Sirvi Kuupäev , alustades "2020-10" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 15 15

Mõnda uuematest ilmarekorditest
(Eesti Loodus, 2020-10) Kallis, Ain
The impact of forest drainage on macroinvertebrates and amphibians in small waterbodies and opportunities for cost-e ffective mitigation
(2020-10-02) Vaikre, Maarja; Remm, Liina, juhendaja; Rannap, Riinu, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Väikesed ja/või ajuti kuivavad veekogud on erilised elupaigad: olles omadustelt väga heterogeensed, tõstavad need kohalikku liigirikkust ning pakuvad elupaika mitmetele unikaalsetele liikidele. Kuna väikeveekogude arv ja levik maastikus on seotud veehulga muutustega, on need inimtegevusest tugevalt mõjutatud. Oluline väikeveekogude elustiku vaesumist põhjustav tegur on metsakuivendus. Vahetult pärast kraavide rajamist alaneb põhjaveetase, väheneb üleujutuste kestus ning suureneb äravool, kuna liigne vesi juhitakse kraavidega alalt välja. Tulemuseks on ulatuslikud kuivenduskraavide võrgustikud, mida perioodiliselt rekonstrueeritakse, st puhastatakse põhjasetetest ja taimestikust. Käesolevas töös uurisin kuivenduse ja kraavide rekonstrueerimise mõju väikeveekogude elustikule majandusmetsades ja kuivendatud kaitsealadel, keskendudes muuhulgas elustikumõju leevendusvõimalustele tiikide ja kraavilaiendite rajamise näol. Kuivenduse mõju väikeveekogude elustikule ilmneb nii elupaikade kao (lompide kuivamine), kui sellega kaasneva koosluste teisenemise ja üheülbastumise kaudu – väheneb veeselgrootute liigirikkus ning arvukus lompides ning teisenevad kraavide kooslused. Kaitsealadel ei ole kraavide looduslikule suktsessioonile jätmine jätkusuutlik, kuna varjulised kraavid kahepaiksetele väärtuslikke sigimispaiku ei paku, välja arvatud juhul kui kraavidel tegutsevad koprad. Ka majandusmetsades on kahepaiksete elujõuliste populatsioonide säilitamiseks vajalik leevendusmeetmete rakendamine, kuna nende eelistatud veekogud – kraavid ja raiesmikulombid – kipuvad rekonstrueerimisjärgselt suurema tõenäosusega kuivama. Veeselgrootutele ei ole leevendusveekogud n-ö “no net loss” meede, kuna kooslused erinevad loodulike lompide omadest, kuid sellegipoolest soodustavad leevendusveekogud kuivendatud maastikes neis harvemini esinevate liikide esinemist. Kokkuvõttes on leevendusveekogude rajamine üsna tõhus meede väikeveekogudega seotud liikide toetamiseks majandatavates metsades
Molecular alterations in the pathogenesis of two chronic dermatoses – vitiligo and psoriasis
(2020-10-02) Raam, Liisi; Kingo, Külli, juhendaja; Kisand, Kai, juhendaja; Rebane, Ana, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Vitiliigo on krooniline nahahaigus, mis väljendub valgete laikudena nahal. Vitiliigo mõjutab patsiendi elukvaliteeti, sest avaldub tihti lapse- ja noorukieas ning haiguskolded paigutuvad enamasti avatud kehapiirkondadesse. Puudulikud teadmised vitiliigo tekkemehhanismidest on takistanud tõhusate ravimeetodite väljatöötamist. Psoriaas on sage krooniline põletikuline haigus, mis väljendub punetavate ja ketendavate haiguskolletena nahal, millele võib kaasneda küünte ja liigeste kahjustus. Kuigi bioloogilise ravi kasutuselevõtt on psoriaasi ravitulemusi parandanud, ei toimi see kõigil haigetel võrdväärselt tõhusalt ning senini ei osata ravitulemust ega haiguse kulgu täielikult ette ennustada. Selleks, et hankida uut informatsiooni vitiliigo ja psoriaasi tekkemehhanismide kohta, kaasasime uuringusse 23 vitiliigot ja 43 psoriaasi põdevat patsienti ning 32 tervet vabatahtlikku. Määrasime uuritavate nahast ja verest immuunsüsteemi töös osalevate geenide ja valkude avaldumist. Lisaks uurisime vitiliigoga haigete nahas mikroRNAde avaldumist. MikroRNAd on väikesed, aga võimsad pärilikkusaine osakesed, mis mõjutavad geenide avaldumist ja seoses sellega kaudselt kõiki protsesse organismis. Kui varasemalt arvati, et