Sirvi Kuupäev , alustades "2016-07" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 20 31

MicroRNAs in disease and health: aberrant regulation in lung cancer and association with genomic variation
(2016-07-01) Võsa, Urmo; Annilo, Tarmo, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Viimaste aastate geneetilised uuringud on näidanud et suur osa inimese genoomilt transkribeeritavast RNAst ei kodeeri keha “ehituskivideks” olevaid valke, vaid omab eelkõige regulatoorset rolli, mõjutades kuidas valke kodeerivad geenid oma funktsioone täidavad. Enim uuritud klass mittekodeerivaid RNAsid on väikesed ~20 nukleotiidi pikkused mikroRNAd, mis reguleerivad geenide aktiivsust, seondudes sihtmärgiks olevate RNAdega. MikroRNAd on olulised enamikes bioloogilistes protsessides ja on seotud paljude haiguste, sealhulgas vähkkasvajatega. Vähis omavad need potentsiaali võimalike ravimisihtmärkidena ja biomarkeritena mida saaks tulevikus kasutada kasvajate varasemaks avastamiseks ning täpsemaks dignoosimiseks. Käesoleva töös uuriti, milliste mikroRNAde ekspressioonitasemed on muutunud mitteväikerakulises kopsuvähis. Selleks määrati kopsuvähi proovidest 858 mikroRNA tasemed. Analüüsi tulemusena leiti 72 mikroRNAd mille tase oli vähis muutunud ja mis võivad seetõttu olla seotud vähitekkega või omada potentsiaali biomarkerina. Ühe mikroRNA puhul leiti seos ka patsiendi operatsioonijärgse elulemusega. Kuna selle ja teiste sarnaste uuringute tulemused on üsna varieeruvad, viidi läbi süstemaatiline meta-analüüs, kasutades spetsiaalset järjestatud geeninimekirjade analüüsimiseks loodud meetodit. Kahtekümmet uuringut hõlmava analüüsi tulemusena leiti kopsuvähis seitse üles- ja kaheksa allareguleeritud mikroRNAd. Kuna paljude RNAde taset rakus mõjutavad varieeruvad positsioonid inimese genoomis, siis järgmisena uuriti kas selline geenide avaldumise kontroll võib toimuda mikroRNAde seondumise kaudu. Selleks analüüsiti inimese genoomset varieeruvust bioinformaatiliselt ennustatud mikroRNA sihtmärkides ja tuvastati mitu geeni, mille regulatsioonis sellised variandid tõenäoliselt olulist rolli mängivad. Samas kinnitavad tulemused, et mikroRNAd on ainult üks võimalik osa geenide avaldumise kontrollist. Käesolev töö andis uusi teadmisi mikroRNAde kohta kopsuvähis, aitas süstematiseerida eelnevat informatsiooni ning sidus mikroRNAde regulatoorse potentsiaali normaalse geneetilise varieeruvusega.
RNA polymerase II-dependent transcription elongation in Saccharomyces cerevisiae
(2016-07-01) Peil, Kadri; Kristjuhan, Arnold, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Kõikides eukarüootsetes rakkudes viib valke kodeerivate geenide transkriptsiooni läbi RNA polümeraas II (RNAPII). Protsessi, mille käigus sünteesitakse mRNA, nimetatakse transkriptsioonitsükliks ning see tsükkel jaotatakse kolme etappi – transkriptsiooni initsiatsioon, elongatsioon ning terminatsioon. Käesolevas töös uurisin RNAPII elongatsiooni mehhanisme, kasutades mudelorganismina pagaripärmi Saccharomyces cerevisiae. Antud töö esmaseks eesmärgiks oli tekitada kõrgel tasemel transkribeeritava mudelgeeni sisse nn. vaigistavate valgukomplekside poolt heterokromatiinne ala ning uurida selle struktuuri mõju transkriptsiooni läbi viivale RNAPII kompleksile. Selgus, et elongatsiooni etapis olev RNAPII suudab transkribeerida läbi heterokromatiini ning see viib vaigistavate valgukomplekside eemaldamisele. Lisaks selgus, et heterokromatiini läbimiseks RNAPII poolt on vajalik histoon H3 56. positsioonis oleva lüsiinijäägi atsetüleerimine. Teiseks huvipakkuvaks küsimuseks oli, mis juhtub siis, kui kõrgel tasemel transkribeeritavasse mudelgeeni viia sisse replikatsiooni algusala (origin), millel moodustuvad pre-replikatiivsed kompleksid. Nägime, et elongatsiooni etapis olev RNAPII suudab eemaldada kodeerivas alas moodustunud pre-replikatiivsed kompleksid ilma, et selline kokkupuude häiriks toimuvat transkriptsiooniprotsessi. Lisaks taastatakse pärast transkriptsiooni lõppemist pre-replikatiivsed kompleksid inaktiveeritud replikatsiooni algusaladel ning sellised uuesti moodustunud kompleksid on järgnevas S-faasis funktsionaalsed. Lõpetuseks, eelnevates, terveid rakupopulatsioone hõlmavates katsetes oli näidatud, et RNAPII kompleksid jaotusid geenil ebaühtlaselt. Sellest tulenevalt oli käesoleva töö kolmandaks eesmärgiks uurida RNAPII komplekside jaotumist kõrgelt transkribeeritaval mudelgeenil ühe raku tasemel. Vastupidiselt eelnevatele tulemustele leidsime, et RNAPII kompleksid jaotusid ühtlaselt kogu geeni ulatuses.
