Browsing by Author "Soo, Kadri, juhendaja"

Now showing 1 - 20 of 26

Eesti meeste ja naiste seksuaalõiguste ning soorollidega seotud hoiakud
(Tartu Ülikool, 2021) Aavik, Kätlin; Soo, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Hälbiva käitumisega seotud eakaaslaste surve tajumine noorte hulgas
(Tartu Ülikool, 2018) Ilves, Kristen Taavi; Soo, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Käesoleva bakalaureuse töö keskseks teguriks oli noorte tunnetatud eakaaslaste surve seos hälbiva käitumisega. Töö eesmärgiks oli välja selgitada, kui paljud noored tajuvad eakaaslaste survet, kuidas surve tajumine on seotud perekeskkonna ja isiksusega ning raporteeritud hälbiva käitumisega. Toetudes varasematele uuringutele, teooriatele ning analüüsile, saab väita, et noorte hälbiv käitumine on Eesti ühiskonnas aktuaalne ning problemaatiline. Oma töös jõudsin järeldusele, et paljud noored, ennekõike poisid, tunnetavad eakaaslaste survet käituda hälbivalt või teha midagi, mida nad ise õigeks ei pea. Samuti mängisid rolli tuntavale eakaaslaste survele käituda hälbivalt ka perekondlikud tegurid. Noorte puhul on sõbrad ja eakaaslased olulise tähtusega ning selleks, et hälbivat käitumist Eesti noorte puhul ennetada, oleks soovituslik uurida spetsiifilisemalt noorte omavahelisi suhteid. Töö teoreetilises pooles selgus, et noorte hälbiv käitumine saab alguse indiviidi ning mikrotasandil, kus ennekõike mängivad suurt rolli perekondlikud tegurid. Vaatamata sellele, arvan ma, et hälbiv käitumine jõuab haripunkti noorukieas ning seda mõjutab kõige rohkem see, milliste eakaaslastega noor suhtleb ning millised on nende vaba aja veetmise viisid. Neid aspekte uurides oleks võimalik näha asja reaalset probleemi, et miks noored hälbivalt käituvad. Probleemi nähes saaks hakata rakendama erinevaid meetodeid, et noortele selgeks teha miks hälbiv käitumine ei ole normaalne ning milleni see võib täiskasvanuikka jõudes viia. Seega kokkuvõtlikult arvan, et noorukiiga on keeruline protsess, mil ajal ollakse vastuvõtlikud paljudele teguritele, sh nii normaalsele kui hälbivale käitumisele. Selleks, et noorte hälbiva käitumise probleemi ennetada, tuleks mitte ainult uurida hälbivat käitumist, vaid ka seda, kuidas noored ise näevad oma käitumist ning kelle või mille poolt tunnetavad nad seda mõjutatununa.
Innovatiivsete tarkvaraarenduste integreerimine mobiilsetesse nutiseadmetesse sotsiaaltöö sekkumise instrumendiks lähisuhtevägivalla leevendamise eesmärgil
(Tartu Ülikool, 2019) Kuznetsov, Vladislav; Murakas, Rein, juhendaja; Soo, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Juhtumikorralduslik mudel MARAC ja DASH riskihindamine Eesti näitel
(Tartu Ülikool, 2019) Klaar, Anne; Soo, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Laste eluga rahulolu ja seda mõjutavad lähikeskkonna tegurid
(Tartu Ülikool, 2020) Kall, Laura; Soo, Kadri, juhendaja; Kalmus, Veronika, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Laste suhtumine kontakt- ja distantsõppesse ning subjektiivne heaolu pandeemia tingimustes
(Tartu Ülikool, 2022) Lelov-Aasmaa, Liina; Soo, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Meestevastane vägivald heteroseksuaalsetes paarisuhetes