nii vitiliigo kui ka psoriaas on peamiselt autoimmuunsed haigused, st. et häirunud on eeskätt omandatud immuunsus, siis meie uuringus ilmnes, et häirunud on ka mitmed etapid kaasasündinud immuunsuse töös. See on immuunsüsteemi osa, mis on pidevas valmisolekus, et kaitsta organismi väliskeskkonnast pärinevate ohtude eest. Teiseks leidsime, et vitiliigo korral on nii pigmendi- kui ka naharakkudes aktiveerunud protsess nimega autofaagia, mille käigus õgitakse ära rakkude vigased koostisosad. Kolmandaks tuvastasime, et vitiliigot põdevate patsientide nahas on muutunud paljude mikroRNAde, mis osalevad pigmenditootmises ja põletikuprotsessis, avaldumine. Kui viisime ühe nendest mikroRNAdest pigmendi- ja naharakkude sisse, muutus omakorda paljude põletikus ja pigmenditootmises osalevate geenide avaldumine. Antud uurimistöö tulemused näitavad, et tulevikus on tarvis lisauuringuid selgitamaks kaasasündinud immuunsüsteemi, autofaagia ja mikroRNAde rolli vitiliigo ja psoriaasi kulgu ennustavate markeritena, diagnostiliste markeritena ja ravi märklaudadena.
Measuring military commanders’ decision making skills in a simulated battle leading environment
(2020-10-02) Männiste, Tõnis; Pedaste, Margus, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Sündmused Gruusias 2008. aastal ning Ukrainas 2014. aastal on viinud olukorrani, kus NATO riigid on keskendumas iseseisva kaitsevõime tugevdamisele ning järjest enam ka reservüksuste juhtide väljaõppele. Reservarmee põhimõtetest lähtub ka Eesti Kaitsevägi (EKV), mis on aga väike ja saab konflikti puhkemise korral loota vaid sellele, et reservüksuste ülemad suudavad lahingolukordades tegutseda paremini kui vastane. EKV jaoks on seega oluline reservülemate väljaõpe, mis 11-kuulise kestuse jooksul peab valmistama nad ette tegutsemaks olukorras, kus juhitakse oma üksust lahingus. Paraku pole rahuajal võimalik lahingujuhtimist praktiseerida muul moel, kui õppeolukordades, mis ei pruugi aga tagada piisavat autentsust. Sama kehtib ka õppe tulemuslikkuse hindamise kohta, mida pole EKV võimalik praegu piisava usaldusväärsusega teha. See omakorda ei võimalda langetada adekvaatseid otsuseid väljaõppe tõhustamiseks ja isikkoosseisu valimiseks ning samuti pärsib see teadus- ja arendustegevust EKV-s. Seega on EKV-l vajadus usaldusväärse mõõtevahendi järgi, mis võimaldaks kulutõhusalt mõõta reservülemate otsustusvõimet lahinguolukordades. See doktoritöö keskendubki reservülemate otsustusvõime mõõtmiseks sobiliku mõõtevahendi koostamisele ning selle usaldusväärsuse testimisele. Selleks viidi esmalt läbi süstemaatiline kirjandusanalüüs eesmärgiga tuvastada, milliseid mõõtevahendeid on varasemalt kasutatud väikeüksuste ülemate otsustamise mõõtmiseks lahingutegevuse juhtimisel. Lisaks huvituti, kuidas neid mõõtevahendeid on kasutatud ning millised neist sobiks kasutamiseks EKV-s koheselt või modifitseerituna. Selgus, et laialdaselt kasutatav ning ka EKV vajadustele vastav mõõdik on olukorrapõhine otsustamistest (OPT) vaatamata sellele, et ükski tuvastatud mõõdikutest ei keskendunud otseselt lahinguolukorras otsustamisele. Seega koostati otsustamise mõõtmiseks sobivad testid ning rakendati neid Kaitseväe Akadeemia kadettidest (134) ning reservrühmaülema baaskursuse ajateenijatest (80) koosneva valimiga. Selgus, et koostatud testid annavad usaldusväärseid tulemusi, eristades lahendajaid hästi nii erineva väljaõppe taseme kui varasema kogemuse alusel. Seega sobivad OPT-d hästi mõõtma väikeüksuse ülemate otsustamisoskust lahingujuhtimisel. Töö praktilise tulemusena saab EKV edaspidi kasutada valminud mõõtevahendit erinevatel eesmärkidel, sealhulgas väljaõppe hindamiseks ja tõhustamiseks ning samuti teadus- ja arendustegevuses. Edasised uuringud võiks keskenduda sellele, et välja selgitada, kui hästi ennustab OPT-de tulemuslik lahendamine tegelikku sooritust üksuse juhtimisel.
