Sirvi Kuupäev , alustades "2010-10-25" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 5 5

Biochemistry of dopamine D2 receptors and its association with motivated behaviour
(2010-10-25) Herm, Laura
Dopamiinil ehk 3-hüdroksütüramiinil on ajus väga keskne roll motiveeritud ning hüvekäitumise vahendamisel ning arvatakse, et erinevused dopamiinergilises signaaliülekandes on üheks aluseks indiviididevahelistele erinevustele hüvititele tundlikkuses ning motiveeritud käitumises üldiselt. Käesolevas töös kirjeldati roti aju striataalset dopamiinergilist signaaliülekannet läbi D2 retseptorite, kasutades selleks [35S]GTPS sidumise aktivatsiooni analüüsi. Käitumuslikest hüve- ning motiveeritud käitumisega seotud mudelitest uuriti uudistamisaktiivsust, looduslikku tüüpi sarrusti (suhkrulahus) manustamiskäitumist, passiivset hüve vastuvõttu (kõdistamise näol) ning stressiga (mis on kui midagi vastupidist hüvitile) toimetulekut. Selgus, et vähe- ning palju-uudistavate (vastavalt LE ja HE) loomade D2 retseptori signaaliülekande tundlikkuses baastasemel muutust ei olnud, kuid mõjutades nende aju dopamiinergilist tasakaalu amfetamiiniga tekkisid ka erinevused: nimelt vähendas amfetamiin HE rottide D2 retseptorite signaaliülekande tundlikkust, mis oli kooskõlas ka nende käitumusliku desensitisatsiooniga. D2 retseptori signaaliülekande tundlikkus korreleerus hüviti aktiivse manustamisega (suhkrulahus), kuid kui hüvitit manustati passiivselt (kõdistamine), ei ilmnenud erinevusi kõditamisele rohkem või vähem reageerivate rottide vahel. Seega võib järeldada, et D2 retseptor vahendab ehk rohkem motiveeritud käitumise motoorseid kui subjektiivseid aspekte, erinevalt D1 retseptorist, mille signaaliülekande tundlikkust mõjutasid nii kõdistamine kui stress (mõlemad passiivselt vastuvõetavad). See omakorda tõstatab vajaduse alatüüp-spetsiifiliste ligandide järgi käitumiskatsetes, miska töö teises osas iseloomustati uusi potentsiaalselt selektiivseid norapomorfiinil põhinevaid D2 agoniste.
Mitochondrial and endoplasmic reticulum cation fluxes: novel roles in cellular physiology
(2010-10-25) Kuum, Malle
Rakusiseste katioonide, peamiselt Ca2+ ja K+, voolud mitokondrite ja sarko(endo)plasmaatilise retiikulumi (SR/ER) membraanidel mängivad olulist rolli nende toimimises. Mitokondrite põhiülesandeks on ATP tootmine ja SR/ER põhiülesandeks on rakusiseste Ca2+ voogude kontrollimine. Ehkki mitokondrid ja SR/ER on eraldiseisvad organellid, mõjutavad nad teineteist ja reguleerivad üheskoos mitmeid rakusiseseid protsesse nagu Ca2+ liikumist ja tasakaalu, erinevaid signaalradasid ja rakusurmamehhanisme. Lisaks eelmainitud protsessidele mõjutavad mitokondri maatriksis olevad katioonid (peamiselt K+) mitokondri ruumala, mis võib olla seotud teiste seni vähe-uuritud protsessidega. Samuti on probleemiks SR/ER Ca2+ voolude regulatsioon. Hindasime, kuivõrd põhjustavad muutused katioonide voos läbi mitokondri sisemembraani mitokondrite paisumist ja millised on selle mõjud aksonaalsele transpordile neuronites ja mehhaanilistele efektidele kardiomüotsüütides. Samuti uurisime SR/ER Ca2+ voogude mõjutamist vastas-ioonide liikumise ja raku energeetilise seisundi poolt. Töö tulemused näitavad, et mitokondrite paisumist põhjustavad ained vähendavad mitokondrite liikumist närvijätketes sõltumata ATPst. Lisaks võib see viia aksonaalse transpordi häireteni, mis võib omada rolli neurodegeneratiivsete haiguste väljakujunemisel. Leidsime ka, et mitokondrite paisumine südamelihasrakkudes in situ võib mõjutada südamelihaskiu mehhaanilisi omadusi ja põhjustada raku tuuma kompressiooni. Samuti leidsime, et K+ ioonid mõjutavad SR/ER Ca2+ haaret. Töö tulemused lubavad oletada, et SR/ER membraanil esineb katioonide ringlus, kus K+ liikumine läbi SR/ER membraani väikese juhtivusega Ca2+-tundlike K+ kanalite ja K+/H+ vahetajate kaudu on ülioluline. Selgitasime välja ka, et südamelihasrakkude puhul toimub Ca2+ kadu sarkoplasmaatilisest retiikulumist puhkeolekus SR/ER ATP-sõltuva Ca2+ kanali kaudu, olles sõltuvuses südamelihasraku energeetilisest seisundist.