Estimating limit of detection for mass spectrometric analysis methods
(2016-07-01) Evard, Hanno; Kruve, Anneli, juhendaja; Leito, Ivo, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Avastamispiir (AP) on üks olulisemaid parameetreid analüüsimeetodite valideerimisel. See näitab madalaimat analüüdi kontsentratsiooni, kus võime hea tõenäosusega öelda, et analüüt on tõesti proovis sees. See parameeter on seega oluline tulemuste õigeks tõlgendamiseks ja analüüsimeetodi karakteriseerimiseks. Näiteks võib tuua dopingu ained sportlase veres, narkootilised ained kurjategija uriinis, mürkained toidus, ohtlikud kemikaalid keskkonnas jne. Erinevad standardid, mis avastamispiiri määramist reguleerivad, pole aga omavahel kooskõlas ning seega on tekkinud väga palju erinevaid AP hindamise metoodikaid. Lisaks teevad tihti need metoodikad eeldusi või lihtsustusi, mida pole selgitatud piisavalt viies seega valel kasutamisel ebaadekvaatsete tulemusteni. Esineb ka muid probleeme. Näiteks pole ka piisavalt kirjeldatud avastamispiiri igapäevase kontrollimise korrektseid metoodikaid. Massispektromeetria (MS) on laialt levinud ja hea tundlikkusega analüüsitehnika, mille tõttu on avastamispiir nende puhul eriti oluline. Käesoleva töö käigus võrreldi erinevaid AP hindamise metoodikaid ja uuriti olulisi eksperimendi disaini aspekte kasutades andmeid MS analüüsimeetoditelt. Need tulemused koondati kokku spetsiifiliste soovitustega skeemiks, kus on olulised AP hindamise aspektid välja toodud. Võtmesõnad: Avastamispiir, valideermine, massispektromeetria, vedelikkromatograafia, paberpihustus ionisatsioon
The Semiotic Construction of Identities in Hypermedia Environments: The Analysis of Online Communication of the Estonian Extreme Right
(2016-07-01) Madisson, Mari-Liis; Ventsel, Andreas, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Väitekiri keskendub paremäärmusliku võrgusuhtluse ning selle vahendusel toimuvate identiteediloomeprotsesside semiootilisele uurimisele. Nii julgeolekuorganisatsioonid kui ka mitmed akadeemilised tööd on välja toonud, et tänapäevases vähemuste õigusi tunnustavas maailmas toimub kõige aktiivsem ksenofoobsete ja rassistlike ideede koondumine ning paremäärmuslike kogukondade moodustumine eelkõige internetis. Semiootika metakeel võimaldab paremäärmusliku suhtluse relatsioonilist mõtestamist, mis võtab arvesse rahvusradikaalsete sõlmekeste omavahelistes interaktsioonides kujunenud tähendushierarhiaid kui ka nende dünaamilist suhestumist laiema sotsiokultuurilise kontekstiga. Tuginedes eesti paremäärmuslikus võrgustikus läbi viidud mitteosalevale vaatlusele, teiste uurimuste tulemustele ning kultuurisemiootika kontseptuaalsetele alustele, keskendub siinne doktoritöö neljale allteemale, mis aitavad avada rassistliku ja ksenofoobse tähendusloome võtmeaspekte. Esiteks selgitan paremäärmuslikku tähendusloomet organiseerivad dominantseid seosteraamistikke, mis suunavad nii konkreetsete sündmuste tõlgendusi kui ka nende seostamist kogukondliku mäluga. Teiseks avan semiootilisi mehhanisme, mis võimaldavad pealtnäha paradoksaalseid paremäärmuslikke enesekirjeldusi, kus põimitakse rassistlikke ja ksenofoobseid vaated ühiskonnas üldaktsepteeritud liberaaldemokraatia ja multikulturalismi diskursustesse kuuluvate tähistajatega, nagu õigus võrdsele kohtlemisele, vähemuste kaitse, sõnavabadus jne. Kolmandaks näitan, millised paremäärmuslikku tähendusloomet määravad ja suunavad dominandid viivad polariseeruva ja olemasolevaid stereotüüpe taastootva kajakambrisuhtluseni. Neljandaks avan uue maailmakorra (NWO) vandenõuteooriate rolli paremäärmuslaste enesekirjeldustes kui ka ühiskondlike sündmuste ja nähtuste mõtestamisel. Lisaks osutatud fookustele keskendub käeolev doktoritöö ka üldise teoreetilise raamistiku väljaarendamisele, mis lubab avada vandenõuteooriate semiootilist tähistamisloogikat ka väljaspool paremäärmuslikku suhtlust. Samuti selgitan e-Eesti identiteedidiskursust, mis seob tänapäevased info-ja kommunikatsioonitehnoloogiad tugevalt konkreetsete väärtuste ning ühiskonnavisioonidega. E-Eesti diskursusel on tähtis roll nii riigi ametlikes enesekirjeldustes kui ka mitmesuguste perifeersemate sfääride identiteediloomes.
210Pb in Estonian air: long term study of activity concentrations and origin of radioactive lead
(2016-07-01) Isakar, Kadri; Realo, Enn, juhendaja; Kiisk, Madis, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Maa sees on tema sünnist saadik mitmeid radioaktiivseid materjale, mis lagunevad millekski uueks, mis laguneb omakorda millekski järgmiseks, mis laguneb omakorda millekski jne. Niisuguste radioaktiivsete lagunemisridade elemente nimetatakse nende järjekorra alusel emanukliidideks ja tütarnukliidideks. Üks tuntumaid lagunemisrea liikmeid on radoon, mis oma gaasilise oleku tõttu maapinnast õhku rännata suudab ning mille kogunemist eluruumidesse võimalikult palju pärssida püütakse. Vähem räägitakse radooni tütardest, kelle kurikuulsus samuti radooni nime alla koondatud on. Üks neist tütarnukliididest on plii ehk täpsemalt plii 210 ehk 210Pb. “210” tähistab kindlat tüüpi pliituumade massi ehk neutronite ja prootonite koguarvu tuumas. 210Pb on kasulik abivahend keskkonnas toimuvate transpordiprotsesside uurimisel, järvesetete vanuse määramisel ning samuti radooni ja kõigi tema tütarde kiirgusmõju hindamisel. Neiks töödeks on aga eelnevalt vaja teada 210Pb igapäevast kogust meie elukeskkonnas, sh välisõhus. Käesoleva töö raames koguti iganädalasi õhuproove ning analüüsiti 210Pb sisaldust Tõravere, Narva-Jõesuu ja Harku välisõhus, tulemused on antud aastate 2001-2008 kohta. 210Pb kogust õhus mõõdetakse ühikutes Bq/m3, mis näitab, kui palju radioaktiivseid lagunemisi ühe sekundi jooksul ühes kuupmeetris õhus juhtub. Kuna kogused on väikesed, peame kasutama eesliidet “milli-“ ehk ühikuks saab mBq/m3. Tulemused: Tõraveres 0,12 mBq/m3 kuni 2,77 mBq/m3, Narva-Jõesuus 0,08 mBq/m3 kuni 2,53 mBq/m3, Harkus 0,01 mBq/m3 kuni 2,16 mBq/m3. Väärtused muutuvad väga suurtes piirides, mis mujal maailmas saadud tulemustega võrreldes ning õhumasside liikumisi arvesse võttes ongi täiesti tavaline. Uuriti ka, kust 210Pb meile saabuda võiks ning selleks arvutati ülemaailmse andmebaasi (NOAA USA-s) abil õhu liikumise trajektoorid, mis koondusid proovide kogumispunktidesse. Koondtulemus näitas, et nii Tõraverre, Narva-Jõesuusse kui ka Harkusse saabub 210Pb-rikas õhk idast ja kagust ning 210Pb-vaene õhk läänest. Seda põhjendatakse asjaoluga, et maismaa kohal on 210Pb sisaldus oluliselt suurem kui merel.