А. А. Шаховской — идеолог русского национального театра
(2020-10-02) Новашевская, Карина; Киселева, Любовь, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Vürst Aleksandr Aleksandrovitš Šahhovskoi (1777-1846) oli 19. sajandi esimese veerandi vene teatri üks olulisemaid tegelasi. Peaaegu 30 aasta jooksul oli ta repertuaaripoliitika juht, lavastaja ja näitejuht ning paljude näitlejate juhendaja. Uurimistöö ülesandeks oli vaadelda Šahhovskoi loomingut tema vene rahvusteatri kujunemise kontseptsiooni aspektist. Väitekirjas ristuvad mitu uurimissuunda: uuritakse imperaatorlikku ja rahvuslikku ideoloogiat, rahvuslikke müüte, rahvuslikku ülesehitustööd Venemaal 19. sajandi esimesel veerandil; uuritakse vene „arhaismi“, 18. sajandi lõpu – 19. sajandi esimese veerandi vene teatrilugu ning teatrikriitikat; uuritakse A. Šahhovskoi loomingut ajastu ühiskondlik-kirjandusliku elu taustal. Väitekirjas kasutatakse ajaloolis-kirjanduslikku ja komparatiivset meetodit, ideoloogilise diskursuse ja teksti retoorilist analüüsi. Väitekirjas on üksikasjalikult rekonstrueeritud ja analüüsitud Šahhovskoi programmi. Selle peamised põhimõtted on: 1) luua vene repertuaar näidenditega, mille süžeed pärinevad vene elust ja ajaloost ning karakterite kujutamine on otseselt seotud vene rahva kultuuriliste ja moraalsete eripäradega. Selleks kasutati laialdaselt suulise ja muusikalise (pseudo)folkloori elemente, töötati välja kõnekeel kui rahvusliku iseloomu kehastus; 2) erinevate teatrižanride, aga ka romantismiajastu kirjandusteoste (Puškini poeemid, Žukovski ballaadid, W. Scotti romaanid jpt.) dramaturgiliste töötluste kaasamine aktuaalsesse kirjandusprotsessi; 3) koostöö noorte autoritega, mis pidi rikastama repertuaari uute „õigesuunaliste“ näidenditega; 4) lääne omast erineva vene „rahvusliku“ näitlejameisterlikkuse koolkonna loomine; 5) euroopaliku teatri jäljendamise probleemi lahendamine võrdlusmudelite otsimise ja nende rahvusliku sisuga täitmise abil ning „parima lapsendamisega isamaale“, kusjuures see toimus orienteerudes lääneeuroopa teatrimõtte saavutustele, eriti just A.W. Schlegeli ideedele; 6) Vanakreeka teatri vene teatrile eeskujuks kuulutamine; 7) katse luua „ideaalset“ vene teatri ajalugu, mis ei jääks alla lääneeuroopa omale. Nagu käesolev uurimustöö näitab, toimus Šahhovskoi nagu ka kogu vene „arhaismi“ kui kirjandusliku suuna tegevus kooskõlas Euroopa eelromantismi ja romantismi rahvusliku kultuuri ülesehitamise ideega. Nagu käesolev uurimustöö näitab, toimus Šahhovskoi nagu ka kogu vene „arhaismi“ kui kirjandusliku suuna tegevus kooskõlas Euroopa eelromantismi ja romantismi rahvusliku kultuuri ülesehitamise ideega. Šahhovskoi programm ei olnud originaalne ning süsteemina oli ta liiga sirgjooneline ja didaktiline. Tema dramaturgia vananes kiiresti, talle järgnesid ajas tugevad ning omanäolised autorid. Nad võtsid üle Šahhovskoi põhiidee – rahvusteatri loomine, kuid täitsid selle teistsuguse sisuga. Šahhovskoi loomingu kõige tugevam külg oli elava kõnekeele loomine näitetekstis ja seda arendasid hiljem edasi Gribojedov, Gogol, A. Ostrovski jt
Klimatoloog Ain Kallis: ilm ei ole hukas, algas lihtsalt soe sügis
(Õhtuleht, 2020-10-08) Kallis, Ain
The affect and effect of asynchronous written artefacts (cover letters, drafts, and feedback letters) within L2 English doctorate writing groups
(2020-10-13) Yallop, Roger Michael Alan; Leijen, Djuddah A. J., juhendaja; Pajusalu, Renate, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Vastastikune tagasiside aitab parandada üliõpilaste kirjutamisoskust. Väitekiri uurib, kuidas parimal viisil kasutada kirjaliku vastastikuse tagasiside protsessi selleks, et toetada doktorantide kirjutamisoskust pikas perspektiivis. Doktorandid jaotatakse väikestesse kirjutamisrühmadesse, kus neid õpetatakse üksteist toetama teadusväljaannetes avaldatavate artiklite mustandite kirjutamisel. Doktorandid saadavad oma rühmas üksteisele regulaarselt kirjalikku tagasisidet töös oleva artikli mustandi kohta. Selleks, et aidata luua kasulikke tagasisidekommentaare, kirjutab iga doktorant kaaskirja, kus selgitab, mida ta oma mustandi hindamiselt ootab. Seega kirjutavad rühmaliikmed oma tagasisidekommentaarid autori mustandile kaaskirja põhjal. Seejärel otsustab mustandi autor, kuidas hindajate kirjalikke tagasisidekommentaare rakendada, et oma mustandi järgmist versiooni parandada. Teadmised selle kohta, mis on hea kaaskiri ja head tagasisidekommentaarid (st tagasiside hea tava), aitavad teadlastel välja töötada paremad pedagoogilised lahendused, mis toetavad kirjutamisrühmades pakutavat õpet. Sellest tulenevalt on siinsel väitekirjal kaks põhieesmärki. Esiteks, selgitada doktorantide kaaskirjade ja tagasisidekommentaaride kvantitatiivse ja kvalitatiivse analüüsi kaudu välja kirjaliku tagasiside hea tava. Teiseks, luua saadud andmete sekundaarse analüüsi põhjal kirjaliku vastastikuse tagasiside protsessi mudel (nn AWFP-mudel). Väitekirjas kirjeldatud kirjutamisõpetuse raamistikku (st AWFP-mudelit koos tagasiside hea tavaga) saavad kasutada õppejõud ja teadlased.
