Sirvi Kuupäev , alustades "2025-07-15" järgi

Filtreeri tulemusi aasta või kuu järgi

Nüüd näidatakse 1 - 6 6

Association of molecular markers CILP-2, DDR2 and C2C with the severity of tissue damage in knee osteoarthritis
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-15) Torga, Taavi; Arend, Andres, juhendaja; Suutre, Siim, juhendaja; Kisand, Kalle, juhendaja; Aunapuu, Marina, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Osteoartroos (OA) on kõige sagedamini esinev krooniline liigeshaigus, mis mõjutab miljoneid inimesi maailmas. Kõige sagedamini kahjustab OA põlveliigest. Pikalt arvati, et OA on tingitud kõhrkoe kulumisest, kuid tänaseks on teada, et OA algab molekulaarsetest muutustest, mis mõjutavad liigese erinevaid kudesid (kõhr, luu, sünoviaalkest, menisk, sidemed). Varase OA-ga seotud molekulaarsed muutused toimuvad faasis, kus haigusele iseloomulikud sümptomid puuduvad. Seetõttu on OA uurimisel olulisel kohal molekulaarsed markerid, mis peegeldavad haiguse käigus toimunud muutusi ja ideaalis aitavad tuvastada OA varast haigestumist või sobivad haigust modifitseeriva ravi kandidaadiks. Uuringuks valiti järgmised eeldatavalt OA-ga seotud markerid: CILP-2 (kõhre vahekihi valk 2), DDR2 (diskoidiini domeeni retseptor 2) ja C2C (teist tüüpi kollageeni lõhustumise neoepitoop). Käesolevas uurimuses hindasime nende biomarkerite esinemist OA patsientidelt põlveliigese endoproteesimisel kogutud kõhrkoe proovides. Hindasime nii kõhrkoe lokaalset kui makroskoopilist kahjustust OARSI (Rahvusvahelise Osteoartriidi Uurimise Ühingu) väljatöötatud hindamissüsteemi alusel ja võrdlesime kahjustusastmeid biomarkerite ekspressiooniga. Eraldi metoodilises uurimuses leidsime sobivaima antigeeni esiletoomise meetodi CILP-2 immunohistokeemiliseks värvinguks. Uurimistöö tulemused näitavad, et CILP-2 ja C2C on paljulubavad põlveliigese OA raskuseastme biomarkerid. CILP-2 ja DDR2 ekspressiooni võrdlemisel selgus, et kui CILP-2 seostus mitmete kõhrekahjustuse parameetritega, siis DDR2 näitas kõhrekahjustusega ainult nõrka seost. Seega võib antud uuringu valgusel pidada CILP-2 paremaks OA lokaalse kahjustuse markeriks kui DDR2. C2C immunohistokeemilistes uuringutes, kus kasutati uriinis C2C testides rakendatavat antikeha, leiti C2C seostumine liigeskõhre kahjustuse ulatusega. Seega võib C2C pidada arvestatavaks OA markeriks ja uriinis määratud C2C tase võiks peegeldada koetasandil toimuvaid muutusi.