(Tartu Ülikool, 2015) Oja, Valdis; Soo, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Paarisuhtevägivald on meie ühiskonnas suhteliselt uus uurimisteema. Rohkem on uuritud naiste- ja lastevastast vägivalda, vähem naistepoolset meestele suunatud vägivalda. Antud töö eesmärk ongi teadvustada probleemi olemasolu. Edukaks probleemiga tegelemiseks on vaja teada selle tekkepõhjusi, arenguid jms. Sageli ei osata vägivalda (eriti vaimset) ära tunda ja/või ei pöörata sellele vajalikku tähelepanu. Ka siis, kui mees naise vägivaldset käitumist vägivallatsemiseks peabki, on tal väga keeruline sellest politseile või ohvriabitöötajale teatada isiklikku eneseväärikust kaotamata. Kuna viimasel ajal räägitakse vägivallast ja sellega toimetulekust üha rohkem, on suurenenud ka vägivallast teatajate arv. Antud töö jaoks viisin kolme mehega läbi silmast silma intervjuud, mille käigus uurisin meeste vägivallakogemusi, milliseid vägivallaliike suhetes esines ja kuidas nad nendega toime tulid. Kõikides suhetes oli vägivalda soodustavaks teguriks naiste alkoholitarbimine, mille käigus asuti klaarima vanu tülisid. Vahel võis tüli eskaleerumist soodustada ka meestepoolne alkoholitarvitamine. Emotsionaalne ja vaimne pinge muutusid kohati nii teravaks, et laskuti käsikähmlustesse. Vahel kasutati külmrelvi ja erinevaid köögitarbeid (nt panni). Kodused pinged ruineerisid ka meeste tervise - kahel neist on püsiv töövõimetus. Intervjueeritud meeste kogemusi uurides näitasid tulemused, et meestevastane vägivald omab pikaajalist laostavat mõju kõikide pereliikmete nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Keegi meestest ise abi otsima ei läinud, soostereotüübi järgi peavad mehed olema tugevad ja ise toimetulevad. Vägivalla all kannatavad mehed vajavad vajavad sageli tuge ja nõustamist (nagu kõik teisedki vägivallaohvrid), et edaspidi eluga toime tulla. Teadusliku kinnituse lisavad läbiviidud uuringud. Et vägivalla teema on üha aktuaalsem ja leiab üha rohkem vastukaja, tuleks seda kindlasti edasi uurida.
Muutused Eesti laste psühholoogilises heaolus aastatel 2013-2021
(Tartu Ülikool, 2024) Jõks, Erik; Soo, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
In my bachelor's thesis, I investigated what changes have occurred in children's psychological well-being assessment between 2013-2021, using Estonian data from the International Survey of Children's Well-being for the years 2013, 2018, and 2021. I focused on 6th grade students' responses about their well-being. I used frequency distributions, cross tabulations, analysis of variance, multinomial regression analysis and T-test to find the research results. Just over half of the children in the survey rate their psychological well-being as average, the proportion of children with a low well-being rating has risen and just under half rate their well-being as high. Autonomy, positive relations with others, and purpose in life were rated highest, and self-acceptance and personal growth were rated lowest. Comparing the 2013 and 2018 results with those of 2021, the biggest changes occurred during the Covid-19 pandemic, with all psychological well-being ratings decreasing. Specifically, girls tended to be more critical than boys about their psychological well-being, which was particularly noticeable in 2021. While in 2013 girls rated themselves lower than boys on self-acceptance and environmental mastery, then in 2021 girls rated themselves lower on their relationships with others and on the purposefulness of their lives. My thesis found that psychological well-being is significantly related to children's subjective evaluations of their home, school and friends. Specifically, children with low psychological wellbeing rate lower than children with medium and high wellbeing in terms of satisfaction with family members, not feeling safe at home and school, and how teachers listen to them. Based on the results of the thesis and the psychological well-being assessments, it can be said that between 2013 and 2021, changes in children's psychological well-being have been on a negative downward trend. In the future, the needs of the child need to be taken into account in order to support and enhance their well-being. It would also be necessary to pay attention to the sources of stress and the ways to mitigate them.
