Sirvi Märksõna "Latvian" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 3 3

listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Determining Stance in Estonian, Latvian, and Lithuanian Academic Writing. Implications and Directions
(Tartu Ülikool, 2023-02-19) Hint, Helen; Lemendik, Helena; Ruskan, Anna; Egle, Baiba; Johansson, Christer; Groom, Nicholas; Leijen, Djuddah A.J.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Heterogeneity of historical time: the contemporary Latvian novel in a comparative perspective
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2026-01-28) Ostups, Artis; Grishakova, Marina, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide osakond
Käesolevas väitekirjas uuritakse, kuidas kaasaegsed Läti ja Ida-Euroopa romaanid vaidlustavad ajaloolise aja domineerivat lineaarset mudelit, mis oli 20. sajandil keskne ning leidis oma kõige brutaalsema väljenduse totalitaarses poliitikas. Ühendades kirjandusteaduse ajaloo filosoofiaga, väidan, et postkommunistlik kirjandus on kooskõlas viimaste aruteludega ajaloofilosoofias, mis toovad esile aja heterogeensuse kui praeguse reaalsuse. Kasutades keerukaid narratiivseid ja poeetilisi strateegiaid, muudavad analüüsiks valitud romaanid 20. sajandi valusad kogemused elavalt kohalolevaks ning, häirides lineaarset ajalisust ja trotsides progressi ideega seotud kultuurilist unustamist, tegelevad eetiliselt mineviku ohvritega. Uurimus on jagatud neljaks artikliks, mis käsitlevad heterogeense aja kolme erinevat vormi. Esiteks vaadeldakse melanhoolia (Dominick LaCapra) eetilist potentsiaali vastupanus totalitaarsele ajapoliitikale sellistes romaanides nagu Gundega Repše “Raudu manat” (2011) ja Nora Ikstena “Emapiim” (2015). Teiseks analüüsitakse kohaloleku kontseptsiooni (Eelco Runia) ja metonüümia kasutamist mineviku esiletoomiseks postmemoriaalsetes teostes, võrreldes Andra Manfelde romaani “Punkrilapsed” (2010) ja Katja Petrowskaja romaani “Võib-olla Ester” (2014). Lõpuks arutleb väitekiri, kuidas romaani struktuur suudab endasse mahutada ülevat ajaloolist kogemust (Frank Ankersmit) sellistes tekstides nagu Pauls Bankovskise “18” (2014) ja Dušan Šarotari “Panorama” (2014). Tulemused näitavad, et mittelineaarsete vormiliste strateegiate ja poeetilise keele abil ületavad need romaanid mineviku ja oleviku lihtsustatud eraldatuse luues uusi, eetiliselt laetud suhteid ajalooga. Lõppkokkuvõttes võib siin välja töötatud teoreetiline raamistik olla aluseks Ida-Euroopa kirjanduste tulevastele uuringutele.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
The Latvian folk ornament and mythology nexus as revival: contested historical layers, visualized ideologies, and commodified creativity
(2024-11-22) Ūdre-Lielbārde, Digne; Seljamaa, Elo-Hanna, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Väitekirjas „Läti rahvapärase ornamendi ja mütoloogia neksus kui taastulemine: vaidlustatud ajaloolised kihid, visualiseeritud ideoloogiad ja kaubastatud loovus“ käsitletakse folkloristlike mõistete ja teooriatega rahvapärase ornamendi seostamist mütoloogiliste kujutelmadega. Ornamentide tänapäevaste tõlgenduste ja kasutuste kõrval neoliberaalse kapitalismi tingimustes analüüsitakse ornamendi ja mütoloogia neksuse algupära sõdadevahelises Lätis ning kunstnik Ernests Brastiņš’i (1892–1942) rolli selles. Neksuse tekitamise ja arendamise käsitlemine taastulemise võtmes võimaldab näidata, kuidas huvi ornamentide mütoloogilise tõlgendamise vastu oli poliitiliselt motiveeritud ning hõlmas rahvakultuuri elementide taaskasutust, propageerimist ja uutesse tähendusseostesse asetamist. Nõukogude perioodi ja okupatsioonirežiimi seatud piiranguid rahvapärase ornamendi tõlgendamisele vaadeldakse kunstnik Jēkabs Bīne (1895–1955) kaudu, kes saavutas enne II maailmasõda tuntuse mütoloogilistega teostega ning nägi stalinismi perioodil vaeva, et ideoloogiliselt ümber häälestuda. Samuti pälvib väitekirjas tähelepanu laulev revolutsioon, mille üheks peamiseks visuaalseks sümboliks kujunes kaheksakand. Ugunskrusts’iga seoses, mis on Läti versioon svastikast, tuleb esile vaidlustatud mälu probleemistik, sest sümboli tõlgendused ja kasutused tänases ühiskonnas korreleeruvad II maailmasõja narratiiviga kollektiivses mälus. Intervjuudele, arhiiviallikatele ja meediatekstidele põhinev väitekiri koosneb neljast teaduspublikatsioonist ja mahukast sissejuhatavast peatükist, milles avatakse uurimuse seoseid visuaalsuse ja ühiskondlike liikumiste uurimisega, sotskolonialistliku lähenemise ning mälu-uuringutega.