Sirvi Kuupäev , alustades "2011-07-26" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 4 4

Eesti sõjaväe ohvitseride ettevalmistamise süsteemi kujunemine ja areng 1919–1940
(2011-07-26) Seene, Andres
Väitekiri käsitleb Eesti sõjaväe ohvitseride väljaõppesüsteemi loomist aastatel 1919-1940. Väitekirja eesmärgiks on peamiselt arhiivimaterjalidele tuginedes luua terviklik pilt Eesti Vabariigi ohvitserkonna väljaõppest, selle aluspõhimõtetest ja toimimisest, süsteemi kujunemisest ja väljaõpet teostanud institutsioonidest. Eesti iseseisvumisel rajati uutesse oludesse sobilik ohvitseride ettevalmistamise süsteem, mis mõjutas eestlaste mentaliteedi ja hoiakute kujunemist kahe aastakümne vältel, aga ka hilisemat osalust sõjasündmustes. Töös käsitletakse vastava ajajärgu sõjaväe õppeasutuste asutamist, nende eesmärke ja perioodil toimunud muutusi nii väljaõppeinstitutsioonide organisatsioonis kui ka õppekavades ja -metoodikas. Vastavaid muutusi käsitletakse laiemas ühiskondlikus ja poliitilises kontekstis, samuti selgitatakse asetleidnud arengute puhul nii sõjaväe-siseseid mõjufaktoreid kui ka välisriikidega seotud paralleele ja võimalikke impulsse. Lisaks selgitatakse ka tollase sõjaväe ohvitserikaadri planeerimist eri juhtimistasandite ja väeliikide jaoks, väljaõpetatud kaadri arvulist suurust ning selle vastavust tollastele kavadele ja vajadustele. Töö koosneb katuspeatükist ning selle juurde kuuluvast üheksast lisast ja viiest artiklist (neist üks ilmumas), mis käsitlevad Eesti Vabariigi erinevate juhtimistasandite või erialade ohvitseride ettevalmistamise institutsionaalset ja ideelist arengut vaadeldaval perioodil. Artiklid käsitlevad Vabariigi Sõjakooli asutamist 1919. a., Kindralstaabi kursuste ja Kõrgema Sõjakooli asutamist ja õppemetoodilist arengut ning lõpetajaskonda ning sõjaväe tehnikaharidust ja Sõjaväe Tehnikakooli tegevust kahe maailmasõja vahelisel perioodil Eestis.
Uue Testamendi tõlkimisest Rootsi ajal: käsikirjad, tõlkijad ja eesti kirjakeel
(2011-07-26) Tafenau, Kai
Väitekirjas käsitletakse eesti piiblitõlke ja eesti kirjakeele ajaloo aspekte 17. sajandi keskpaigast kuni tallinnakeelse Uue Testamendi ilmumiseni 1715. aastal. Töö koosneb seitsmest artiklist: kahes on käsitletud Tartus Ajalooarhiivis hoiul olevaid Uue Testamendi käsikirju, mida varem polnud süstemaatiliselt uuritud. Kaks artiklit on pühendatud 1680. aastate lõpus ja 1690. aastate algul eesti keele üle peetud diskussioonidele. Ülejäänud kolmes artiklis on käsitletud teemaga seotud üksikküsimusi: Heinrich Gösekeni sõnaraamatu koostamise põhimõtteid, kuningas Karl XI poolt 1680. aastate algul eestikeelse Uue Testamendi tõlkimise ja trükkimise kohta antud korraldusi ning tartukeelse kirikukirjanduse väljaandja Adrian Virginiuse autobiograafiat. Allikate kriitiline analüüs ja detailuuring on võimaldanud ümber lükata mõned senistes uurimustes levinud ekslikud seisukohad ning käibesse tuua uusi allikaid, mis seni pole uurijate tähelepanu pälvinud
Segmentation of repeat visitors using passive mobile positioning data: customer loyalty based approach
(2011-07-26) Kuusik, Andres