Piecewise Polynomial Collocation for Volterra Integral Equations with Singularities
(2010-10-25) Kolk, Marek
Integraalvõrranditega võib kokku puutuda erinevatel teadusaladel: meditsiinis, bioloogias, majanduses, füüsikas. Siinkohal võib näitena nimetada selliseid valdkondi nagu rakkude uurimine, populatisoon, haiguste ja epideemiate levik, sumbuvad võnkumised, kiirguslevi. Väitekirjas vaadeldakse Volterra teist tüüpi integraalvõrrandit, mille tuum võib lisaks diagonaalsele iseärasusele omada veel täiendavaid iseärasusi integreerimismuutuja lähenemisel integreerimislõigu vasakpoolsele otspunktile. Selliste võrrandite lahendi tuletised võivad üldjuhul tõkestamatult kasvada integreerimislõigu vasakpoolse otspunkti läheduses. Praktikas esinevad integraalvõrrandid lahendatakse reeglina ligikaudselt mingi numbrilise meetodiga, kuid iseäraste tuumadega võrrandid toovad endaga kaasa raskused kõrget järku täpsusega numbriliste meetodite konstrueerimisel. Dissertatsioonis vaadeldakse selliste integraalvõrrandite ligikaudseks lahendamiseks meetodit, mis tugineb võrrandi teisendamisel kujule, mille lahendi tuletiste iseärasused on nõrgemad, kui lähtevõrrandi lahendi tuletiste iseärasused. Teisendatud võrrandi lahendamiseks kasutatakse kollokatsioonimeetodit ühtlasel või nõrgalt ebaühtlasel võrgul tükiti polünomiaalsete koordinaatfunktsioonide korral. Väitekirjas on tõestatud vaadeldava meetodi koondumine ja tuletatud rida koonduvuskiiruse hinnanguid mitmesuguste varasemast üldisemate tuumade ja vabaliikme klasside jaoks erinevate silendavate muutujate vahetuste ja võrgu ebaühtlust kirjeldava parameetri väärtuste korral. Eraldi peatükk pühendatakse superkoondumise uurimisele. Teoreetiliste hinnangute täpsust kontrollitakse ulatuslike numbriliste eksperimentide läbiviimise teel. Testülesannete lahendamisel saadud arvulistest tulemustest järeldub, et töös saadud veahinnangud on järgu poolest mitteparandatavad.
The genetic causes of early onset hearing loss in Estonian children
(2010-10-25) Teek, Rita
Varajase ehk kõne-eelse KL esinemissagedus arvatakse olevat ligikaudu 1–2 juhtu 1000 lapse kohta. Kuni 60%-l juhtudest on tegemist päriliku ehk geneetilise KL-ga, ülejäänud juhtudel aga omandatud ehk kahjulikest väliskeskkonna faktoritest põhjustatud KL-ga. Hetkel on teada mitusada KL-st põhjustavat geeni, kuid see on siiski vaid umbes 1/3 kõikidest KL-ga seotud geenidest. Geneetiline KL jagatakse omakorda sündroomseks ja mittesündroomseks vormiks. Kõige sagedamini on tegemist autosoom-retsessiivse pärilikkusega mittesündroomse KL-ga. Euroopa erinevates populatsioonides kõige sagedamini esinev pärilikku kuulmislangust põhjustav mutatsioon on GJB2 geenis asuv mutatsioon c.35delG, mida leitakse umbes 30%-l KL-ga patsientidel. Meie töö eesmärkideks oli määrata GJB2 geeni mutatsioonide c.35delG ja p.M34T esinemissagedus Eesti vastsündinute populatsioonis; välja selgitada KL geneetilised põhjused Eesti lastel ja kirjeldada nende fenotüüpi; kirjeldada väikeseid submikroskoopilisi kromosomaalseid ümberkorraldusi ja määrata molekulaarse analüüsiga kaasasündinud tsütomegaloviirusinfektsiooni esinemine KL-ga lastel. Mutatsioonide c.35delG ja p.M34T esinemissageduse skriininggrupis oli 998 anonüümset vastsündinut, kes olid järjestikku sündinud Eesti erinevates piirkondades ühe kuu jooksul. KL-ga laste uuringugruppi kuulus 233 patsienti, kellel oli diagnoositud lapseea algusega KL. Uurisime KL-ga lapsi kuulmislanguse DNA analüüsiga 8 geenis (GJB2, GJB3, GJB6, GJA1, SLC26A4, SLC26A5, 12S-rRNA and tRNA (Ser)) 201 mutatsiooni suhtes APEX meetodil. Töö tulemusena leidsime Eesti vastsündinute anonüümsel skriiningul mutatsiooni c.35delG kandluseks Eestis 1:22 ja mutatsiooni p.M34T kandluseks 1:17. KL-ga laste grupi uuringul leidsime, et GJB2 geeni mutatsioon c.35delG on ka Eestis kõige sagedasem KL-e põhustaja ja teisel kohal on mutatsioon p.M34T. Mutatsioonide c.35delG ja p.M34T esinemissagedus nii KL-ga laste kui ka skriinitud anonüümsete vastsündinute hulgas on Eestis kõrgem kui enamikes Euroopa riikides. Ülegenoomsel genotüpiseerimisel Illumina geenikiipidega leidsime kolmel patsiendil kolm erinevat deleteerunud kromosoomipiirkonda ja kaasasündinud tsütomegaloviirusinfektsioon oli KL-e põhjuseks viiel lapsel. Uuringu tulemusena selgus või täpsustus KL etioloogiline geneetiline faktor 140 patsiendil (60%).
Studies on monoaminergic regulation of inter-individual differences in exploratory behaviour and the activating and rewarding effects of psychostimulants in rats
(2010-10-25) Kõiv, Kadri
Väitekiri keskendub uudistamiskäitumises esinevate indiviididevaheliste erinevuste neurokeemilise regulatsiooni kirjeldamisele. Rottide püsival uudistamisfenotüübil põhinev loomkatsemudel võib osutuda kasulikuks ärevuse- ja depressiooniuuringutes patogeneetiliste mehhanismide ning võimalike uute farmakoloogiliste sihtmärkide tuvastamisel. Eelnevalt oleme leidnud, et uudiskasti meetodil määratud indiviididevahelised erinevused uudistamisaktiivsuses on ajas püsivad ning need stabiilsed käitumisjooned ennustavad ka rottide tegutsemist teistes ärevuse- ning depressiooniuuringute kontekstis kasutatavates käitumistestides. Kuna varasemalt on leitud, et vähemalt osaliselt on uudistamise ning psühhostimulaatorite mõju neurobioloogilised alusmehhanismid kattuvad ning nii uudistava käitumise regulatsioonis kui ka sõltuvuskäitumises on oluline roll monoamiinergilistel (dopamiini, noradrenaliini ja serotoniini kasutavatel) transmittersüsteemidel, siis uurisime ka psühhostimulaatorite käitumist aktiveerivaid ning tingivaid efekte vähe- ja palju-uudistavate rottidel. Psühhostimulaatorid aktiveerisid proportsionaalselt nii palju- kui väheuudistavate rottide lokomotoorset aktiivsust, kuid psühhostimulaatoriga tingitud paigaeelistuskatses erineva uudistamisfenotüübiga rotid ei erinenud. Leidsime, et palju- ja väheuudistavate rottide käitumuslike erinevustega kaasnevad olulised erinevused keskaju dopamiinisüsteemi aktiivsuses, dopamiini poolt vahendatud käitumine sõltub aga oluliselt noradre¬nergilise süsteemi terviklikkusest. Lisaks erinevustele dopamiinergilises ja noradrenergilises närviülekandes avalduvad vähe- ja palju-uudistavate rottide vahel ajupiirkonniti erinevused ka serotonergiliste süsteemide regulatsioonis.