1. TÜ väitekirjad alates 2004 - Theses, PhD, MSc, ETD

Permanent URI for this collectionhttps://hdl.handle.net/10062/3

Browse

Browsing 1. TÜ väitekirjad alates 2004 - Theses, PhD, MSc, ETD by Subject "14. saj"

Filter results by typing the first few letters
Now showing 1 - 1 of 1
  • Thumbnail Image
    Item
    Rütmilised lauselõpud 14. sajandi ladinakeelsetes ning itaalia rahvakeelsetes proosateostes
    (2020-10-13) Mikkel, Annika; Lotman, Maria-Kristiina, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
    Antiikajal kujunesid välja spetsiifilised proosarütmi põhimõtted, mille kohaselt tuli proosat rütmistada teistmoodi kui luulet, kasutades fraaside lõpul kindlaid rütmiskeeme. Klassikaline proosarütm baseerus eri kvantiteediga (raskete ja kergete) silpide vaheldumisel. Sajandite jooksul see süsteem lihtsustus ning kvantiteedi kõrval muutus oluliseks ka sõnarõhk. Keskaegne proosarütm baseerus ainult sõnarõhul (st rütmiskeemides vaheldusid rõhulised ja rõhuta silbid) ning sel põhimõttel rütmistatud lauselõppu kutsuti cursusʼeks. Oma doktoritöös uurisin seda, milliseid proosa rütmistamisviise ja millises ulatuses esineb nii 14. sajandi itaalia rahvakeelses kui ladinakeelses proosas: kas on keelte vahelisi erinevusi, kas eri autorite puhul on märgata eelistatud või välditud lauselõpurütme? Uurisin ka sõnapiiride paigutust lauselõpurütmides. Uurimuse keskmes olid Dante Alighieri (1265-1321) proosavormis tekstid, kuid võrdleval eesmärgil analüüsisin valimeid nii Dante kaasaegsete autorite Franco Sacchetti, Giovanni Boccaccio ja Giovanni Villani kui ka 16. sajandi autorite Pietro Bembo ja Niccolò Machiavelli teostest. Eraldi analüüsisin ladina- ja itaalia rahvakeelseid tekstivalimeid ning samuti võrdlesin omavahel sama autori erinevaid teoseid ja võimalusel ka sama teose erinevaid peatükke. Uurimistöö tulemuste põhjal on näha, et 14. sajandil esines rütmilisi lauselõppe nii ladina- kui itaalia rahvakeelses proosas. Cursus’i leidub kõikide analüüsitud autorite igas valimis, kuid nende kasutamises tulid analüüsiga esile märkimisväärsed erinevused nii ladina- ja itaaliakeelse proosa vahel kui ka erinevate autorite vahel. Kohati on eri autoritel võimalik täheldada üsna kindlaid eelistusi teatud cursus’te kasutamisel. Dante teoste analüüs näitas, et tema ladinakeelsetes tekstivalimites on cursus’te esinemissagedus väga kõrge just esimestes peatükkides ning erinevate lauselõpurütmide esinemine võib ühe valimi raames peatükiti olulisel määral erineda. Ka Dante itaaliakeelsetes teostes õnnestus osades peatükkides tuvastada teatud lauselõpurütmide oodatust suurema esinemuse. Doktoritöö tulemused pakuvad mitmeid suundi, millele tulevastes analüüsides keskenduda.