Naiste käsitlused vaimsest vägivallast paarisuhetes
(Tartu Ülikool, 2015) Kütt, Tiia; Soo, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Naiste kogemused paarisuhtevägivallast väljumisel ja abi saamisel
(Tartu Ülikool, 2015) Hiiekivi, Margit; Soo, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Bakalaureusetöös uurin naiste kogemusi vägivallaringist väljumisel ning abi saamisel. Empiirilise materjali moodustasid viie Naiste Tugi-ja Teabekeskuse teenustel olnud naise intervjuud. Intervjuude tegemise hetkel olid naised asunud elama partnerist eraldi. Naiste intervjuudest selgus, et vägivallaringist väljumise teeb keeruliseks vägivaldse suhte tsükliline iseloom ja vägivallatseja kahepalgeline käitumine. Naised tundsid end vägivaldses kohtlemises süüdi ning arvasid, et partnerile meele järele olemine lõpetab ka vägivalla. Naiste sõnul vägivallavaba elu kasuks aitas otsustada teadlikkuks saamine vägivalla mustritest, spetsialistide toetav suhtumine ja võimalus saada vajalikku abi. Naised said Tugikeskuses sotsiaalnõustamist, majutusteenust, psühholoogilist abi, juriidilist abi ning rääkisid millist abi nad veel oleksid vajanud. Sotsiaalnõustamise teenusest tõid naised välja Tugikeskuse töötaja kaasas käimise teistes asutustes ning spetsialistidelt saadud abi. Eraldi rääkisid naised erinevate spetsialistide hoiakutest ja suhtumisest neisse. Mõistev suhtumine ja positiivne tagasiside andis jõudu juurde edasi tegutseda aga spetsialistide negatiivse suhtumise korral süüdistati juhtunus ennast. Majutusteenus võimaldas naistel eemalduda vägivallringist ja rahulikult selgusele jõuda edasistes plaanides. Tugikeskuses olles tunti ennast küll turvaliselt aga probleemid teiste majutusel olevate naistega tekitasid lisapingeid. Raske psüühikahäirega ja/või sõltuvusprobleemidega lähisuhtevägivalla (paarisuhtevägivalla) ohvreid ei tasu ühte asutusse suunata teiste naistega, kuna Tugikeskuses puudub kohapeal ööpäevaringne valve. Neile naistele oleks vaja Eestis eraldi teenus välja töötada. Psühholoogi teenust hindasid naised väga vajalikuks enda mina taastamisel ja enesehinnangu tõstmisel. Puuduseks leidsid naised, et psühooloogiga rääkimas käimist oleks võinud olla tihemini, vähemalt kord nädalas. Olulisena tõid naised välja teraapia jätkumise iseseisvalt elama asumisel. Juristi abiga said naised teadlikuks enda õigustest ning pöörduti ka õiguste kaitseks kohtu poole. Probleemiks oli laste hooldusõiguse küsimus, kus vägivaldsel isal oli samamoodi õigus oma lastega kohtuda. Lapsi kasutatakse aga tihtilugu ära naisega manipuulerimiseks. Mehe poolne manipulatiivne käitumine mõjub laste psüühikale kahjustavalt. Siinkohal arvasid intervjueeritavad, et kohtusüsteem võiks rohkem arvestada vägivaldse inimese käitumise eripäradega lastega suhtlemikorra määramisel. Lastega teenusel olnud naised tundsid, et oleksid vajanud abi laste hoidmisel. Keeruliseks pidasid nad ka tööle minemist lasteaiakoha puudumisel. Siinkohal soovitati Tugikeskusel teha koostööd lastehoidu pakkuvate isikutega või asutustega, kes oleks nõus heategevuse eesmärgil üks kuu laste järgi vaatama. Naised pidasid oluliseks, et teenused olid neile tasuta, mis tegi neile vajaliku abi kättesaadavaks. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Tugikeskuse teenused aitavad naisi edasi vägivallavaba elu alustamisel.