Health effects of environmental contamination in the oil shale industry region of Estonia
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-15) Idavain, Jane; Orru, Hans, juhendaja; Julge, Kaja, juhendaja; Lang, Aavo, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Ida-Viru maakond on tuntud oma põlevkivitööstuse poolest, mis on olnud piirkonna majanduse keskmeks alates 20. sajandi algusest. Põlevkivi kaevandamine ja töötlemine on põhjustanud õhukvaliteedi halvenemist Kohtla-Järve, Kiviõli ja Narva piirkonnas (eeskätt peente ja eriti peente osakeste, benseeni, fenooli ja formaldehüüdi osas), mis on põhjustanud keskkonna- ja terviseprobleeme. Uuringutes selgus, et Ida-Virumaa elanikel on sagedamini hingamisteede sümptomeid nagu pikaajaline köha ja vilistav hingamine, astmahooge, diabeeti ning südame ja veresoonkonna haiguseid. Näiteks on infarktirisk benseeni või fenooliga enim kokku puutunud inimestel kaks korda suurem (võrreldes omavahel enim ja vähim kokku puutunud neljandikku inimesi). Samuti esineb piirkonna lastel võrreldes Tartu- ja Lääne-Virumaa lastega oluliselt enam astmat, hingamisteede põletikke ning sümptomeid nagu vilistav hingamine ja öine kuiv köha. Tööstuspiirkonnas elavatel Ida-Virumaa meestel oli oluliselt kõrgem kopsuvähi esinemissagedus kui Eestis keskmiselt. Viimastel aastakümnetel on see erinevus vähenenud, mida võib seostada muuhulgas keskkonna kvaliteedi paranemisega. Lisaks füüsilistele terviseprobleemidele mõjutab õhusaaste elanike vaimset heaolu, põhjustades häiritust ja rahulolematust oma elukeskkonnaga. Viimase nelja nädala jooksul oli uuringus osalenud idavirumaalasest viiendik tundnud välisõhus ebameeldivat lõhna ning kolmandik olnud mures oma tervise pärast. See peegeldab piirkonna elanike ebavõrdsust ligipääsul puhtale ja tervislikule elukeskkonnale, mis tõstab esile vajaduse õiglasema keskkonna- ja rahvatervishoiupoliitika järele. Inimeste teadlikkus keskkonna kvaliteedi teemal on viimase paari aastakümne jooksul märkimisväärselt kasvanud, sealhulgas on suurenenud nende ootused kiiremateks keskkonna- ja tervisealasteks sekkumisteks. Lahenduste leidmiseks on olulised sihtrühmapõhised terviseuuringud ja õhusaaste heitmete parem seire. Ida-Virumaa elanike pikaajalise tervise ja heaolu paranemine sõltub otseselt poliitikakujundajate, kohalike omavalitsuste, ettevõtete, teadlaste, tervishoiusüsteemi ja kogukonna koostööst.
TAL MOF-derived M-N-C electrocatalysts for oxygen reduction and evolution reactions
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-15) Yusibova, Gulnara; Kongi, Nadezda, juhendaja; Tammeveski, Kaido, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Üleminek taastuvenergiale nõuab tõhusaid ja taskukohaseid energiasalvestus- ja muundamistehnoloogiaid. Kütuseelemendid ja metall-õhk akud on paljulubavad lahendused, kuid need põhinevad hapnikuga seotud reaktsioonidel, mis vajavad praegu kallihinnalisi plaatinapõhiseid katalüsaatoreid. Käesolev doktoritöö keskendub uute, odavamate ja plaatinavabade katalüsaatorite arendamisele metall-orgaaniliste võrestike (MOF) baasil. Uurimistöö raames töötati välja uudne MOF-materjalide perekond nimega TAL (TalTech-UniTartu Alliance Laboratory), mis toimivad lähteainetena kõrge jõudlusega elektrokatalüsaatoritele. Varieerides metallisisaldust (koobalt, mangaan, tsink) ja sünteesitingimusi, saavutati materjalide struktuuri ja aktiivsuse peenreguleerimine. Katalüsaatormaterjalide füüsikalis-keemiliseks ja elektrokeemiliseks karakteriseerimiseks viidi läbi põhjalikud uuringud. Valmistatud katalüsaatorid näitasid suurepärast jõudlust nii kütuseelementides kui ka tsink-õhk akudes, pakkudes keskkonnasõbralikku alternatiivi väärismetallipõhistele materjalidele. Töö panustab uue põlvkonna puhta energia tehnoloogiate arengusse, pakkudes skaleeritavaid ja jätkusuutlikke materjale taastuvenergia rakenduste jaoks.
