Sirvi Autor "Rosentau, Alar, juhendaja" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 13 13

Antsülusjärve ja Litoriinamere paleogeograafia Tolkuse-Rannametsa piirkonnas setete ja aerolaserskanneerimise kõrgusandmete alusel
(Tartu Ülikool, 2014-08-07) Habicht, Hando-Laur; Aunap, Raivo, juhendaja; Rosentau, Alar, juhendaja; Tartu Ülikool. Geograafia osakond; Tartu Ülikool. Loodus- ja tehnoloogiateaduskond
Balti Jääpaisjärve rannamoodustised nähtuna aerolaserskanneerimise kõrgusandmetest
(Tartu Ülikool, 2023) Sarap, Georg Rudolf; Rosentau, Alar, juhendaja; Tartu Ülikool. Geoloogia osakond; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli tuvastada LiDAR reljeefimudelilt Eesti aladel ligi 11 700 kal ka BP levinud Balti Jääpaisjärve viimase (BIII) taseme rannamoodustised ning modelleerida nende alusel paleo-veepind ning rannajoone paiknemine hindamaks pärastjääaegse maatõusu muutuseid. Uuringu tulemusena täienes Balti Jääpaisjärve (BIL) rannamoodustiste andmestik ning täpsustus rannavööndi paiknemine. BIII paleo-veepinna kiireima maatõusu asimuudiks saadi 321º, mis on heas kooskõlas varasemate uuringutulemustega. Paleo-veepinna tõusugradiendiks saadi 39 cm km -1 , mis on ligi 7 cm km -1 enam kui näitavad varasemad uuringud.
GIS-based palaeogeographical reconstructions of the Baltic Sea shores in Estonia and adjoining areas during the Stone Age
(2017-04-19) Muru, Merle; Aunap, Raivo, juhendaja; Rosentau, Alar, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Läänemeremaadest on leitud palju kiviaegseid asulakohti, mille arheoloogiline leiumaterjal viitab rannasidusale elatusviisile, kuid mis asuvad tänapäeval merest kaugel. Käesolevas doktoritöös rekonstrueeriti meretaseme muutused, paleorannavööndid ja –maastikud kiviaegsete asulakohtade ümbruses Narva-Lauga klindilahes, Tallinna kesklinnas ja Ruhnu saarel, et välja selgitada nende asulakohtade paiknemine omaaegses maastikus. Selleks kasutati geoinfosüsteemipõhist lähenemist, milles korreleeriti ruumiliselt ja ajaliselt mitmed loodusteaduslikud ning arheoloogilised andmestikud. Paleogeograafiliste rekonstruktsioonide alusel leiti, et Narva-Lauga piirkonnas oli kiviaegne küttide-kalurite-korilaste asustus seotud seal u. 7000-5000 aastat tagasi eksisteerinud ulatusliku laguuni kallastega. Ruhnu saarel rajati u. 7200 ja 6200 aastat tagasi kiviaegsed jahilaagrid otse rannavööndisse, vaid mõne meetri võrra meretasemest kõrgemale. Samuti Tallinna kesklinnas Vabaduse väljaku alal 5000 aasta eest, mis sel ajal moodustas osa avatud lahe rannast. Rekonstruktsioonid näitasid, et asustusmuster muutus u. 4700 aastat tagasi, mil asulakohti hakati rajama sisemaale seoses üleminekuga põlluharimisele ja karjakasvatusele. Töö tulemused kinnitavad loodusteaduslike andmete ja geoinformaatiliste meetoditega arheoloogilisi hüpoteese Eesti ja lähialade kiviaegse asustuse paiknemise kohta, täpsustavad rannasidusa elatusviisiga ajajärgu kestust ning kiviaja inimeste elupaigaeelistusi ja kohastumust erinevat tüüpi rannikutel. Seeläbi aitab töö kaasa kultuuripärandi tõlgendamisele ja väärtustamisele.