Rütmilised lauselõpud 14. sajandi ladinakeelsetes ning itaalia rahvakeelsetes proosateostes
(2020-10-13) Mikkel, Annika; Lotman, Maria-Kristiina, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Antiikajal kujunesid välja spetsiifilised proosarütmi põhimõtted, mille kohaselt tuli proosat rütmistada teistmoodi kui luulet, kasutades fraaside lõpul kindlaid rütmiskeeme. Klassikaline proosarütm baseerus eri kvantiteediga (raskete ja kergete) silpide vaheldumisel. Sajandite jooksul see süsteem lihtsustus ning kvantiteedi kõrval muutus oluliseks ka sõnarõhk. Keskaegne proosarütm baseerus ainult sõnarõhul (st rütmiskeemides vaheldusid rõhulised ja rõhuta silbid) ning sel põhimõttel rütmistatud lauselõppu kutsuti cursusʼeks. Oma doktoritöös uurisin seda, milliseid proosa rütmistamisviise ja millises ulatuses esineb nii 14. sajandi itaalia rahvakeelses kui ladinakeelses proosas: kas on keelte vahelisi erinevusi, kas eri autorite puhul on märgata eelistatud või välditud lauselõpurütme? Uurisin ka sõnapiiride paigutust lauselõpurütmides. Uurimuse keskmes olid Dante Alighieri (1265-1321) proosavormis tekstid, kuid võrdleval eesmärgil analüüsisin valimeid nii Dante kaasaegsete autorite Franco Sacchetti, Giovanni Boccaccio ja Giovanni Villani kui ka 16. sajandi autorite Pietro Bembo ja Niccolò Machiavelli teostest. Eraldi analüüsisin ladina- ja itaalia rahvakeelseid tekstivalimeid ning samuti võrdlesin omavahel sama autori erinevaid teoseid ja võimalusel ka sama teose erinevaid peatükke. Uurimistöö tulemuste põhjal on näha, et 14. sajandil esines rütmilisi lauselõppe nii ladina- kui itaalia rahvakeelses proosas. Cursus’i leidub kõikide analüüsitud autorite igas valimis, kuid nende kasutamises tulid analüüsiga esile märkimisväärsed erinevused nii ladina- ja itaaliakeelse proosa vahel kui ka erinevate autorite vahel. Kohati on eri autoritel võimalik täheldada üsna kindlaid eelistusi teatud cursus’te kasutamisel. Dante teoste analüüs näitas, et tema ladinakeelsetes tekstivalimites on cursus’te esinemissagedus väga kõrge just esimestes peatükkides ning erinevate lauselõpurütmide esinemine võib ühe valimi raames peatükiti olulisel määral erineda. Ka Dante itaaliakeelsetes teostes õnnestus osades peatükkides tuvastada teatud lauselõpurütmide oodatust suurema esinemuse. Doktoritöö tulemused pakuvad mitmeid suundi, millele tulevastes analüüsides keskenduda.
Holocene relative shore-level changes and geoarchaeology of the prehistoric sites in western Estonia
(2020-10-16) Nirgi, Triine; Rosentau, Alar, juhendaja; Hang, Tiit, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Töö eesmärgiks on täpsustada Läänemere veetaseme ajalugu Pärnu, Hiiumaa ja Saaremaa näitel ning rekonstrueerida nende alade paleogeograafiat, et kirjeldada keskkonnamuutuste mõju esiajaloolisele rannasidusale asustusele. Uuring kombineerib geoloogilisi ja arheoloogilisi uuringumeetodeid geoinformaatika meetoditega. Koostati uued Läänemere veetaseme muutumise mustrit kirjeldavat veekõverat, mille võrdlemine võimaldab hinnata piirkondlikke erinevusi muutuste ajas ja ulatuses, aga prognoosida ka tuleviku veetaset. Eelkõige saadi uudseid tulemusi Holotseeni madalaveeliste perioodide veetasemete ja Hilis-Holotseeni veetaseme languse mustri kohta, mis täiustavad varasemaid tõlgendusi rannikuasustuse paiknemise kohta. Näiteks paigutuvad Eesti vanimad kiviaegsed asulapaigad, Pulli ning Sindi-Lodja I ja II, rannajoonest varem eeldatust kaugemale – need võisid olla püsiasulad, kust mindi kalastusperioodil rannikul asuvasse ajutisse laagrisse, mis uute andmete valguses võisid paikneda tänase Pärnu lahe põhjas veel uurimata paleomaastikel. Rekonstruktsioonist nähtub, et Hiiumaal eelistati elada tollase Kõpu saare kagurannikul, kuid asulapaiku on teada ka tollase Kõivasoo järve kaldalt, millest tänaseks on saanud raba. Kui vanemad Kõpu kaguranniku asulakohad asuvad üha madalamal kõrgusel, ilmestades taanduva rannajoonega kaasa liikumist, siis noorema nöörkeraamika ja varase metalliaja asulakohad jäid rannajoonest juba oluliselt kaugemale, sest maaharimise levides ei olnud mere lähedus enam nii oluline. Pronksi- ja Viikingiajal oli meri eelkõige kaubaveo- ja rändetee: Läänemeri koos seda ümbritsevate jõgede, järvede ja väinadega (sh kunagine Salme väin) oli osa põhilisest kaubateest. Kuigi jääajajärgne maakerge on pisut aeglustumas, on see hetkel piisav, et suhteline veetase Eestis langeks. Samas on ka piirkondi, nt Pärnumaal, kus maakerge ei suuda enam tasakaalustada globaalset veetaseme tõusu, mistõttu on viimase 100 aasta jooksul seal suhteline meretase tõusnud.
Poolsajandi karmim torm
(Postimees, 2020-10-17) Kallis, Ain
Проблема реального реципиента художественного текста: анализ современных читательских практик
(2020-10-19) Герасимова, Анна; Лейбов, Роман, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Käesolev töö on keskendunud kaasaegse venekeelse lugeja ja tema lugemispraktikale. Toetume kontseptsioonidele lugeja kohta kirjandusprotsessis, mis on sõnastatud Janice Radway, Roger Chartier`i, Michel de Certeau jt. töödes. Samas on meie jaoks väga tähtis Brumo Latour`i actor-network teooria, nii et väitekirjas käsitletakse kaasaegseid lugejaid kogukonnana, jälgides horisontaalsidemeid nende vahel. Uurimisallikana on väitekirjas valitud populaarsed internetiressursid, mis on pühendatud retsensioonide kirjutamisele (Livelib.ru) või otse lugemisele (veebiraamatukogu Flibusta.net). Seega on lugejate valik piiratud suurlinnade noortega, kes käsitlevad lugemist harrastusena ja meelelahutusena. Töö esimene peatükk sisaldab ajaloolist ülevaadet lugeja kui instantsi uurimisest, sh Venemaa lugejate uurimisest. Teises peatükis määratakse uurimisala ja esitatakse kvantitatiivsed andmed, et teha järeldusi lugeja suundumuste kohta eelnimetatud ala materjali põhjal. Kolmas peatükk on pühendatud täiskasvanute hinnangule kooli kirjanduskaanonile. Neljas peatükk sisaldab kvalitatiivseid tähelepanekuid lugejate eelistuste kohta. Selle väitekirja põhieesmärk oli uurida lugejaid kui kogukonda, jälgida nende horisontaalsidemeid, tuvastada, kuidas kujunevad nende lugejaeelistused, lugemistava ja iseloom. Töö käigus kasutati aktiivselt osalejate vaatlemist, passiivse ja mõõduka osalusega, aga ka mitmesuguseid intervjuusid. Kogutud teave võimaldas teha järeldusi mitte ainult lugemisringi ja lugemiseelistuste kohta (ka diakroonilises aspektis), vaid ka selle kohta, kuidas on lugemise roll muutunud tänapäeva ühiskonnas ja kuidas lugejad end määratlevad.
Vertical Accuracy of Freely Available Global Digital Elevation Models (ASTER, AW3D30, MERIT, TanDEM-X, SRTM, and NASADEM)
(Remote Sensing, 2020-10-23) Uuemaa, Evelyn; Ahi, Sander; Montibeller, Bruno; Muru, Merle; Kmoch, Alexander
Mapping time: analysis of contemporary theories of historical temporality
(2020-10-30) Hellerma, Juhan; Sooväli, Jaanus, juhendaja; Tamm, Marek, juhendaja; Kleinberg, Ethan, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöö tegeleb ajasuhete temaatikaga tänapäevases ajaloofilosoofias. 20. sajandi teisel poolel aset leidnud keelelise pöörde kontekstis nähti ajaloofilosoofia või ajalooteooria peamise ülesandena ajaloo kui akadeemilise distsipliini kriitilist analüüsi. Selles vaimus uurimused huvitusid ennekõike sellest, kas ja kuidas on ajalooteadmine võimalik, ning millist rolli mängib mineviku tunnetamisel keeleline representatsioon. Viimasel paarikümnel aastal on ajaloofilosoofiliste küsimuspüstituste haare märgatavalt laienenud. Iseäranis on hakatud tähelepanu pöörama “ajaloolise ajalisuse“ eri vormide mõtestamisele ja analüüsile. Ajalisuse temaatika kontekstis uuritakse näiteks, millal ja mis tingimustel kujunes ajalooteadusele aluseks olev eeldus olevikust selgepiiriliselt eraldatud ajaloolise mineviku kohta. Ajalooteadusele omaste ajalisuse tingimuste käsitlemine on omakorda osa laiemast ajateemalisest diskussioonist, milles mõtestatakse ka avaramaid ühiskondlik-kultuurilisi ajalisuse vorme. Uurides kaasaegset ajalisuse mõiste ümber keerlevat ajaloofilosoofilist debatti, seab doktoritöö endale kolm eesmärki. Esimeseks eesmärgiks on ehitada välja üldistav teoreetiline raamistik, mis võimaldab tuua kokku olulisemaid viimasel paarikümnel aastal esile tõusnud ajalisuse käsitused. Teiseks taotluseks on keskenduda mõjukale hüpoteesile “presentismist“ kui meie ajastu domineerivast ajakogemusest, nagu selle sõnastas sajandi alguses prantsuse ajaloolane François Hartog. Töös vaagitakse presentistliku ajamudeli seletuslikku potentsiaali, kuid pööratakse tähelepanu ka selle piiridele. Kolmandaks eesmärgiks ongi piiritleda alternatiivne ajalisuse teooria, mis liiguks välja presentismile omasest olevikukesksusest. Doktoritöö väidab, et kriitiline hoiak presentismi suhtes on iseäranis põhjendatud tänapäevaste tehnoloogiliste ja ökoloogiliste muutuste kontekstis.
Soil eukaryotic community responses to land use and host identity
(2020-10-30) Sepp, Siim-Kaarel; Öpik, Maarja, juhendaja; Zobel, Martin, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Mullaelustiku uurimine pole lihtne – lisaks sellele, et maa-alune elu jääb inimese igapäevasest tajuruumist kõrvale, on enamik mullas elutsevaid organisme kas mikroskoopilised või vähemalt piisavalt pisikesed, et nende leidmine, rääkimata liikide eristamisest, on keeruline. Õnneks tulevad siinkohal ökoloogidele appi DNA-põhised määramismeetodid. Selle tulemusena on tormiliselt arenema hakanud ökoloogiasuund, kus samaaegselt endisaegsete loodusuurijate tööga – kes kus elab? – uuritakse maapealsel elul põhinevate teooriate paikapidavust ka maa all. Doktoritöö käigus uurisin, kuidas mõjutab inimtegevus ühe olulise maa-aluse elustikurühma – peaaegu 80% maismaa taimeliikidega sümbioosis elavate arbuskulaarmükoriissete (AM) seente – elurikkust nii globaalsel skaalal ning Eestile omastes poollooduslikes kasvukohtades. Leidsin, et inimtegevusest (või selle tegevuse lõpetamisest) tingitud stress mõjutab suuresti koosluste koosseisu, kuid ei pruugi tingimata päädida vaadeldavate organismide liigirikkuse vähenemisega. Kuna liigilist koosseisu võib teatud lähenduses käsitleda koosluse funktsiooni indikaatorina, leidsin, et inimtegevuse mõju hindamiseks ei piisa pelgalt liikide loendamisest. Samuti leidsin, et looduslike ökosüsteemide AM seente liigirikkusele on inimtekkelistel häiringutel vastassuunaline mõju – vaesemates kasvukohtades elurikkust suurendav ning rikkamates vähendav. Puisniidul erinevaid organismirühmi uurides selgus, et inimtegevuse tõttu muutunud kasvukohtades muutuvad samaaegselt ja -suunaliselt mitmed päristuumsed organismirühmad, nii mükoriisaseened kui ka mullas elavad loomad. Lisaks leidsin vastupidiselt ootustele, et vaatamata enamiku taimeliikidega koos elavate AM seente väiksele globaalsele liigirikkusele (maismaa taimeliikide ning AM seeneliikide arvu suhe on umbes 300:1) ei ole taimejuurtesse „komplekteeritud“ AM seeneliikide kogum juhuslik, vaid mükoriisavõrgustikus eelistavad teatud peremeestaimed kindlaid seeneliike (või vastupidi).
