organismi–keskkonna sisetegevust. Definitsiooni järgi on kogemus kahesuunaline ja nii "subjektiivne" kui ka "objektiivne" korraga. See hõlmab vaatlust, tegutsemist ja harjumuse loomist. Kogemus leiab aset terviklikus olukorras ja iga olukord erineb vähemalt potentsiaalselt teistest. Seetõttu on kogu kogemus ekslik ja seega ka eksperimentaalne. Kogemus esitab probleeme, mida tuleb lahendada, ja lahenduse leidmine on meie enda teha. Kogu kogemus on episteemiliselt problemaatiline. Seetõttu tuleb kogemust käsitleda andmetena või märkidena millestki muust, mida see võib esindada. Märkide analüüs näitab, et sooritus on teadmise märk. See õigustab (eksimatut) järeldust jõudlusest teadmisteni. Kuid siis tuleb teadmisi pidada praktikaks.
Teaduse kvaliteedi hindamine: filosoofiline vaatenurk
(Tartu Ülikool, 2015) Šor, Kairit; Lõhkivi, Endla, juhendaja; Mets, Ave, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Filosoofia osakond; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
Minu magistritöö eesmärk on välja selgitada, kas ja milles teadlaste ja rahastajate vaated teaduse kvaliteedile kattuvad ning kui ei kattu, siis kas see võiks olla probleem. Ja kui vaated kvaliteedile kattuvad, milles siis ikkagi on probleem, et nii üks kui teine osapool sageli ei ole otsuste või nende langetamise viisiga rahul? Teadust on teadusfilosoofias uuritud mitmest vaatenurgast lähtuvalt. Teaduse mõistet on konstrueeritud, pidades silmas ideaali – mis peaks teadus olema ja kuidas see peaks funktsioneerima. Teadust on püütud ka kirjeldada ja nö tagantjärele konstrueerida selle struktuuri ja toimimise viise. Minu magistritöö teemast lähtuvalt on olulisimad teadusfilosoofid olnud Karl Raimund Popper, Thomas Samuel Kuhn, John Ziman ja Sergio Sismondo. Samuti ka sotsioloogid ja teised uurijad, nagu Loet Leydesdorff ja Sven Hemlin kui nimetada ainult mõnda. Nende kõigi töö on olnud väga oluline selleks, et mõista, mis on teadus, kuidas see toimib ja kuidas teadust nähakse ja vastu võetakse. Teadust on uuritud nii seesmiselt kui välispidiselt, uurides nii selle struktuuri ja käitumist kui ka teaduse kohta ühiskonnas ja teaduse rolli tavainimese igapäevaelus. Sealhulgas on teadust püütud allutada normidele ja reeglitele ning ka uuritud, millised on teaduse enda sisemised normid ja reeglid. Püüan oma magistritöös kokku viia teadusele väljastpoolt esitatavad nõuded ja teadlaste enda poolt teadusele esitatavad nõuded.