The Social Organisation of Science as a Question for Philosophy of Science
(2016-07-01) Eigi, Jaana; Lõhkivi, Endla, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Tänapäevast teadusfilosoofiat iseloomustab üha kasvav huvi teaduse sotsiaalsete aspektide ja sotsiaalse korralduse vastu – selle vastu, kuidas sotsiaalsed väärtused ja sotsiaalsed suhted ning struktuurid võivad mängida rolli teadmise loomises ja kuidas neid peaks teaduse korraldamises ja teaduspoliitikas arvesse võtma. Minu väitekirja eesmärk on arutleda mõnede selle teemaga seotud küsimuste üle. Ma näitan, et mõjukal käsitlusel teaduse sotsiaalsest korraldusest demokraatlikus ühiskonnas – Philip Kitcheri hästikorraldatud teaduse mudelil – on tõsiseid probleeme, mis ohustavad selle filosoofilist paikapidavust ja potentsiaalset rakendatavust. Nagu Kitcher, usun ka mina, et teadusfilosoofilised argumendid peavad arvesse võtma teaduse võimet ühiskonda mõjutada. Minu kriitika näitab aga, et vastutustundliku ja efektiivse teaduskorralduse saavutamiseks ei piisa sellest, kui nõuda, et uurimistöö planeerimise ja rakendamise kohta käivate otsuste tegemisel tunnistataks ühiskonna huvisid, nagu seda pakub Kitcher. Toetudes Helen Longino ideedele, väidan ma, et avalikkuse esindajate perspektiivid ja teadmised võivad olla relevantsed ka teadmise loomisel. Vaatlemaks, kuidas selline kaasav lähenemine võiks toimida praktikas, pöördun ma teaduspoliitika uuringute poole: ka teaduspoliitikat on viimastel aastakümnetel iseloomustanud huvi avalikkuse esindajate kaasamise vastu. Ma näitan, et mõnikord on need demokratiseerimiskatsed piisavalt sarnased sellega, mida soovitaks teadusfilosoof. Nende protsesside kulgemise analüüs võib seega olla kasulik, mõistmaks, kuidas konkreetne poliitiline ja sotsiaalne olukord võib pakkuda võimalusi avalikkuse esindajate kaasamiseks ning millised faktorid võivad teadlaste ja avalikkuse koostööd takistada. Ma teen järelduse, et teadusfilosoofide osalemine sääraste demokratiseerimiskatsete korraldamises võib olla võimaluseks teha sotsiaalselt relevantsemat teadusfilosoofiat.
High entropy alloys: study of structural properties and irradiation response
(2016-07-01) Tamm, Artur; Aabloo, Alvo, juhendaja; Klintenberg, Mattias, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Järgmise põlvkonna tuumaelektrijaamades kasutatavad materjalid peavad toimima ekstreemsetes keskkonnatingimustes nagu tugev kiiritus, kõrge temperatuur ning tugev korrosioon. Uudne materjalide klass - kõrge entroopiaga sulamid - on üks võimalikke kandidaate tuumarakendusteks tänu nende sobilikele omadustele. Kõrge entroopiaga sulamid koosnevad viiest või enamast põhielemendist ning moodustavad ühefaasilise tahke lahuse. Seni on neid vähe uuritud kiirituskoste seisukohast. Kuna eksperimendid ei ole võimelised uurima kiirituse toimel tekkivaid protsesse tänu nende kiireloomulisusele, tuleb nende uurimiseks kasutada arvutisimulatsioone. Simulatsioonide tulemused sõltuvad kasutatavatest mudelitest ning seetõttu tuleb uurida erinevaid tulemusi mõjutavaid põhjusi. Käesolevas töös uuriti kolme aspekti, mis võivad mõjutada kiiritussimulatsioone. Esiteks arvutati aatomite vaheline lähimõju kristallis, kasutades kvantmehaanika meetodeid. Saadud tulemuste põhjal loodi uus meetod empiiriliste potentsiaalide modifitseerimiseks nii, et potentsiaalidest saadud lähimõju oleks kooskõlas kvantmehaanika arvutustega. Teiseks uuriti kahe kõrge entroopiaga sulami - NiCrCo ja NiCrCoFe - struktuuriomadusi arvutisimulatsioonidega. Tulemustest selgus, et elemendid ei ole vaadeldavates materjalides juhuslikult jaotunud, mida aga üldjuhul eeldatakse kõrge entroopiaga sulamites. Kolmandaks arvutati elektronide pidurdavat toimet kiiresti liikuvale aatomile, kasutades selleks kvantmehaanika meetodit. Leitud tulemuste rakendamiseks klassikalistes simulatsioonides loodi uudne mudel ning rakendati seda Ni kristallis ja NiFe sulamis võrevõnkumiste kustumise uurimiseks. Kõik eelpool kirjeldatud uuringud annavad olulist informatsiooni kiiritussimulatsioonide teostamiseks kõrge entroopiaga sulamites.
Studies on cellular and molecular mechanisms that drive normal and regenerative processes in the liver and pathological processes in Dupuytren’s contracture
(2016-07-01) Viil, Janeli; Jaks, Viljar, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Maks on imetaja suurim siseorgan, mis omab unikaalset taastumisvõimet, kuid pidev krooniline maksakahjustus põhjustab tema regeneratsioonivõime vähenemist, fibroosse armkoe tekkimist ja maksa funktsioonide kadumist. Sageli on lõppstaadiumis oleva kroonilise maksahaiguse ainsaks ravivõimaluseks maksasiirdamine. Leidmaks maksasiirdamisele alternatiivseid ravimeetodeid, on oluline uurida maksa regeneratsiooni ja haiguslike protsessidega seotud molekulaarseid ja rakulisi mehhanisme. Käesolevas töös uurisime, kuidas maksa aeglaselt jagunevad rakud panustavad koe taastamisse, millised rakuvälise maatriksi muudatused leiavad aset vastusena maksakahjustusele ja kuidas need võiksid mõjutada rakkude käitumist. Samuti uurisime, kas signaalirajad, mis on olulised maksafibroosis, omavad rolli ka teist tüüpi fibrootilises haiguses ja lõpuks viisime läbi suuremahulise kemikaalide skriinimise, leidmaks AKT1-PDPK1 interaktsiooni inhibiitorit, mis vähendaks kasvajate-ja fibroosiseoselise AKT1 aktivatsiooni. Töö tulemusena leidsime, et maksa aeglaselt jagunevad rakud on unipotentsed sapijuharakud, mis aktiveeruvad ainult kroonilise kahjustuse korral. Samuti selgus, et maksa rakuvälise maatriksi muutused sõltuvad kahjustuse tüübist ning erinevad maatriksi komponendid omavad hepatotsüütide ja sapijuharakkude proliferatsioonile erinevat mõju. Uurides fibrootilisi protsesse Dupuytren´i kontraktuuri koes, avastasime, et haige koe erinevad komponendid sünteesivad erinevaid fibroosi ja proliferatsiooni soodustavaid molekule, moodustades haiguse arenguks sobiliku keskonna. Töö viimases osas kirjeldasime AKT1-PDPK1 interaktsiooni inhibiitori, väikesemolekulaarse ühendi NSC156529, identifitseerimise protsessi. NSC156529 vähendas AKT valgu ja tema sihtmärkvalkude aktiivsust ning pidurdas rakkude kasvu in vitro ja tuumori kasvu in vivo. Seega on NSC156529 sobiv alusmolekul uudsete ravimite väljatöötamiseks selliste haiguste nagu kasvajad ning fibroos vastu, mille puhul AKT signaaliraja aktiivsus on kõrgenenud.
Universitas Tartuensis : UT : Tartu Ülikooli ajakiri 2016 nr 7
(Tartu : Tartu Ülikool, 2016-07) Merisalu, Merilyn, toimetaja
Electrochemical characterization of halide ions adsorption from ionic liquid mixtures at Bi(111) and pyrolytic graphite electrode surface
(2016-07-05) Siimenson, Carolin; Siinor, Liis, juhendaja; Lust, Enn, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Ökoloogilise jalajälje vähendamiseks vajame me seadmeid, mis aitaks meil edukalt energiat muundada ja salvestada ning liikuda alternatiivsemate energiatootmise meetodite poole võrreldes fossiilsete kütustega. Energiatootmis- ning salvestusseadmeid on palju, kuid neil on üks ühine osa – elektrolüüt. Superkondensaatorite, patareide, päikesepatareide ja kütuselementide korral sõltub nende efektiivsus ja eluiga väga palju kasutatud elektrolüüdist. Klassikalised vesilahustel põhinevad elektrolüüdid ei võimalda meil disainida suure energia ja võimsustihedusega kondensaatoreid, sest limiteerima hakkab vee elektrokeemiline lagunemine. Samuti on paljude orgaaniliste solventide kasutamisel sama probleem ning lisaks ei saa neid elektrolüüte kasutada kõrgel temperatuuril intensiivse aurustumise tõttu. Toatemperatuuril vedelad soolad ehk ioonsed vedelikud võimaldavad lahendada eelmainitud probleeme, olles keemiliselt ja elektrokeemiliselt stabiilsed elektrolüüdid laias potentsiaalide ja temperatuuride vahemikes. Ioonseid vedelikke on võimalik disainida miljoneid kombineerides erinevaid katioone ja anioone ning mõjutades seeläbi elektrolüüdi omadusi. Elektroodi ja elektrolüüdi piirpinnal toimuvad protsessid on olulised fundamentaal ja praktilise elektrokeemia arendamise seisukohast. Struktuur, kuidas paiknevad positiivsed ja negatiivsed osakesed elektroodi pinnal, mõjutab oluliselt energiasalvestus seadmete tööd ja eluiga. Teadustöö eesmärgiks oli uurida ioonsete vedelike kui elektrolüütide käitumist vismut ja süsinikelektroodi pinnal. Mõõtmised viidi läbi mitmes erinevas ioones vedelikus ning nende segudega. Anioonidest keskenduti halogeeniididele, sest varasemalt on teada, et jood ja broom omavad tugevat adsoprtsiooni nii vismuti kui ka süsinikmaterjalidel. Süsteemi elektrokeemiliseks karakteriseerimiseks kasutati tsüklilist voltamperomeetria ja elektrokeemilise impedantsspektroskoopia meetodeid. Samuti võrreldi saadud tulemusi arvutuskeemia ning skaneeriva tunnelmikroskoopia tulemustega. Leiti, et halogeniidide lisamine ioonesete vedelike koostisse mõjutab oluliselt elektrilise kaksikkihi parameetreid ning tõstab mahtuvuse väärtusi. Leiti, et käsitletud elektrolüüdid sobivad kasutamiseks superkondensaatorites.
Comparison and optimisation of novel mass spectrometry ionisation sources
(2016-07-05) Laaniste, Asko; Kruve, Anneli, juhendaja; Leito, Ivo, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Vedelikkromatograafia-massispektromeetria (LC/MS) on laialt kasutatav meetod väga mitmekesiste analüüside teostamiseks nii rutiin- kui teaduslaborites. LC/MS meetodiga määratakse näiteks taimekaitsevahendeid toiduainetes, erinevaid plastiku komponente sellega kokkupuutuvates produktides, narkootikume veres, seedimise käigus organismis tekkivaid ühendeid, rakkudes leiduvaid valke jne, tegemist on ühe oluliseima meetodiga analüüsimaks komponente segudest. Ionisatsiooniallikas on kahe meetodi (vedelikkromatograafia ja massispektromeetria) ühendamiseks oluline liides, mille abil tekitatakse kromatograafist tulevast vedelikust analüüdimolekulide ioonid, mida analüüsitakse massispektromeetriga. Erinevaid ionisatsiooniallikaid on mitmeid ning pidevalt täiendatakse olemasolevaid ja leiutatakse uusi. Seetõttu on vajalik võrrelda erinevaid uusi ionisatsiooniallikaid, et leida millised on spetsiifilise töö jaoks parimad. Antud töö käigus võrreldi mitmeid uusi ionisatsiooniallikaid kommertsiaalselt levinud elektropihustus ionisatsiooni allikaga (ESI) ning näidati ESI eeliseid võrreldes uudsemate allikatega, mis on popullaarseks muutumas, kuid pole läbinud võrdluse kadalippu, et õigustada nende kasutamist. Samuti oli töö eesmärgiks meie töögrupis eelnevalt väljatöötatud uudse ESI allika pihusti (3R) optimeerimine, mis viidi edukalt lõpule. Optimeerimise tulemused näitavad, uudse 3R pihusti eelised seisnevad peamiselt madalamates avastamispiirides ja robustsuses võrreldes kommertsiaalse allikaga. Samuti täideti edukalt uudse pihustiga seotud teine eesmärk: võrreldi kommertsiaalse pihustiga praktilise analüüsi näitel. 3R pihusti eelised võrreldes kommertsiaalse pihustiga seisnesid väiksemate ainekoguse usaldusväärsemas määramises ning paremas korduvuses. Antud töös leitud erinevate ionisatsiooniallikate võrdlusandmed ning uudse ESI pihusti iseloomustamisel leitud eelised lisavad olulist informatsiooni väga mitmekesisele MS ionisatsiooniallikate temaatikale. Teadlased püüdlevad ühest küljest aina universaalsemate allikate poole, kuid samas otsitakse allikaid väga spetsiifiliste analüüside teostamiseks, mis annaksid parimaid tulemusi. Selleks on vajalik aina uuesti võrrelda praeguseid parimaid allikaid uudsete leiutistega, et leida effektiivseim liides LC/MS meetodile.
Biosensing penicillins’ residues in milk flows
(2016-07-05) Kagan, Margarita; Rinken, Toonika, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Penitsilliinid on beetalaktaamide hulka kuuluvad antibiootikumid, mida kasutatakse peamiselt Gram-positiivsete bakterite poolt tekitatud haiguste raviks. Penitsilliini ja teiste antibiootikumide jäägid piimas tekitavad inimestel allergilisi reaktsioone ning soodustavad resistentsete mikroobitüvede teket, mistõttu on antibiootikumide jääkide lubatud sisaldus toidus rangelt reguleeritud. Tavaliselt kasutatakse antibiootikumide jääkide määramiseks piimas mitmesuguseid kromatograafial põhinevaid meetodeid ning erinevaid mikroobse inhibeerimise ja immuunoretseptor teste. Kuid tihtipeale on need meetodid kallid ning aeganõudvad. Üheks võimalikuks alternatiiviks traditsioonilistele analüüsimeetoditele on biosensorite kasutamine. Biosensorite eeliseks on nende lihtsus, suhteline odavus ning kiirus, mis võimaldab nende kasutamist kiireteks analüüsideks reaalajas. Käesoleva doktoritöö eesmärgiks oli välja töötada ning testida biosensorsüsteem penitsilliinide jääkide kiireks määramiseks toorpiimas. Selleks, et kiirendada eksperimentaalsete andmete analüüsi, me pakkusime välja matemaatiline mudel biosensori kalibratsiooniparameetrite arvutamiseks ning uurisime võimalusi biosensorites toimuvate äratundmisreaktsioonide kiirendamiseks. Töö praktilises osas testisime biosensori kasutamist penitsilliinide jääkide kiireks määramiseks toorpiimas. Töö tulemusena leidsime, et glükoosi tase piimas on heaks indikaatoriks penitsilliini jääkide määramiseks toorpiimas. Seega, kasutatud biosensorsüsteem on rakendatav kiireks penitsillinide jääkide määramiseks toorpiimas piimafarmides. Kiire lüpstava piima analüüs võimaldaks mittekvaliteetse piima õigeaegset eraldamist kvaliteetsest toodangust ning kogu toodetava piima kvaliteedi tõstmist. Kasutatud biosensorsüsteemi on erinevate antibiotikumide jääkide määramiseks toorpiimas võimalik tulevikus modifitseerida täiendavate biosensorite lisamisega.
Лексико-семантические особенности омонимов в марийском языке
(2016-07-05) Lastochkina, Elena; Seilenthal, Tõnu, juhendaja; Klumpp, Gerson, juhendaja; Kuklin, Anatoli, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Doktoritöös käsitletakse homonüümid mari keeles. Mari keele sõnavara erirühma moodustavad homonüümid (kreeka homos ‘ühesugune’; onoma ‘nimi’). Homonüümideks nimetatakse kaht (või enamat) sõna, mille hääldus ja kirjapilt on ühesugused, kuid nad erinevad oma tähenduse poolest. Näiteks шоло I nimis. ‘jalakas’; шоло II nimis. ‘soolikas’; шоло III nimis. ‘(palgi)parv’; шоло IV tegus. ‘viska’. Mari keeles on kokku ligi 1100 homonüümide rühma, milles omakorda on üle 5000 homonüümi. Vaatamata lingvistide märkimisväärsele huvile sõnavara küsimuste vastu, sealhulgas ka leksika uurimise vastu ajaloolises aspektis, jäävad mõned neist probleemidest tänini väheuurituks. Käesoleva töö aktuaalsus ja teaduslik uudsus seisneb selles, et see uurimus on esimeseks katseks uurida mari homonüüme kompleksselt. Töö peamiseks eesmärgiks on homonüümide uurimine mari keeles, homonüümia eristamine polüseemiast, homonüümide tekkimise ja ülesannete kirjeldamine, nende liigitamine. Homonüümia ja polüseemia piiritlemine tekitab alati raskusi – kui teatud eristamise kriteerium on sobiv ühe sõna jaoks, ei pruugi see sobida teise sõna puhul. Homonüümia ja polüseemia eristamise põhikriteeriumiteks on: a) semantiline kriteerium, b) sõnade etümoloogia, c) iga homonüümi sünonüümide vahelise semantilise seose puudumine, d) homonüümide paari igal liikmel oma fraseoloogilise keskkonna olemasolu, e) sõnatuletusridade eristamise tõenäosuse kasv (tuletiste osalisel ristumisel), f) teise keelde tõlkimine. Üheks eristamiskriteeriumiks on ka kontekst. Vajadusel võib kasutada kombineeritud meetodit, kus käesoleva uurimuse autori arvates on peamisteks kriteeriumiteks semantiline ja morfoloogilis-sõnatuletuslik kriteerium ning tõlkimine teise keelde. Kaasaegse mari keele homonüüme võib jagada nelja rühma: leksikaalsed homonüümid, vormihomonüümid, homofoonid ja homograafid. Mari keeles tekkivad homonüümid erinevate keelelise protsesside tagajärjel: morfoloogiliste muutuste tõttu (sõnamoodustus, vormimoodustus, sõnade muutmine), konversioon, subordineeriv (alistav) sõnade liitmine, verbide pöördkonnad, foneetiliste muutuste tõttu, semantilise arengu tõttu (polüseemia lagunemine), laensõnad, murdepärasuse tõttu.
Modeling and characterization of back-relaxation of ionic electroactive polymer actuators
(2016-07-05) Vunder, Veiko; Punning, Andres, juhendaja; Aabloo, Alvo, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Ioonsed elektroaktiivsed polümeerid (IEAP) on arukad komposiitmaterjalid, mille põhiosadeks on elektrit juhtivad elektroodid, elektroode eraldav polümeermembraan ning elektrolüüt. Kui elektroodidele rakendada elektripinge, paigutuvad ioonid ümber, mille tulemusena kogu laminaat tõmbub kõveraks. IEAP materjalide elektriline ja mehhaaniline käitumine on kirjeldatav vastavalt takistitest ning kondensaatorites koosnevate elektriliste ekvivalentskeemidega ning vedrudest ning amortisaatoritest koosnevate viskoelastsete mudelitega. Üldiselt on IEAP-s salvestunud laeng ja tekkinud deformatsioon proportsionaalselt seotud, kuid see kehtib vaid väikeste painete ja kiirete sisendsignaali muutuste korral. Aeglasema sisendsignaali korral juhtub nii, et IEAP laminaadi laadudes tema kõverus kasvab vastavalt laengule, kuid sellele järgneb aeglasem materjali tagasivajumine algasendi suunas. Üldiselt on see ebasoovitav nähtus, mida on kirjeldatud juba nende materjalide uurimise algusest saadik. Tagasivajumine leiab aset olenemata sellest, et materjal ise jääb elektriliselt laetuks. Selline käitumine on olemuselt sarnane polümeersete materjalide jõu mõjul voolamisele ehk roomamisele, mida klassikaliselt kirjeldatakse viskoelastsete mudelitega (Kelvin-Voigt, Maxwell, standard linear solid model, jne). Käesolevas väitekirjas esitletakse uudset elektromehaanilist mudelit, mis kirjeldab IEAP tagasivajumist kasutades standardseid viskoelastseid primitiive nagu vedru ja amortisaator. See mudel erineb kõigist varem kirjeldatud analoogsetest välise jõu rakendamise printsiibi poolest. Tema kuus parameetrit on eskaleeruvad ning tuvastatavad lihtsatest eksperimentaalsetest mõõtmistest. Doktoritöös esitletud mudel omab märkimisväärset rolli eelkõige IEAP materjalide iseloomustamisel ja kvantitatiivsel võrdlemisel, aga ka nende tööpõhimõtete selgitamisel ja vajalike juhtalgoritmide arendamisel. Näiteks avastati uurimistöö käigus, et tagasivajumise intensiivsus on otseselt seotud õhuniiskuse mõjust ioonpolümeerile. Niisugune järeldus peaks innustama edaspidisel IEAP materjalide edasiarendamisel ioonpolümeeride (näiteks Nafioni) kasutamisest loobumist.
Марийская орнитонимическая лексика в этнолингвистическом освещении
(2016-07-05) Yuzieva, Kristina; Seilenthal, Tõnu, juhendaja; Sutrop, Urmas, juhendaja; Kuklin, Anatoli, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond.
Väitekiri käsitleb kujutlusi lindudest traditsioonilises mari kultuuris ja sellega seotud sõnavara. Uurimuse objektiks on mari ornitonüümid, mida on vaadeldud etnolingvistilistes, sotsiolingvistilistes ja onomasioloogilises aspektis. Töö esimesel etapil määratletakse sotsioligvistilise analüüsi tulemusel ornitonüümse sõnavara tundmise määr mari keele idamurde rühmas ja teostatakse ornitonüümide onomasioloogiline analüüs. Esile tuuakse ornitonüümide nominatsiooni põhimõtted: nominatsioon objekti tunnuste järgi (hääl, suurus, väline kuju jms.) ja nominatsioon objekti kaudsete tunnuste järgi (linnu saabumise või äralennu aeg, linnu toitumine, lokaalne seotus jms.). Uurimuse teisel etapil viiakse läbi ornitonüümide semantilis-derivatsiooniline ja fraseoloogiline analüüs. Linnunimed on aluseks inimese (сузиге, sõnasõnalt «metsisepoeg» ʻteismelineʼ), taimede (коракмӧр, sõnasõnalt «varese mari» ʻmaikellukeʼ), haiguste (чывышинча, sõnasõnalt «kana silm» ʻkanapimedusʼ), tikandimustrite (агытан поч, sõnasõnalt «kukesaba»), tarbeesemete (турняшӱй, sõnasõnalt «kure kael» ʻvankri viltune prussʼ) jm. ornitonüümilisteks nimetusteks. Kodu- ja metsikute lindude käitumise vaatlused on aluseks ornitonüümilise komponendiga fraseologismide tekkele, mis peegeldavad inimese välimust, füüsilisi ja psüühilisi omadusi ning inimese tegevuse iseloomu. Ornitonüümilise leksika ja fraseoloogiliste üksuste põhjal loodud semantiliste derivaatide analüüsi tulemusel tõusevad esile kõige iseloomulikumad lindudele omased jooned keeles ja kultuuris. Selliste tunnuste enamik hõlmab lindude reaalseid omadusi (hääl, värv, suurus). Vähem iseloomulikud on tunnused, mis on lindudele antud rahvalike (mütoloogiliste, folkloorsete jne.) ettekujutuste põhjal – halb mälu, võime sündmusi ette ennustada. Töö kolmandas etapis võeti ette katse taastada linnukujundeid maride traditsioonilises kultuuris keeleliste (ka murdeliste) ja rahvaluule andmete järgi. Selgitati välja hulk mari traditsioonis esiletõusvaid kõige ilmekamaid linnukujundeid. Neile linnukujundeile on töös pühendatud 19 ülevaadet: vares, künnivares, hakk, ronk, harakas, öökull, part, hani, luik, kägu, kurg, tuvi, pääsuke, lõoke, vutt, ööbik, kuldnokk, västrik, rähn, kukk, kana. Väitekirja materjali allikad on olnud ilmunud leksikograafilised teosed, etnograafilised kirjeldused, rahvaluuletekstide kogumikud ja autori isiklikud välitööde materjalid. Uurimus on mõeldud fennogristidele ja etnolingvistidele, etnograafidele, folkloristidele, aga samuti kõigile, kes tunnevad huvi traditsioonilise mari kultuuri vastu.