Groundwater vulnerability assessment in confined aquifers: modifying the DRASTIC method for aquifers covered by Quaternary deposits
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-10-24) Männik, Magdaleena; Karro, Enn, juhendaja; Marandi, Andres, juhendaja; Rosentau, Alar, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Põhjavesi on oluline maapõueressurss, mis toetab ökosüsteeme ja põllumajandust ning on peamiseks joogiveeallikaks ligi poolele maailma elanikkonnast. Samas on põhjaveekihid tundlikud reostusele, mis võib sinna jõuda intensiivsest põllumajandusest, linnastumisest ja tööstusaladest. Põhjavee kaitstust on eriti keeruline hinnata piirkondades, kus põhjaveekiht on surveline ning kaetud mitmekesiste kvaternaarisetetega. Doktoritöö kohandab rahvusvaheliselt tuntud DRASTIC-metoodikat, et see sobiks paremini kasutamiseks Eesti ja teiste endiste jäätumisalade hüdrogeoloogilistes oludes. Kolme peamise parameetri (vee sügavus, pinnakatte tüüp ja paksus) muutmise kaudu töötati välja uus metoodika, mis arvestab põhjavee kaitstuse hindamisel kvaternaarisetete kaitsvat rolli ning põhjavee survetaseme mõju. Uut metoodikat testiti kolmel uurimisalal Eestis ning ka Eesti-Läti piiriülesel alal. Selgus, et just kvaternaarisetete tüüp ja settekihi paksus on põhjavee kaitstuse kujunemisel määrava tähtsusega. Uus lähenemine on täpsem kui Eestis seni kasutusel olnud käsitsi koostatud põhjavee kaitstuse kaardid ning sobib ka piiriüleseks koostööks. Lisaks lisati põhjavee kaitstuse mõju hindamisse ka maakasutuse mõju ning leiti seeläbi alad, kus madal loodusliku kaitstuse ja intensiivse inimmõju kooslus suurendavad reostumise riski. Doktoritöö tulemused näitavad, et uus metoodika sobib hästi hindama kaheosalisi süsteeme, kus peamine põhjaveekiht paikneb mitmekesiste kvaternaarisetete all. Uurimus pakub praktilist, teaduspõhist ja ajakohast lahendust, millega saab asendada Eestis seni kasutusel olnud manuaalse kaitstuse hindamise metoodika. Uus lähenemine võimaldab põhjavee kaitstust hinnata tõhusamalt ja objektiivsemalt, aidates seeläbi paremini tagada puhta joogivee säilimist ja jätkusuutlikku veemajanduse planeerimist.
Hilis-Holotseeni tormisündmuste jäljed Abade järve põhjasetetes Loode-Saaremaal
(Tartu Ülikool, 2024) Eensoo, Annabel; Rosentau, Alar, juhendaja ; Jairus, Triinu, juhendaja; Tartu Ülikool. Geoloogia osakond; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk oli uurida Abade järve põhjasetteid ja neis talletunud tormisündmusi, kirjeldades nende koostist, teket ja vanust ning arutleda Abade järve isoleerumise ja selle mehhanismide üle. Uuringu käigus näidati, et Abade järve isoleerumine Läänemerest toimus järvenõost põhjas kujuneva maasääre idasuunalise kasvamise tulemusena, mis jõudis lõpuni 14. sajandi esimeses pooles. Töö käigus täienes Hilis Holotseeni paleotormisuse andmestik kolme tormi sündmuse ja ühe kõrgenenud tormi susega perioodi võrra alates 14. sajandist.
