Sotsioloogia, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika bakalaureusetööd – Bachelor´s theses

Selle kollektsiooni püsiv URIhttps://hdl.handle.net/10062/29387

Sirvi

Sirvi Sotsioloogia, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika bakalaureusetööd – Bachelor´s theses Märksõna "2010-ndad" järgi

Tulemuste filtreerimiseks trükkige paar esimest tähte
Nüüd näidatakse 1 - 1 1
  • Pisipilt
    Kirje
    Eesti elanikkonna hoiakute muutumine immigratsiooni suhtes 2004-2012
    (Tartu Ülikool, 2014) Reintam, Häli Ann; Murakas, Rein, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond; Tartu Ülikool. Ühiskonnateaduste instituut
    Käesoleva lõputöö eesmärgiks oli anda ülevaade Eesti elanike hoiakute muutumist immigratsiooni suhtes aastatel 2004-2012. Analüüsil kasutati Euroopa Sotsiaaluuringu viimase viie uuringuvooru Eesti andmeid. Töö esimene osa andis ülevaates uurimisvaldkonnas kasutatud teoreetilistest käsitlustest ning uuringutes kinnitust leidnud tulemustest. Lisaks sellele tutvustati hoiakute kujunemise laiemat tausta: vaadeldaval perioodil toimunud sündmused, riigi tasandi majanduslikud muutused, ülevaade välisrändest ja kokkuvõtte Eesti migratsioonipoliitikast. Sellele toetudes sõnastati uurimisküsimused ning hoiakute kujunemiste teoreetilist raamistikku kasutati tulemuste tõlgendamisel. Analüüsist selgus, et kõige rohkem on eestlased sallivad erinevate immigrantrühmade Eestisse elama lubamise osas ehk immigratsioonihoiaku kontakti dimensioonis. Eriti kiiresti kasvas tolerantsus aastatel 2006-2008. Erinevate immigrantrühmade puhul on ootuspäraselt enam eelistatud sisserändajad, kes on eestlastega samast rahvusest või rassist. Kasvutrend väljendus ka hinnangutes sisserändajate mõjus kultuurielule ja Eestile kui elukeskkonnale, mis võtsid kokku sidususe dimensiooni. Võrreldes hoiakuga erinevate sisserändajate suhtes oli liikumine tolerantsuse poole aeglasem ja stabiliseerus 2008.-2010. aastal. Kõige tõrjuvamad hoiakud immigrantide suhtes väljendusid majandusliku kindlustunde osas. Hinnangud sisserändajate mõjust majandusele hakkasid langema varem, kui hoiaku teiste komponentide puhul. Selles võib peegelduda majanduskriisi otsesem mõju antud hinnangutele. Siiski on eestlaste immigratsioonihoiak muutunud vaadeldaval perioodil sallivamaks. Kasvutrend peatus 2008.-2010. aastal, kuid 2012. aastaks saavutati kõige sallivam immigratsioonihoiak. Käesolevas töös leiti taas kinnitust sellele, et etnilised vähemused on sisserändajate suhtes tolerantsemad kui eestlased. Küll aga selgus, et majanduskriis võis venelaste hoiakutele mõjuda rohkem kui eestlastele. Võib oletada, et kriisi olukorras tundsid venelased end enam ohustatuna, mis võis tingida tõrjuvate hoiakute esiletõusu. Vanuse puhul võis immigratsioonihoiakutes erinevust märgata kuni 2008. aastani, pärast seda liikusid trendijooned põhimõtteliselt identselt. Esimestel aastatel oli sallivus immigrantide suhtes vanuse järjestusega: tõrjuvam hoiak kasvas vanuse kasvades. Erinäoline oli aga vanusrühmade hoiak erinevate immigrantrühmade suhtes. Selles tõusis esile 61-aastaste ja vanemate hoiakute kiire tolerantseks muutumine alates 2006. aastast. Samal ajal hakkasid järjest tõrjuvamaks muutuma 15-30-aastaste hoiakud. Sellist arengut võiks põhjendada konkurentsi võtmes: vanaduspensionil olevad inimesed ei pea sisserändajatega tööturul võitlema, samal ajal kui noorem vanusrühm tunnetab seda momenti eriti teravalt. Immigratsioonihoiak on sallivam nende hulgas, kes hindavad oma toimetulekut praeguse sissetuleku juures heaks. Taaskord muutub pilt segasemaks hoiakutes erinevate immigrantrühmade suhtes, mille puhul on alates 2008. aastast sallivamad need, kellel on toimetulekuga raskusi. Immigratsioonihoiakut kujundavate tegurite analüüsis selgus, et vaadelval perioodil puudub ühtne mudel, mis hõlmaks samu faktoreid. Koostatud mudelite võrdlemisel võis need jagada kolme rühma: esiteks aastad 2004-2006, mil hoiakute kujunemisele avaldasid mõju vanus, haridustase ja subjektiivne toimetulek, teiseks 2008. aasta, mil vaadeldud tunnused ei olnud immigratsioonihoiaku prognoosimisega seotud ja kolmandaks 2010. ja 2012. aasta, mil tõusid esile uued tunnused nagu sugu ja elukoht. Esimest vahemikku võiks siduda Euroopa Liidu ja Schengeni alaga liitumisega. 2008. aasta segaduse taga võis olla majanduskriisi mõju. Kuna valdav osa neist andmetest koguti 2009. aasta alguses, on see väga tõenäoline. Pärast kriisi ja võib-olla ka suurenenud meediakajastuse tõttu muutus 2010. aastast immigratsioonihoiakut kujundavate tegurite kooslus. Uurimuse käigus selgus, et immigratsioonihoiakute teema on nii teoreetilises kui ka empiirilises plaanis keeruline küsimus. Käesolevas töös lahendati ajalise muutuse kajastamine immigratsioonihoiaku indeksi loomisega. Autor leiab, et see oli põhjendatud ja võimaldas tuua välja aspekte, mida tuleb edaspidi täpsemalt uurida. Kindlasti on võimalik leida eelnevalt käsitletud taustasündmustele lisaks veel muutusi, mida hoiakute arenguga siduda võiks. Seega on antud tööga loodud üks võimalik lähtepunkt eestlaste immigratsioonihoiaku ja selle kujunemise edasiseks uurimiseks.