Naiste kogemused perevägivallaga
(Tartu Ülikool, 2023) Ein, Marleen; Soo, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Naiste tõlgendused paarisuhtevägivalla kogemustest ja selle mõjust
(Tartu Ülikool, 2017) Teder, Kristiina; Soo, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Minu bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida naiste tõlgendusi lähisuhtevägivalla kogemustest, suhtest lahkumise kogemustest ning perevägivalla mõjudest neile endale ja vägivaldses peres kasvavatele lastele. Uurimuses osales 4 vägivallakogemusega naist, kelle vägivaldsetest suhetest on möödas 8-20 aastat. Osalejatega viisin läbi silmast-silma poolstruktureeritud intervjuud. Intervjuude analüüsimiseks kasutasin temaatilist analüüsi. Naised tõid vägivalla peamiste tagajärgedena endale välja enesehinnangu langust ning hirmu. Vägivalla tagajärgesid lastele oli naiste jaoks keeruline sõnastada, kuna peres ei räägitud kunagi vägivallast. Siiski toodi välja suhte- ja käitumisprobleeme ning seda, et lapsed muutusid kinnisemaks. Suhtest väljumisese takistustena mainiti peamiselt seda, et loodeti olukorra muutumisse ning püüti perekonda koos hoida. Antud teemat on oluline edasi uurida, et teada saada, mida lapsepõlves vägivalda kogenud inimesed ise tagajärgedena välja toovad ning kuidas mõjutab kogetu nende praegust elu. Paljud paarisuhtevägivalda kogenud naised ei tea vägivalla mõjudest lastele, kuna nad ei ole sellel teemal lastega rääkinud. Naised soovivad oma lapsi kaitsta vägivalla mõjude eest ning sageli hoiavad nad oma lapsi teadmatuses. Teadmatus võib tekitada aga lapsele hoopis kahju, kuna ta ei saa oma mõtteid/tundeid väljendada ega mõista, miks vägivaldne sündmus toimus.
Perevägivalla mõju lastele ühe kooli näitel
(Tartu Ülikool, 2020) Rinne, Riina; Soo, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Lapsed võivad kogeda perevägivalda mitmel erineval viisil. Nad võivad pealt kuulda või näha vägivalda vanemate vahel, olla ise ohver või kaasatud teise vanema vastu suunatud vägivalda. Aga nad võivad ka tajuda vägivallajuhtumi tagajärgi. Perevägivald on reeglina korduv sündmus ning võib kahjustada last mitmel moel. Bakalaureusetöö eesmärk oli teada saada vanematevahelise vägivalla mõju lapse tundmustele, suhetele eakaaslastega ja koolis toimetulemisele. Samuti soovisin analüüsida, kuidas võib lähedaste vägivalla pealt nägemine mõjutada laste eluga rahulolu. Lähtuvalt sellest koostasin ankeedi ja viisin läbi küsitluse Põlvamaa ühe kooli 6–9 klassi õpilaste hulgas. Uurimuses osales 310 Põlva kooli 6.–9. klassi õpilast vanuses 12–16 aastat. Ligi pooled uurimuses osalend lapsed vastasid, et nende peres on esinenud vähemalt üks emotsionaalse või füüsilise vägivalla juhtum vanemate vahel. Enamasti märkisid lapsed siinkohal emotsionaalse vägivalla toimumist (karjumine ja alandamine). 7% uuringus osalenud lastest tunnistas, et peres on esinenud ka füüsilist vägivalda isa poolt ema vastu ning 4% andis teada, et ema lööb isa. Pooled vägivaldses peres kasvavad lapsed tundsid ennast peale vanemate vahelist tõsist tüli õnnetuna ning märkisid, et neil on raske koolitundides keskenduda ja kaasa töötada. Kolmandik tundis hirmu ja arvasid ennast olevat tüli tekkimises süüdi ning ei taha üldse kooli minna. Üle 90% oma vanematevahelist vägivalda pealt nägevatest lastes tõid välja tõsiasja, et neil on esinenud oma sõpradega tülisid ning ligi pooltel on koolis esinenud õpetajaga konflikte. Ühe märkimisväärse probleemina ilmnes, et 82% vägivaldsest perest pärit lastel esinevad raskused magama jäämisel. Lapsed, kelle vanemate vahel esineb vägivalda, oma eluga üldiselt vähem rahul kui need, kelle peres vägivalda ei esine. Nimelt on oma eluga täiesti rahul ainult 27% uurimuses osalenud vägivaldsetest peredest pärit lastest. Turvalisusega oli täiesti rahul 32% lastest. Oma tulevikuga oli rahul 14% vägivaldsetes peredes kasvavatest lastes. Uurimistöö tulemusena selgus, et vanematevaheline vägivald avaldab mõju laste tundmustele, suhetele eakaaslastega ja koolis toimetulemisele ja eluga rahulolule.