Holocene relative shore-level changes and geoarchaeology of the prehistoric sites in western Estonia
(2020-10-16) Nirgi, Triine; Rosentau, Alar, juhendaja; Hang, Tiit, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Töö eesmärgiks on täpsustada Läänemere veetaseme ajalugu Pärnu, Hiiumaa ja Saaremaa näitel ning rekonstrueerida nende alade paleogeograafiat, et kirjeldada keskkonnamuutuste mõju esiajaloolisele rannasidusale asustusele. Uuring kombineerib geoloogilisi ja arheoloogilisi uuringumeetodeid geoinformaatika meetoditega. Koostati uued Läänemere veetaseme muutumise mustrit kirjeldavat veekõverat, mille võrdlemine võimaldab hinnata piirkondlikke erinevusi muutuste ajas ja ulatuses, aga prognoosida ka tuleviku veetaset. Eelkõige saadi uudseid tulemusi Holotseeni madalaveeliste perioodide veetasemete ja Hilis-Holotseeni veetaseme languse mustri kohta, mis täiustavad varasemaid tõlgendusi rannikuasustuse paiknemise kohta. Näiteks paigutuvad Eesti vanimad kiviaegsed asulapaigad, Pulli ning Sindi-Lodja I ja II, rannajoonest varem eeldatust kaugemale – need võisid olla püsiasulad, kust mindi kalastusperioodil rannikul asuvasse ajutisse laagrisse, mis uute andmete valguses võisid paikneda tänase Pärnu lahe põhjas veel uurimata paleomaastikel. Rekonstruktsioonist nähtub, et Hiiumaal eelistati elada tollase Kõpu saare kagurannikul, kuid asulapaiku on teada ka tollase Kõivasoo järve kaldalt, millest tänaseks on saanud raba. Kui vanemad Kõpu kaguranniku asulakohad asuvad üha madalamal kõrgusel, ilmestades taanduva rannajoonega kaasa liikumist, siis noorema nöörkeraamika ja varase metalliaja asulakohad jäid rannajoonest juba oluliselt kaugemale, sest maaharimise levides ei olnud mere lähedus enam nii oluline. Pronksi- ja Viikingiajal oli meri eelkõige kaubaveo- ja rändetee: Läänemeri koos seda ümbritsevate jõgede, järvede ja väinadega (sh kunagine Salme väin) oli osa põhilisest kaubateest. Kuigi jääajajärgne maakerge on pisut aeglustumas, on see hetkel piisav, et suhteline veetase Eestis langeks. Samas on ka piirkondi, nt Pärnumaal, kus maakerge ei suuda enam tasakaalustada globaalset veetaseme tõusu, mistõttu on viimase 100 aasta jooksul seal suhteline meretase tõusnud.
Kohalike omavalitsuste motiivid uuringu- või kaevandamisloa andmisest keeldumiseks Eesti paekivi maardlates
(Tartu Ülikool, 2014) Kuslap, Anna-Liisa; Ainsaar, Leho, juhendaja; Rosentau, Alar, juhendaja; Orru, Kati, juhendaja; Tartu Ülikool. Geoloogia osakond; Tartu Ülikool. Loodus- ja tehnoloogiateaduskond
Litoriinamere rannavööndi muutused Velise-Teenuse piirkonnas ja seosed kiviaja asustusega
(Tartu Ülikool, 2018) Männik, Magdaleena; Rosentau, Alar, juhendaja; Muru, Merle, juhendaja; Tartu Ülikool. Geoloogia osakond; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Läänemere rannikul elanud mesoliitikumi-neoliitikumi inimesed pidid kohanema meretaseme muutustega ning leidma endale parimate keskkonnatingimustega elukohad. Käesolevad töös uuriti GIS-põhise metoodika ning arheoloogiliste andmete ühildamisel paleorannajoone ja muinasaegse asustuse paiknemist Velise-Teenuse piirkonnas. Kasutades Maa-ameti LiDAR-kõrgusandmeid ning soode turbapaksuste andmeid, koostati