Dissertatsiooni eesmärgiks on luua raamistik korduvkülastajate segmenteerimiseks passiivse mobiilpositsioneerimise (PMP) andmeid kasutades. Korduvkülastajate segmenteerimine on aktuaalne ja tähtis seetõttu, et see aitab suurendada sihtkohaturunduse strateegiate tõhusust ja viib turismitööstuses uute toodete ja teenuste loomiseni, mis omakorda aitab kaasa kasvule turismitööstuses. Dissertatsiooni teoreetilises osas võrreldakse klientide lojaalsuse erinevaid käsitlusi ning luuakse uus integreeritud klientide lojaalsuse käsitlus. Samuti täpsustatakse sihtkohalojaalsuse olemust ja tuuakse välja erinevad võimalikud korduvkülastajate segmendid. Seejärel keskendutakse metoodikale, kus esmalt tuuakse välja erinevad karakteristikud, mille alusel saab klientide lojaalsust mõõta, seejärel tutvustatakse PMP meetodit ja tuuakse välja selle positiivsed küljed ja nõrgad kohad. Korduvkülastajate segmenteerimiseks pakutakse autori poolt välja otsene ja kaudne meetod. Dissertatsiooni empiiriline osa põhineb kolmel artiklil. Esimene artikkel uurib mõjutegureid, mis mõjutavad klientide liikumist erinevate lojaalsussegmentide vahel ja eesmärgiks on selgitada välja, kas klientide lojaalsuse alusel segmenteerimisel on üldse mõtet. Teise empiirilise uurimuse eesmärgiks on luua metoodika, kuidas eristada külastajate telefonikasutuse andmete alusel korduvkülastusi. Kolmandas artiklis testitakse dissertatsioonis välja pakutud raamistikku korduvkülastajate segmenteerimiseks. Selle raames on (käitumuslike) kõnetoimingute andmete alusel tehtud järeldusi külastajate külastusmotiivide kohta, mille kaudu on jõutud Eestit külastanud korduvkülastajate segmenteerimiseni.
Концепт «глава литературы» в русской критике 1830–1860-х годов
(2011-07-26) Vdovin, Alexey
Käesolev doktoritöö keskendub tänapäeva kirjandusteaduse ühele olulisemale probleemile, nimelt kirjanduskaanoni loomisele. Seni on põhjalikult uuritud peamiselt kaanoniloome anonüümseid sotsioloogilisi mehhanisme. Teist olulist tegurit — kirjanduskriitika rolli selle kujunemises pole seni küllaldaselt käsitletud. Kirjanikke edetabelisse seades konstrueerisid kriitikud sünkroonilise hierarhia, mille tipus oli “kirjanduse liider” (glava literatury). Võistluslikkus ning hierarhiate valimine päädis kirjanduskaanonina tuntud ajaloolise fenomeni tekkega. Doktoritöö uurib esimest korda 1830.–1860. aastate vene kirjanduskriitika kultuurilist rolli selles protsessis ning ka “kirjanduse liidri” kriitikakontseptsiooni arengus. Doktoritöö empiiriliseks osaks on uuritava ajastu kirjandusvaidlused, mille käigus nimekad vene kriitikud V. Belinski, A. Grigorjev ja N. Tšernõševski kuulutasid “kirjanduse liidriteks” kirjanikud N. Gogoli ja A. Ostrovski ning kriitiku N. Dobroljubovi. Kuna kirjanduskriitika proovis sel moel kirjandust suunata ja selle tulevikku kavandada, vaatlen “kirjanduse liidri” kontseptsiooni kui kultuurimüüti, mis tekkis rahvuse loomise käigus rahvusliku kirjanduse alusmüüridele. Selline arusaam kriitika rollist (nn romantische Programmatik) pärineb saksa romantismi ideoloogiast, eriti F. Schlegeli teostest, kelle ideede ülevõtmist vene kriitikasse samuti uurib käesolev doktoritöö. Esteetiliste ideede asetamine laiemasse Euroopa konteksti ning selliste esteetika alusmõistete nagu “geenius”, “rahvus” ja “kunstipärasus” ajaloolise semantika uurimine võimaldas selgitada mitmete kirjandusvaidluste lätteid. Doktoritöö tõlgendab uutmoodi Belinski ja Gogoli ning Belinski ja Ševõrjovi kirjandusvaidlusi (1830. aa.), A. Ostrovski näitekirjaniku debüüdi kriitilist arutelu (1850–1852) ning kriitiku N. Dobroljubovi varajase surma vastukaja (1861). Kõik need vaidlused haakuvad peateemaga, milleks on kriitikute pidev võitlus võimu eest kirjandusmaailmas ning õiguse eest konstrueerida kirjanduse tulevikku. Taolise interdistsiplinaarse lähenemise (kaanoniloome uuringud, esteetikakontseptsioonide ajalugu ning ajaloolis-funktsionalistlik meetod) ühisosa võimaldab meil uutmoodi mõista vene kirjanduskriitika ning ka vene kirjanduse ajalugu ja asetada nad Euroopa romantismi konteksti.