Perevägivalla ohvri märkamine ja abistamine: perearsti perspektiiv
(Tartu Ülikool, 2023) Rätsep, Hille; Selg, Marju, juhendaja; Soo, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Perevägivallaga seotud müüdid vägivalla juhtumitega kokkupuutuvate spetsialistide hulgas
(Tartu Ülikool, 2016) Paju, Ave; Soo, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
On üsna ilmne, et perevägivallaga seotud müüdid ning ekslikud arvamused on olemas ka vägivalla juhtumitega tegelevate spetsialistide hulgas. Selgus, et perevägivalla juhtumitega kokkupuutuvad spetsialistid on küllaltki ohvreid süüdistavad. Arvatakse, et ohver ise kas provotseerib partnerit vägivallale või ohvrit nö tõmbabki vägivaldse partneri poole. Olgugi, et spetsialistide arvamus perevägivallast ei erine kuigivõrd kogu elanikkonna arvamusest (TNS Emor, 2014), on siin põhjust iseäranis tähelepanelik olla. Vägivalda kogenute abistamisel soodustab selline spetsialistide arusaam selgelt teisest ohvristamist. Ohver, tundes end ikkagi juhtunus süüdi olevana või valesti käitununa, ei pruugi uuest korduvast vägivallajuhtumist kellelegi teatada või ei pöördu enam tugiteenuste saamiseks ametnike poole ning vägivald jätkub. Vägivallatsejat arvatakse olevat erinev mittevägivaldsest inimesest: alkoholisõltuvuses ebastabiilse käitumisega napsuvend. Vaoshoitud ja haritud härrasmehes nii lihtsalt vägivallatsejat ei nähta. Paremad „eksperdid“ selliste inimeste äratundmises arvasid end olevat sotsiaaltöötajad, kelle igapäevane klientuur peaasjalikult sellistest inimestest koosnebki. Seega võib väita, et müütide olemasolu spetsialistide hulgas võib tõesti sõltuda sellest, milline on spetsialisti kokkupuutesagedus vägivallaga. Ohvri abistamisel nähakse tõhusat lahendust paarinõustamises ning arvatakse, et kui ohver ise väga tahab, saab ta siiski iseseisvalt vägivallast väljuda. Näib, et siin ei hoomata, mis on paarinõustamise tegelik olemus ja eesmärk ning kuidas toimub intensiivne instrumentaalne vägivald. Selline ekslik arvamus tingib selle, et vägivallatsev partner õpib veelgi paremini ohvriga manipuleerima ning paarisuhte jätkumisel vägivald pigem võimendub, mitte ei muutu olematuks. Spetsialistide arvamused lastega seotud vägivalla osas on nö kontekstist sõltuvad. Ühest küljest perevägivalla juhtumi puhul seda pealt näinud lapsed on spetsialistide arvamuse kohaselt kui vägivalla ohvrid- hoiak ametnikuna. Teisalt aga peaaegu iga kümnes spetsialist leiab, et lapse füüsiline karistamine on mõnikord paratamatu ning see ei ole vägivald. Seega avaldub siin justkui teatav õigustus, et kasvatuslikel eesmärkidel on lubatud laste puhul vägivalda tarvitada- hoiak lapsevanemana. Samas täiskasvanu füüsilist karistamist peeti üksmeelselt lubamatuks. Vägivalla juhtumitega kokkupuutel peavad peaaegu kõik spetsialistid võrdselt oluliseks ohvri ja/või vägivallatsejaga vestlemist, asjakohaste nõuannete andmist. Suur osa teavitab ka politseid või sotsiaaltöötajaid ning on ühesel seisukohal, et vägivalla ohver vajab vägivaldsest suhtest väljatulekuks tuge ja