paleogeograafilised rekonstruktsioonid erinevate ajajärkude kohta: Litoriinamere maksimumveetase 7500 a.t, Narva kultuuri keskpaik 6500 a.t, kammkeraamika kultuuri algus 6000 a.t, kammkeraamika kultuuri keskpaik 5500 a.t, kammkeraamika kultuuri lõpp 5000 a.t, nöörkeraamika kultuuri keskpaik 4200 a.t ja pronksiaja keskpaik 3000 a.t. Uurimistöö käigus omandati praktilised oskused töötamaks rastermudelitega ning õpiti kasutama peamiseid MapInfo analüüsimeetodeid, sh rastermudeli interpoleerimine, rasterarvutuste tegemine ning filtrite kasutamine. Paleogeograafiliste rekonstruktsioonide koostamisel osutus väga vajalikuks uuringuala suuremate soode turbalasundite lahutamine kõrgusmudelist, kuna see võimaldas ära hoida kiviaja paleomaastiku moonutusi. Töös eemaldati uuringualalt 12 erineva soo turbalasundid, mille mudelid loodi interpoleerides puuraukude andmetest turbakihtide paksuste isojooned. Uuringuala rannavööndi muutuste modelleerimise tulemusel saadi teada, et Litoriinamere maksimumi ajal ligi 7500 a.t eksisteeris Velise-Teenuse piirkonnas muinaslaht veetaseme kõrgusega 12 – 18 m üle tänapäevase meretaseme. Litoriinamere maksimumi ajal oli maatõusu gradient uuringualal 13 cm/km vähenedes kiviaja lõpuks 7 cm/km. Meretase alanes sellel perioodil kokku ligi 9m. Kuigi üheselt Narva kultuurile viitavaid leide ei ole uuringualalt teada, näitavad rannavööndi modelleerimise tulemused, et Litoriinamere maksimumile järgneva 1500 aasta jooksul võis üks osa kvartsikilde sisaldavast leiumaterjalist Velise ja Vigala muinasjõgede suudmetes ning Üdrumal olla seotud rannasidusa Narva kultuuri asulakohtadega. Karboni tulekivi ja kammkeraamika savinõukildude leidude ning paleorekonstruktsioonide põhjal võib järeldada, et kammkeraamika perioodil paiknesid Velise-Teenuse muinaslahe rannikualadel erinevad asulakohad. Velise jõe suudmega oli seotud Ojapere, Vigala jõe suudmega Vana-Vigala ning jõe alamjooksuga Tiduvere asulakoht. Kasari jõe alamjooksuga olid seotud Tolli, Teenuse ja Luiste ning rannavööndiga Üdruma asulakohad. Ojapere asustus võis seoses Litoriinamere regressiooni ja taanduva rannajoonega kaasa liikuda. Asulakoha leide on sellisel juhul võimalik grupeerida etapiliselt vastavalt rannajoone taandumisele. Kammkeraamika algusajal, 6000 a.t püsis asustus jõesuu juures, kuid hiljem 5500 a.t liikus 27 asustus juba laiali rohkem rannikualale kuni 5000 a.t on juba selgelt näha asustuse levikut rannikul mõlemal pool jõesuud. Paleorekonstruktsioonid ei välista ka varasema e Narva kultuuri levikut Ojapere asulakohas jõe paremkaldal ligi 6500 a.t. Nöörkeraamika perioodil paiknesid Velise-Teenuse piirkonnas Üdruma ja Ojapere asulakohad. Kuigi sellel ajajärgul liiguti elupaikadega sisemaale, et tegeleda põlluharimise ja karjakasvatusega, paikneb üks Ojapere asulakohtadest ka jõe suudme lähedal. Kasutatud metoodika abil õnnestus täpsustada uuringuala kammkeraamika ja nöörkeraamika asulakohtade paleogeograafiat ning hinnata vanusemääranguteta võimalike rannasidusate asulakohtade ligikaudset vanust. Loodud paleogeograafilised rekonstruktsioonid aitavad kaasa Läänemere idaosa kiviaegse asustusmustri kirjeldamisele seoses rannajoone muutumisega.