The emotion of guilt: integrating cases without perceived wrongdoing
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-15) Meriste, Heidy; Sutrop, Margit, juhendaja; Tartu Ülikool. Humantaarteaduste ja kunstide valdkond
Süütundest räägitakse tihti kui emotsioonist, mis seisneb asjaolus, et ollakse midagi moraalselt valesti teinud. Samas raporteerivad inimesed süütunnet ka olukordades, kus nad ei pruugi tajuda, et oleksid moraalselt eksinud. Üheks tüüpjuhtumiks on kahju põhjustamise näited, kus moraalset eksimust ei ole – näiteks autoõnnetused, kus põhjustati küll kellegi surm, kuid seejuures poleks autojuht saanud midagi teisiti teha. Teiseks tüüpjuhtumiks on ellujääja süütunne, mida tuntakse siis, kui pääsetakse eluga mõnest katastroofist, kust paljud teised hukkuvad. Käesolev doktoritöö näitab, et selline rahvapsühholoogias levinud avaram süüdiskursus ei ole vaid üks lõtv ja segane viis süütundest kõneleda. Vastupidi, see püüab kinni suhteliselt koherentse süümõiste, mis võrsub hüvepõhisest lähenemisest moraalile. Sellises lähenemises ei ole fookus mitte tegude ebamoraalsusel, vaid asjade seisude moraalsel halbusel, ning süütunne seisneb selles, et ennast tajutakse panustavat moraalselt halba asjade seisu. Seejuures on panustamist mõistetud kontrafaktuaalses tähenduses, mis rõhutab seda, et subjekt teeb maailma vahe sisse. Näiteks, kui ei oleks teatud kellaajal teatud teel sõidetud, siis poleks kõne all olevat õnnetust juhtunud. Või kui subjekt oleks hukkunud koos teistega, siis oleks juhtunu vähemalt teatud mõttes vähem halb olnud. Hüvepõhine lähenemine pakub tüüpjuhtumitele järgneva selgituse. Kahju põhjustamise näidete puhul panustatakse kausaalsel viisil moraalselt halba asjade seisu, mis seisneb enamasti selles, et juhtunu on ohvri suhtes ebaõiglane – ohver polnud oma halba saatust millegagi ära teeninud. Ellujääja süütunde puhul panustatakse konstitutiivsel viisil moraalselt halba asjade seisu, mis seisneb selles, et subjekti pääsemine on hukkunute suhtes, kes polnud subjektist kuidagi vähem väärilised, võrdlevas mõttes ebaõiglane. Suures plaanis näitab doktoritöö seda, kuidas süümõiste oleneb suurel määral meie üldisest normatiivsest raamistikust.
Evaluating lithium-ion pouch cells and hydrogen storage materials under extreme conditions using advanced techniques
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-15) Tuul, Kenneth; Palm, Rasmus, juhendaja; Lust, Enn, juhendaja; Dahn, Jeff R., juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Vene-Ukraina sõjast tingitud energiakriis on ajendanud ELi energiasõltumatuse ja roheenergia suunas, kus viimane on keskne ELi kliimaeesmärkide saavutamiseks. Selle laialdaseks kasutamiseks on vaja töökindlaid ja jätkusuutlikke salvestusmeetodeid. Li-ioonakud eelisteks on kõrge energiatihedus, kasutegur ja väljakujunenud tehnoloogia, kuid nende kitsaskohtadeks on toormaterjalide kättesaadavus, tarneahelate haavatavus ja piiratud sobivus pikaajaliseks salvestuseks. Eluea pikendamine ja töökindlate akude järelturg aitavad olukorda leevendada. Teisalt võimaldab roheenergiast toodetud vesinik pikaajalist salvestust, ehkki praegused tehnoloogiad jäävad alla kasuteguri, hinna ja ohutuse poolest. Antud doktoritöö uurib H2 salvestust naatriumalanaadis (NaAlH₄) ja pikaealisi Li-ioonakusid. Nende karakteriseerimiseks kasutati tavapäraseid laborimeetodeid, kuid võtmeteadmised saadi kõrgtehnoloogiliste meetoditega: neutrondifraktsioon andis infot NaAlH₄ faasisiirete kohta. Ülikõrglahutuskulonomeetria (UHPC) koos kiirendatud kõrgtemperatuurse vanandamisega paljastas akude lagumehhanisme ning võimaldas nende eluea ennustamist. NaAlH₄ lõksustati nanoosakestena poorses süsinikus, mille tulemusel vähenes H2 vabanemise temperatuur 100 °C-ni võrreldes puhta materjali 183 °C-ga. Osaline H2 salvestamine saavutati 150 °C ja 20 bar juures. Täielik pöörduvus jäi piiratuks, mistõttu tulevikus võiks süsinikmaterjali struktuuri peenhäälestada ja lisada katalüsaatoreid. Li-ioonakud kohandati tööks 60–100 °C juures ning pika eluea jaoks, optimeerides elektroodimaterjale ja elektrolüüdi koostist. Pouch-tüüpi akud andsid paljulubavaid tulemusi, kuid selgues, elektrolüüdi solvendid difundeeruvad läbi laminaatpakendi liitekohtade. Silindrilised metallrakud osutusid ajastabiilsemateks. UHPC paljastas Arrheniuse-tüüpi seose mahutavuse kao ja temperatuuri vahel, võimaldades lihtsa mudeliga prognoosida akude mahutavuse vähenemist mitmekümne aasta vältel. Kuigi mudel ei ole kõikehõlmav ega veel valideeritud, võimaldab see pikemate garantiiaegade ja taaskasutuse planeerimiseks.