abi. Üle poole küsitletud spetsialistidest väitis, et on isiklikult kokku puutunud vägivallaga. Nende kirjeldustes kajastusid nii varasemalt lapseealisena toimunud juhtumid kui ka hetkel kestvad vägivaldsed paarisuhted, mis on ilmekaks tõestuseks, et vägivald paarisuhtes pole aja jooksul kuhugi kadunud. Mainimata ei saa jätta ka seda, et käesoleva bakalaureusetöö raames läbi viidud veebipõhise küsitluse tagasiside vastajate poolt oli väga positiivne. Minuga kontakteerunud ametnike ühene arusaam oli, et vägivalla teemaga tuleb tegeleda nii ühiskonnas üldiselt kui ka kitsamalt nt lapsevanemate vanemlike oskuste ja spetsialistide teadlikkuse ning professionaalse pädevuse tõstmisel.
Puudega laste väärkohtlemine spetsialistide perspektiivist
(Tartu Ülikool, 2015) Tomson, Kadri; Soo, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Minu bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida, kuidas märkavad erinevad spetsialistid puudega laste kodust väärkohtlemist ning kuidas märkamise korral sekkutakse. Oma töö eesmärgist lähtuvalt püstitasin kolm uurimisküsimust: mida peavad spetsialistid lapse väärkohtlemiseks, kuidas märkavad spetsialistid puudega laste väärkohtlemist ja kas nad on ise sellega kokku puutunud ning kuidas spetsialistid sekkuvad puudega laste väärkohtlemisse. Bakalaureusetöö jaoks viisin läbi kuus silmast-silma intervjuud ühe asutuse spetsialistide seas. Intervjuudest ilmnes, et spetsialistid peavad väärkohtlemiseks nii füüsilist kui ka vaimset väärkohtlemist- neid mainiti kõige rohkem, kuna arvati, et neid on kõige lihtsam märgata. Lisaks nimetati ka seksuaalset väärkohtlemist, mis nii tihti jutuks ei tulnud, sest mitmed spetsialistid polnud sellega oma töös kokku puutunud. Lapse hooletussejätmine kui väärkohtlemine tuli intervjuude käigus välja pigem seletuste kaudu. Kirjeldati, kuidas laps on söömata, räpane ja külmunud. Ainult paaril korral öeldi otse välja, et ka hooletussejätmine on lapse väärkohtlemine. Lapse väärkohtleja isiku kohta uurides sain vastuseks, et selleks võib olla ükskõik, kes. Kõige rohkem kirjeldati vanemaid ja teisi pereliikmeid ning ka vanemate uusi elukaaslasi. Seda seetõttu, et nemad puutuvad lapsega kõige tihedamini kokku ja lapsega, kellel on puue, on raskem hakkama saada. Millest tuleb välja järgmine teema, et puudega last on lihtsam väärkohelda. Väärkoheldud lapse aitamiseks antud asutuses pöördutakse probleemi ilmnedes asutuse juhataja või sotsiaaltöötaja poole. Kirjeldati seda, et üldiselt saadakse probleemidega ise hakkama, kuid öeldi ka seda, et laste aitamisel esineb probleeme, näiteks vanemate salatsemine või erinevate protsesside pikaajaline kestvus. Arvan, et spetsialistide teadmised antud valdkonnas on võrdlemisi head, osati välja tuua kõik väärkohtlemise põhilised vormid ning nende näited. Siiski oleks vaja spetsialistide teadlikkust tõsta, mis omakorda tagaks puudega laste väärkohtlemise kergema märkamise. Tänu sellele oleks vajadusel võimalik lapsi veel kiiremini aidata ning tegeleda ka ennetustööga, et vältida laste väärkohtlemist.