Translocation of cell-penetrating peptides across biological membranes and interactions with plasma membrane constituents
(2016-07-05) Pae, Janely; Pooga, Margus, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Raku plasmamembraan ümbritseb ja kaitseb rakku ning on bioloogilistele molekulidele selektiivselt läbilaskev, olles ka barjääriks paljudele potentsiaalsetele terapeutilise toimega makromolekulidele. Enamik bioaktiivseid ühendeid on suure molekulmassiga ja hüdrofiilsed ning seetõttu on takistatud nende rakkudesse pääsemine ja kasutamine meditsiinis. Et suurendada bioaktiivsete molekulide rakkudesse pääsemist, on kasutusele võetud erinevad transportsüsteemid. Ühed perspektiivsemad transportvektorid on rakku sisenevad peptiidid (RSP), mis on võimelised läbima bioloogilisi membraane ning transportima erinevaid bioaktiivseid ühendeid rakkudesse. RSP-de efektiivseks kasutamiseks biotehnoloogias ja meditsiinis on oluline mõista nende peptiidide membraani läbimise mehhanisme. Arvukad uuringud on näidanud, et RSP-d liiguvad rakkudesse erinevaid endotsütoosiradu kasutades või läbivad rakku ümbritseva membraani translokatsiooni teel. Samas ei ole siiski seniajani üheselt selge, kuidas RSP-de translokatsioon täpselt aset leiab ning millised interaktsioonid RSP-de ja raku pinna erinevate komponentide vahel sisenemist soodustavad. Seetõttu oli käesoleva töö põhieesmärgiks uurida, millised membraani koostisosad mõjutavad RSP-de rakkudesse sisenemist. Doktoritöö tulemused annavad ülevaate mitmete membraani komponentide, nagu valgud ja polüsahhariidid, rollist RSP-de translokatsioonis ning selgitab millistest membraani mikrodomeenidest sisenemine eelistatult aset leiab.
Natural vibrations of elastic stepped arches with cracks
(2016-07-05) Liyvapuu, Alexander; Lellep, Jaan, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Käesolevas väitekirjas vaadeldakse elastsete astmeliste kaarte omavõnkumisi. Vaatluse all olevad kaared on tükiti konstantse paksusega ja konstantse laiusega. Kaarte tükiti konstantse paksuse muutumise kohtades asuvad praod. Eeldatakse, et praod on stabiilsed ja konstantse pikkusega. Kasutades elastsete plaatide ja koorikute teooria ning lineaarse purunemismehaanika meetodeid on välja töötatud analüütilis-numbriline meetod kaarte vabavõnkumiste sageduste määramiseks. Antud dissertatsioon põhineb autori viiel teaduslikul artiklil, millest neli on avaldatud ja üks ametlikult vastu võetud. Töös uuritakse kaarte vabavõnkumisi konstantse ja tükiti konstantse paksuse korral. Esiteks vaadeldakse pinnalt lähtuva praoga homogeensest materjalist kaart, seejärel uuritakse lamineeritud elastse kaare vabavõnkumisi nii vabalt toetatud kui ka jäigalt kinnitatud kaare korral. Eeldatakse, et kehtivad Kirchhoffi hüpoteesid. Prao mõju vabavõnkumiste sagedusele modelleeritakse jaotatud lineaarse vedru mudeli abil. Vastavalt sellele on prao mõju kaare omavõnkumisele seotud lokaalse järeleandlikkuse koefitsiendi ning pinge intensiivsuse koefitsiendiga, mis arvutatakse purunemismehaanika meetoditega. Uuritakse ka astmeliste kaarte vabavõnkumisi. Vaadeldud on nii pragudega kaari kui ka ilma defektideta kaari. Dissertatsiooni viimane osa on pühendatud jäigalt kinnitatud õõnsustega kaarte vabavõnkumiste uurimisele. Kõikidel juhtudel on omavõnkumiste uurimiseks konstrueeritud analüütilis-numbrilised meetodid, mis põhinevad klassikalise plaatide ja koorikute teooria ning purunemismehaanika võrranditel ja kriteeriumitel. Välja töötatud meetod võib leida kasutamist konstruktsioonide mittepurustaval katsetamisel.
The role of RIC8A in mouse development and its function in cell-matrix adhesion and actin cytoskeletal organisation
(2016-07-05) Ruisu, Katrin; Pooga, Margus, juhendaja; Tõnissoo, Tambet, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Hulkrakse organismi normaalse elutegevuse tagamiseks on oluline, et rakud saaksid vahetada otseste või kaudsete suhtlusteede kaudu olulist infot. Transmembraansed G-valk-seoselised retseptorid ja nendega interakteeruvad G valgud (guaniin-nukleotiidi siduvad valgud) on üks levinumaid väliskeskkonnast saadava info kanaleid, mis osalevad mitmete arenguliste, füsioloogiliste ja käitumuslike protsesside reguleerimisel. G-valk-seoselised retseptorid on sihtmärgiks paljudele signaalmolekulidele nagu näiteks hormoonid, neurotransmitterid ja kasvufaktorid aktiveerides seeläbi G valgud, mis omakorda käivitavad rakusisese signaalikaskaadi. Sellisel viisil kutsutakse rakkudes esile vastus, milleks võib olla näiteks migratsioon, jagunemine, või aktsioonipotentsiaali tekkimine. RIC8A on nende signaalikaskaadide asendamatu komponent reguleerides G valkude aktiivsust (nukleotiidivahetusfaktori roll) ning tagades rakus G valkude piisava koguse ja membraanse asetuse (chaperon’i roll). Kuna G-valk-seoselised retseptorid on sihtmärgiks rohkem kui poolele tänapäeva ravimitest, võib ka RIC8A uurimine omada meditsiinilist perspektiivi. RIC8A funktsiooni kohta on imetaja organismis vähe teada ning selle asjaolu parandamiseks analüüsiti antud doktoritöös valgu rolli hiire organismis, täpsemalt embrüogeneesis ja närvisüsteemis. Uurimusest tehti kaks peamist järeldust: RIC8A puudus närvisüsteemis viib tugeva neuro-motoorse häire tekkeni ning RIC8A võib olla vajalik rakkude ja ekstratsellulaarse maatriksi vahelise kontakti saavutamiseks. Viimase hüpoteesi kinnitamiseks uurisime rakk-maatriks interaktsioone kasutades mudelina RIC8A puudulikke primaarseid hiire rakke.
People living with HIV in Estonia: Engagement in medical care and methods of increasing adherence to antiretroviral therapy and safe sexual behavior
(2016-07-05) Laisaar, Kaja-Triin; Uusküla, Anneli, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond.
2014. aastal elas maailmas ligi 37 miljonit HIVi nakatunud inimest, samas oli HIVi- epideemia tõttu ligi nelja kümnendi jooksul surnud üle 39 miljoni inimese. Tänapäeval on olemas tõhus HIV-infektsiooni vastane ravi – kombineeritud antiretroviirusravi (ARV-ravi), mida 2015. aastal sai maailmas alla poole nakatunuist. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni HIVi-AIDSi ühendprogrammis (UNAIDS) seati 2014. a HIVi-vastasele võitlusele ambitsioonikad eesmärgid: 90% nakatunuist peaks olema diagnoositud, 90% diagnoosituist peaks saama ARV-ravi, 90% ravisaajaist peaks olema saavutanud HIVi üle kontrolli ehk viirussupressiooni. UNAIDSi prognoos näitab, et kui need eesmärgid suudetakse 2020. aastaks täita, on võimalik maailmas 2030. aastaks HIVi-epideemiale piir panna. Tänapäeval peaks inimene HIVi nakatumise järel sujuvalt asjakohaste raviteenusteni jõudma ning mõne aja möödudes HIVi üle kontrolli saavutama. Uuringud on aga näidanud, et osa HIV+ inimesi langeb sellest kontiinumist eri ajal ja põhjustel enne lõpp-eesmärgi saavutamist välja. Positsioneerida saame inimesi selles kontiinumis aga vaid teatud astmetel (nt kes on diagnoositud, jõudnud ravile, saavad ARV-ravi). Käesolev uurimustöö keskendub HIV+ inimestele ning ARV-ravile. Meie eesmärk oli teha kindlaks ARV-ravi saajate ravisoostumust mõjutavad tegurid Eestis ning töötada välja ravisaajate vajadustele ning raviasutuste võimalustele vastav ravisoostumust toetav sekkumine. Et ARV-ravi viirust inimese organismist ei elimineeri, soovisime HI-viiruse leviku tõkestamiseks HIV+ inimestele mujal maailmas järele proovitud võimaluste seast välja valida ka turvalist seksuaalkäitumist toetava sekkumine. Meie eesmärgiks oli kaardistada Eesti HIV+ inimeste paiknemine HIV-infektsiooniga seotud ravi(teenuste) astmestikus, pearõhuga astmestiku viimasel ehk viirussupressiooni (mis eeldab head ravisoostumust) astmel. Selgitanud välja Eesti HIV+ ARV-ravi saajate ravisoostumusega seonduva, töötasime välja ravisoostumust toetava nõustamise, süstemaatilise ülevaate tulemusena tegime kindlaks kaks potentsiaalselt Eesti oludes ning tõenäoliselt ka teistes sarnase HIVi-epideemia ning sotsiaalmajandusliku taustaga riikides sobivat HIV+ ravisaajate turvalist seksuaalkäitumist toetavat nõustamist. Tegime kindlaks, et 2013. a oli Eestis HIVi üle kontrolli ehk viirussupressiooni saavutanud vaid 12% (10–15%) nakatunuist. Mitmed raviastmestiku analüüsi tulemused viitasid HIVi raviteenuste kontiinumis peamise kitsaskohana HIV-testimisele.
Ultrasonic spray pyrolysis deposited electrolyte layers for intermediate temperature solid oxide fuel cells
(2016-07-07) Vestli, Mihkel; Lust, Enn, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond.
Jätkuvalt kasvava maailma energianõudluse tõttu on vajalik märkimisväärne üleminek efektiivsemale energiamuundamisele koos suuremahulise energia salvestamisega. Antud valdkonnas toimub hetkel paljude uute tehnoloogiate arendus. Tahkeoksiidse kütuseelemendi eeliseks on efektiivne elektri- ja soojusenergia tootmine erinevatest kütustest nagu metaan, prügila- ja sünteesgaas. Kuna mainitud seadme töötemperatuur on küllaltki kõrge (800-1000 ºC), on selle tehnoloogia täiemahuline kommertsialiseerimine viibinud lühikese eluea ja kõrge maksumuse tõttu. Üheks strateegiaks tahkeoksiidse kütuseelemendi tasuvuse tõstmiseks on selle töötemperatuuri alandamine kesktemperatuursesse vahemikku (600-800 °C). Paraku ei ole klassikalise tsirkooniumoksiidil põhineva elektrolüüdi ioonjuhtivus alandatud temperatuuridel piisav. Lisaks on probleemne kõrge keemiline reaktiivsus tsirkooniumoksiidse elektrolüüdi ja mõningate haruldaste muldmetallide kobaltiidkatoodide vahel mõõdukatel temperatuuridel. Dopeeritud tseeriumoksiidset vahekihti on kasutatud mainitud komponentide vahel keemilise barjäärkihina, kuigi on esinenud teatud katioonide difusiooni. Tseeriumoksiidil ja baariumtseraadil põhinevat elektrolüüti on välja pakutud alternatiivina tsirkooniumoksiidile. Paraku ilmneb oksiidioonjuht tseeriumoksiidil soovimatu elektronjuhtivus redutseerivas keskkonnas ja prootonjuhtkeraamilistel baariumtseraatidel ilmnevad stabiilsusprobleemid CO2 keskkonnas. Antud töös uuriti odava ultraheli-pihustuspürolüüsi meetodiga sadestatud kaitsekihtide omadusi mainitud probleemide valguses. Leiti, et terbiumkatioonid kaasdopandina väikeses kontsentratsioonis alandavad tseeriumoksiidi soovimatut elektronjuhtivust redutseerivates tingimustes. Optimaalselt kuumtöödeldud tseeriumoksiidne ja tsirkonaatne kaitsekiht toimisid tõhusalt vastavalt katioonide difusiooni alandamisel ning baariumtseraatse elektrolüüdi CO2 taluvuse tõstmisel.