The impact of frailty on outcomes following emergency laparotomy: enhancing risk prediction and clinical decision-making
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-15) Isand, Karl-Gunnar; Talving, Peep, juhendaja; Lepner, Urmas, juhendaja; Kolk, Helgi, juhendaja; Saar, Sten, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Aastaks 2050 on arenenud riikides peaaegu iga kolmas inimene üle 65-aastane. Siiski ei määra üksnes vanus inimese tervislikku seisundit. Mõned nooremad inimesed võivad olla kehva tervisega, samas kui osa üle 80-aastaseid on jätkuvalt oma vanuse kohta heas vormis. Siin tuleb mängu hapruse mõiste. Haprus tähendab kehalise vastupanuvõime vähenemist, mis muudab inimese haavatavamaks väliste mõjurite suhtes. Habrastel inimestel võib isegi väike sündmus—näiteks kukkumine või uus ravim—põhjustada tõsiseid tagajärgi, millest taastumine on raskem ja aeganõudvam, kuna kehal ei ole piisavalt reserve tekkinud probleemidega toime tulekuks. Hapruse hindamiseks välja töötatud mitmeid mõõdikuid, näiteks 9-astmeline kliiniline hapruse skaala (Clinical Frailty Scale). Käesolev uurimustöö käsitles hapruse mõju patsientidele, kes vajasid erakorralist laparotoomiat—eluohtlikes olukordades tehtavat kõrge riskiga kõhuõõne operatsiooni. Operatsioonieelse hapruse taseme hindamiseks kasutati kliinilist hapruse skaalat. Andmeid koguti enam kui 1800 patsiendi kohta Ühendkuningriigis ja Eestis. Selgus, et haprus on sage—mitte ainult eakate, vaid ka nooremate seas. Koguni 17% alla 50-aastastest patsientidest olid enam või vähem haprad. Kõrgem hapruse tase oli seotud suurema suremusega nii lühemas kui pikemas perspektiivis, pikema haigla- ja taastusravi ajaga ning sagedasema raskete tüsistuste esinemisega. Kuus kuud pärast operatsiooni polnud paljud, eriti üle 80-aastased, taastunud oma operatsioonieelsele iseseisva toimetuleku tasemele. Märkimisväärne oli see, et üle 50-aastaste seas ennustas haprus 180 päeva suremust paremini kui vanus või sugu. Hapruse seisundi lisamine olemasolevatele riski hindamise mudelitele, nagu NELA ja P-POSSUM, parandas nende täpsust, eriti vanemate patsientide puhul. See aitab kirurgidel, patsientidel ja pereliikmetel teha teadlikumaid ravivalikuid juba ravi algfaasis. Uurimustöö tulemused toovad välja hapruse hindamise tähtsuse erakorralises kirurgias—see võimaldab paremat riskihindamist, toetab patsientide, arstide ja lähedaste ühiseid otsuseid ning aitab ressursside planeerimisel ja taastusravi korraldamisel.