Seksuaalne ahistamine internetis Eesti noorte seas
(Tartu Ülikool, 2020) Reus, Polina; Soo, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli Eesti noorte interneti vahendusel toimunud seksuaalse ahistamise kogemuste uurimine ja peamiste riskitegurite väljaselgitamine. Töös kasutasin „Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise leviku uuringu“ 2015. aastast pärit andmeid. Valim sisaldas 16-19-aastast noort inimest Eesti koolidest. Ehkki andmed on juba viis aastat vanad, ei ole neid väga põhjalikult analüüsitud. Pealegi ei ole Eestis seni uuemaid nii suure esindusliku valimiga uuringuid korraldatud, kus oleks noorte interneti väärkohtlemise teemat nii detailselt käsitletud. Analüüsist selgus, et peamised 12 kuu jooksul seksuaalse ahistamise ohvriks langemise riskitegurid on seotud kahe suurema dimensiooniga: noorte riskikäitumise ja kodukeskkonnaga. Minu uuring näitas, et ahistamise ohvriks langevad suurema tõenäosusega noored, kellel pole piisavalt toetavat kodukeskkonda ja kes ise kalduvad riskantselt käituma. Suuremas ahistamise riskis on tüdrukud, vene kodukeelega noored, need, kelle vanemad on vähe osavõtlikud ja iseseisvust piiravad. Samuti on ahistamise ohvriks tõenäoliselt noored, kellel vähemalt üks vanematest töötab välismaal, kes on kogenud kodus vägivalda, kelle vanemate vahel on vägivalda, ja noored, kes tarvitavad alkoholi, narkootikumid ning rikuvad seadust. Seda, kas käituda riskantselt (näiteks tarbida alkoholi ja narkootikume), saavad noored ise valida, kuid kodukeskkonna tegurid ei sõltu neist. Näiteks noor ei ole võimeline muutma perekonna majanduslikku olukorda ega mõjutama vanemate töörände valikut. Riskikäitumisega võib olla seotud perekonnaga seotud teguritest – kehvadest perekondlikest tingimustest pärit noored, kalduvad ka enam riskantselt käituma. Seega on eriti oluline pöörata seksuaalse ahistamise puhul tähelepanu eelkõige perekonnaga seotud riskiteguritele. Tehtud uurimustöö tulemused näitavad, et teemat on vaja veel uurida teiste nurkade alt, kasutades teisi meetodeid (nt kvalitatiivset). Kindlasti pakuks huvi, kuidas noorte iseloomujooned ja koolikeskkond on seotud seksuaalse küberahistamisega. Veel tasuks uurida, kuivõrd noored on valmis kogetud ahistamisest teistele rääkima, abi otsima ja kelle poole pöörduma. Välja tasuks selgitada ka, millised asjaolud võivad soodustada ahistamisega seotud murest rääkimist ja mis seda takistab.
Seksuaalse väärkohtlemisega seotud hoiakud Eesti noorte hulgas
(Tartu Ülikool, 2018) Minn, Marelle; Soo, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli teada saada, millised on noorte hoiakud seksuaalse väärkohtlemise suhtes, millised muutused nendes hoiakutes 12 aasta jooksul toimunud on ning mis soost ja emakeelega noored nõustuvad rohkem seksuaalset väärkohtlemist soosivate hoiakutega. Analüüs valmis toetudes kahele eelnevalt läbi viidud uurimusele. Enamik noori peavad seksuaalset väärkohtlemist valeks, eriti eesti emakeelega noored. Eesti noored on võtnud vene noortega võrreldes taunivamad hoiakud lapse ja täiskasvanu vahelise seksuaalsuhte suhtes. Ajaga on siiski noorte arvamused muutunud lapse ja täiskasvanu vaheliste seksuaalsuhete suhtes sallimatumaks. Vägistamismüütide uskumine on ajaga vähenenud rohkem eesti noorte hulgas (ka varem pooldasid eesti noored neid vähem), vene noorte hulgas sellist nihet toimunud ei ole. Märkimisväärselt paljud vastajad on võtnud ohvrit (siinkohal tüdrukut) süüdistava hoiaku. Noortele esitatud väited seksuaalse väärkohtlemisega seotud müütide kohta on aga ohtlikud kui neid uskuda ja nende uskumine ning levimine ainult juurutab väärarusaamu, millest tuleks tegelikult lahti saada. Kokkuvõtlikult võib siiski öelda, et enamik noori peavad seksuaalset väärkohtlemist valeks ning nende arvamused on kahe uuringu vahepealse 12 aastaga muutunud seksuaalse väärkohtlemise suhtes taunivamaks. Seksuaalse väärkohtlemise suhtes on eriti tauniva hoiakuga tüdrukud. Tulemustest on siiski näha, et teavitustööd tuleb teha veel, et kaoksid väärarusaamad ning hoiakud, mis toetavad laste seksuaalset väärkohtlemist ja ohvri süüdistamist.