The segmented integration and mediated transnationalism of Estonian Russian-speaking populations
(2020-10-30) Leppik, Marianne; Vihalemm, Triin, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaalteaduste valdkond
Eesti venekeelse elanikkonna puhul on tegemist sisemiselt heterogeense rahvastikurühmaga, keda ühendab küll ühine keel, ent kelle kohanemine Eesti ühiskonnas on aset leidnud eri viisidel. Kuigi neid erinevusi on uuritud varemgi, näiteks on lõimitust vaadeldud eeskätt riigispetsiifilise kapitali nagu kodakondsus ja keeleoskus abil (vt Lauristin 2012, Rikmann jt 2013), siis minu doktoritöö pakub välja detailsema empiirilise mudeli kirjeldamaks venekeelse elanikkonna lõimumise viise. Doktoritöös võetakse lõimumise lahtimõtestamisel arvesse venekeelse elanikkonna meedia kaudu vahendatud hargmaisust ehk eri meediaruumides osalemist ning piiriüleste (virtuaalsete) sidemete alahoidmist. Lõimumise ja hargmaisuse vahelisi seoseid ei ole Eesti kontekstis senini põhjalikult analüüsitud. Lõimituse aspektist on Venemaa mõju peetud kui mitte ohtlikuks, siis kindlasti mitte kohalikku lõimumist toetavaks. Käesolevast doktoritööst selgub, et opereerimine erinevates kultuuri- ja inforuumides ning laialdane venekeelse ja –maise meedia jälgimine ja kommunikatsioonipraktikad suhestuvad kohaliku lõimitusega erinevalt. See tähendab, et kohalik lõimitus ja meedia kaudu vahendatud hargmaisus on omavahel seotud, ent see vastastikmõju avaldub lõimrühmades erinevalt ning sõltub ka lõimrühmadele kättesaadavatest ressurssidest ja nende kasutamisest. Doktoritöö tulemused osutavad, et Eesti venekeelse elanikkonna saab tinglikult jagada neljaks. Multiaktiivne kosmopoliitne lõimrühm on tugevasti lõimitud kõikidesse ühiskonna sfääridesse, omab mitmekesist meediamenüüd ja suhtlusvõrgustikku, mis võimaldab aktiivselt ühiskonnaelus kaasa rääkida. Institutsionaalselt lõimunud usaldavad riigi institutsioone, neil on kõrgem haridus ning stabiilne majanduslik olukord, ent ebapiisav riigikeele oskus võib ühiskonnaelus osalemist pärssida. Kui regulaarne uudiste jälgimine hoiab kursis kohaliku eluga, siis venekeelse meedia jälgimine toidab hargmaisust ning võimaldab seeläbi säilitada ja arendada ajaloolis-kultuurilist identiteeti. Kolmas ehk etnokultuuriline lõimrühm paistab silma tugeva etnokultuurilise identiteediga ning lööb aktiivselt kaasa kodanikuühiskonnas. Samal ajal Venemaa kodakondsus ning Venemaaga seotud meedia- ja kommunikatsioonipraktikad ei toeta kohaliku poliitilise- ja kodanikuidentiteedi arengut ega suhteid põhirahvusega, ent seostuvad kohaliku tasandi kollektiivsete tegevustega ning hoiavad seeläbi ühiskonda sidustatuna. Neljast lõimrühmast problemaatilisim on nõrgalt lõimunud, kel puudub ligipääs ressurssidele, misläbi ühiskonnaellu kaasatud olla. Selle rühma hargmaisust, aga ka ühiskondlikku passiivsust toetavad meelelahutuslikku laadi tegevused virtuaalruumis, eeskätt sotsiaalmeedias.