Merevaiguleiud Saaremaa pärastjääaegsetes setetes
(Tartu Ülikool, 2014) Post, Triine; Rosentau, Alar, juhendaja; Tartu Ülikool. Geoloogia osakond; Tartu Ülikool. Loodus- ja tehnoloogiateaduskond
Randade erosioon tulevikukliima tingimustes ja nende tagasitäitmise võimalused Valgeranna näitel
(Tartu Ülikool, 2025) Rohumägi, Katre; Rosentau, Alar, juhendaja; Tartu Ülikool. Geoloogia osakond; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Magistritöö eesmärgiks on hinnata Valgeranna uuringuala näitel randade erosiooniga seonduvaid probleeme tänase ja tulevikukliima tingimustes ning analüüsida randade tagasitäitmise võimalusi rannikumere jõesuudmetesse kuhjunud setetega. Uuringu käigus võeti 71 liiva setete proovi Valgerannast ja Pärnu jõe kuhjekeha pinnalt ning ühest puuraugust. Lisaks sellele analüüsiti profiile aastate 2010-2025 vahel ning määrati kuhjekeha maht ja asend kasutades MapInfo programmi. Töö tulemusena selgus, et Valgeranna ligi 2 km erosioonialalt on kulutatud 34 000 m3 liiva. Valdavalt on rannas ülemises 20 cm kihis keskliiv ning sellest sügavamal peenliiv. Töö käigus uuritud Pärnu jõe kuhjekeha mahuks on umbes 21000 m3 ning sellest kasulikku materjali on umbes 16000 m3. Lõpp tulemusest selgus, et ülemine osa kuhjekeha liivast sobib Valgeranna tagasi täitmiseks.
Siluri karbonaatkivimite lasuvusrikked Pandivere kõrgustiku edelaosas ja nende mõju tehnoloogilise lubjakivi maardlatele
(Tartu Ülikool, 2014) Ojamäe, Kristiina; Ainsaar, Leho, juhendaja; Rosentau, Alar, juhendaja; Puura, Väino, juhendaja; Tartu Ülikool. Geoloogia osakond; Tartu Ülikool. Loodus- ja tehnoloogiateaduskond
Käesolev töö on rakendusliku suunitlusega, mis tehti koostöös Nordkalk AS-iga uurimaks võimalikke tulevikuperspektiive tehnoloogilise lubjakivi kaevandamisel Karinu ja Metsla maardlate ümbruses. Magistritööst selgus, et uuringualal esinevad tektoonilised rikked, mis on seotud Kirde-Eestis laialdaselt uuritud jooneliste rikkevöönditega. Karinu ja Metsla maardlate läheduses paiknevad rikked on sarnaselt Kirde-Eestis esinevatele kas kirde-edela, põhja-lõuna või loode-kagu suunalised. Rikkevööndite vertikaalne nihkeamplituud jääb üle seitsme meetri ning riketel on enamasti tõstetud ida- või kagutiib. Morfoloogialt kujutavad rikked ilmselt fleksuurilaadseid paineid, mis on läbistatud väiksemate murrangute poolt. Geoloogiliste kaartide ja läbilõigete abil määratleti Karinu karjääri lähistel kaks ning Metsla maardla ümbruses üks rikkevöönd. Lisaks andsid sellele suures osas kinnitust ka uuringualal läbi viidud geofüüsikalised mõõtmised. Hea kvaliteediga lubjakivi (CaO >50%, MgO <2,8%, lahustumatu jääk <2%) paikneb Tamsalu kihistu Tammiku ja Karinu kihistikes. Tektoonilistes riketes on toimunud lubjakivis sekundaarsed muutused, nagu kivimi purustumine ja dolomiidistumine, mis on vähendanud tehnoloogilise lubjakivi kvaliteeti. Nendel aladel on kivimis vähenenud CaO (30–48%) ja suurenenud MgO (5–12%) sisaldus. Lahustumata jäägi sisaldused jäävad ka rikkevööndite piires üldjuhul heaks (alla 2%). Aladel, kus lasuvustingimustes rikkeid ei esinenud, on üldjuhul ka lubjakivi kvaliteet parem ning sobivam tehnoloogilise lubjakivi kaevandamiseks.
Sindi-Lodja II mesoliitilist kultuurkihti sisaldava setteläbilõike kujunemine ja seosed meretaseme muutustega Pärnu ümbruses
(Tartu Ülikool, 2020) Varul, Brigitta; Rosentau, Alar, juhendaja; Hang, Tiit, juhendaja; Tartu Ülikool. Geoloogia osakond; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Inimesele on aegade algusest olnud veekogu lähedus elupaiga valimisel üks olulisemaid aspekte. Nii on ka Eesti esiajalugu olnud tihedalt seotud veekogude, eelkõige Läänemere arenguga ja rannajoone muutustega. Käesolevas töös uuriti Läänemere arenguga seotud paleogeograafiliste sündmuste ja nende mõju inimasustusele. Selle jaoks oli vajalik täpsem setete, suhtelise meretaseme ja rannajoone muutuste analüüs. Samuti selgitada, kas selle, ühe vanima Läänemere hülgeküttide elupaika markeeriva kultuurkihi mattumine ja mere alla jäämise rekonstrueerimine võimaldab mõista, miks see kultuurkiht on säilinud ja aitab ehk ka vana DNA säilimist seletada? Kultuurkihi, lasuvate ja lamavate setete uurimiseks tehti nii terasuuruse kui ka kuumutuskao analüüsid. Suhtelise veetaseme ja rannajoone muutuste modelleerimisel kasutati varasemalt koostatud digitaalseid paleogeograafilisi rekonstruktsioone (Nirgi et al. 2020), mis kohaldati uuringuala jaoks kasutades GIS meetodeid. Lõimise analüüs näitas, et Sindi-Lodja II ligi 9140–8620 kal aasta vanune kultuurkiht kujunes Antsülusjärve aleuriitliivadele ligikaudu tuhat aastat peale ala vee alt vabanemist. Kultuurkihi näol on tegemist mesoliitilisi leide sisaldava keskmiselt kompakteerunud paleomulla kihiga, milles orgaanilise aine osakaal suureneb sügavuse suunas. Kultuurkihi peale kujunes esmalt merevee taseme tõusust tingituna õhuke madalsoo turba kiht vanusega 8400–7840 kal aastat tagasi ning seejärel transgressiivsete mereliivade kiht orgaanika vahekihtidega. Kultuurkihi ja turbakihi vahel kirjeldati ka kuni 2 cm paksune arvatavasti tormisündmusega seotud peenliiva kiht. Vana DNA säilimise kohapealt on tegu olnud soodsa keskkonnaga, kuna kultuurkiht on olnud u 5000 aastat vee all ilma aeroobses keskkonnas ja on kompaktsiooni tulemusel muutnud lokaalseks veepidemeks, takistamaks põhjavee infiltratsiooni ja kihi võimalikku reostumist noore DNAga.
Üleujutatud Holotseeni rannikumaastikud Pärnu lahes
(Tartu Ülikool, 2024) Olesk, Art Kristjan; Rosentau, Alar, juhendaja; Hang, Tiit, juhendaja; Suuroja, Sten, juhendaja; Tartu Ülikool. Geoloogia osakond; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli selgitada Pärnu jõe vana sängi kulgemine Pärnu lahe põhjas, jõe oru setete stratigraafia, genees ja vanus ning seosed merevee taseme muutustega Holotseenis. Uuringu käigus interpreteeriti kokku 96 km seismo-akustilisi profiile, tehti 24 settesondeerimist ning kasutati erinevaid laboratoorseid meetodeid. Töö tulemusena selgus, et Pärnu jõe vana säng on Pärnu lahe põhjas jälitatav 12 km pikkuses lõigus. Jõe oru vanemad setted on ladestunud Joldiamere madalseisu ja Antsülusjärve transgressiooni alguses ning nooremad setted Varajase Litoriinamere madalseisu ja Litoriinamere transgressiooni ajal. Joldiamere madalseisu ajal võis veetase Pärnu lahes olla u 7,8 m madalam kaasaegsest veetasemest.