Seksuaalsuse kohta info saamise allikad Eesti noorte hulgas
(Tartu Ülikool, 2020) Unt, Hendrik; Soo, Kadri, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida, millistest allikatest saavad noored infot seksuaalsuse kohta ja kuidas on need seotud sotsiaaldemograafiliste tunnustega ning tajutud sotsiaalse survega tarbida alkoholi või seksida. Töös kasutasin „Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise leviku uuringu“ 2015. aastast pärit andmeid. Analüüsi esimeses osas selgus, et sotsiaaldemograafilised tunnused on oluliselt seotud sellega, kust 16-18 aastased noored küsivad/uurivad seksuaalteemalist informatsiooni. Kui poiste-tüdrukute, gümnaasiumi-kutsekooli ja vanuse lõikes esinesid suured erinevused infoallikate kasutamises, siis koduse keele või perevormi puhul esines erinevusi minimaalselt. Gümnaasiumi ja kutsekooli vahel oli üllatav tulemus, kus kutsekooli noored on küsinud rohkem infot õpetajate käest kui gümnaasiumi õpilased ning gümnaasiumiõpilased kasutasid seevastu rohkem internetilehekülgi. Poiste ja tüdrukute vahel oli kõige tähtsamateks erinevusteks, et tüdrukud otsivad rohkem infot internetilehekülgedelt, spetsialistidelt, sõpradelt ja vanematelt ning seevastu poisid otsisid infot õpetajate ja internetituttavate käest. Lisaks esinesid vanuse lõikes erinevused õpetajalt küsimise ja internetilehekülgedelt uurimise osas. Nooremad vastajad uurisid rohkem õpetajate käest kui vanemad vastajad uurisid internetilehekülgedelt ise rohkem. Analüüsi teises osas selgus, et sõprade käest ja internetilehekülgedelt info otsimine on oluliselt seotud sellega, kuivõrd tajuvad noored seksuaalset või alkoholi tarbimise survet. Lisaks kinnitas tulemusi ka noorete seksuaalse kogemuse analüüs, mis näitas, et kogenenumad kasutavad infoallikatena rohkem sõpru, internetilehekülgi ja spetsialiste. Antud uurimustöö näitab seda, et noored kasutavad seksuaalteemalise info saamiseks internetti või sõpru. Need allikad pole aga kontrollitavad ning võivad teha rohkem kahju kui head. Samuti näitab töö tugevad sotsiaalset survet riskikäitumisele nende noorte seas, kes kasutavad sekundaarseid infoallikaid rohkem. Edaspidi tasuks uurida, mis informatsioon jääb noortel koolis saamata ning millised faktorid mängivad suurimat rolli seksuaalse või alkoholi tarbimise surve avaldamisele.
Sotsiaalmeedia võimalik mõju laste saamise plaanidele noorte naiste tõlgenduses
(Tartu Ülikool, 2024) Luige, Karoli; Soo, Kadri, juhendaja; Ainsaar, Mare, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut