Sirvi Märksõna "biomarkers" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 20 41

listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
A contribution of biomarker collagen type II neoepitope C2C in urine to the diagnosis and prognosis of knee osteoarthritis
(2022-07-06) Kuhi, Liisa; Kisand, Kalle, juhendaja; Tamm, Agu, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Osteoartriit (OA) on sagedasim liigeshaigus, tabades ligi poolt miljardit inimest maailmas. Põlv on üks peamisi kahjustuskohti. Haiguse kaasaegse käsitluse järgi arenevad kahjustused molekulaarsetest muutustest kuni kudede (kõhr, luu, sünoviaalkest, menisk, sidemed) struktuuri muutusteni. OA on aastate jooksul ebaühtlase kiirusega süvenev haigus, mille puhul stabiilsemad perioodid vahelduvad kiiremate muutustega, kulgedes varajases järgus haigustunnusteta. Seetõttu pakuvad kudede ainevahetuse muutusi peegeldavad molekulaarsed markerid varajast hoiatust koekahjustuse tekkest, võimalust hinnata haiguse kulgu ning tulevikus ka ravivastust. Kuna II tüüpi kollageen (Kol2) on kõhre peamine struktuurne komponent, on OA hindamiseks loodud mitmeid Kol2 lammutamist mõõtvaid teste. Käesolevas uurimuses hindasime OA uue biomarkeri, uC2C kasutusvõimalusi põlve OA (pOA) korral. uC2C on Kol2 lõhustumise neoepitoop C2C uriinis. Võrdlesime uC2C väärtusi röntgenleiu, kõhre otsese vaatlusleiu ja patsiendi kliinilise seisundiga, kasutades erinevaid statistilisi mudeleid. Selgus, et uC2C on sobiv kandidaat pOA varajase diagnostilise testi arendamiseks. C2C sisaldus tõuseb juba haiguse varajases järgus ja on seotud haiguse mitme põhiprotsessiga: kõhre lammutamise ja luukasviste tekkega põlveliigese eri osades. uC2C on hea progressioonimarker naistel: uC2C kõrgem algväärtus ennustab naistel väga hästi (>90%) pOA teket või süvenemist järgneva 3 aasta jooksul. uC2C tase on kõrgem suuremate röntgenmuutuste korral, seega uC2C tase on seotud pOA raskusastmega. uC2C väärtused on suurimad kOA lõppjärgus olevatel haigetel, kes jõuavad liigeseasenduseni suhteliselt noorelt (50–70 a vanuses). Pärast põlveliigese asendamist võib C2C eritumine uriiniga väheneda, suureneda või jääda muutumatuks. Seega ei peata liigeseasendus paljudel juhtudel Kol2 lammutamist organismis ja OA on süsteemsem haigus, kui on seni arvatud. uC2C näib olevat naistel võrreldes meestega parem pOA biomarker.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Adaptation of selected blood biochemical stress and energy turnover markers to different training regimens in highly trained male rowers
(2011-07-21) Rämson, Raul
Tasakaal treeningu ja ületreeningu vahel on suhteliselt habras. Seetõttu on väga oluline õige treeningu- ja puhkeperioodide planeerimine ning süstemaatiline treeningu monitooring. Treeningu monitooring koosneb peamiselt psühholoogilisest ja füsioloogilisest monitooringust ning keha koostise ja saavutusvõimega seotud parameetrite monitooringust. Käesoleva töö peamine eesmärk oli uurida sõudjate adaptatsiooni suuremahulise madala intensiivsusega treeninguperioodile. Käesolev töö põhineb kahel erineval uuringul, millest esimene uuring koosnes neljanädalasest madala intensiivsusega suuremahulisest treeninguperioodist, ning teine uuring oli kestvusega üks aasta ja oli mõeldud uurimaks pikaajalisemat treeningu adaptatsiooni. Esimeses uuringus osales 8 hästi treenitud meessõudjat. Uuringu käigus oli kolm testimise sessiooni: Esimene testimine toimus suuremahulise treeningtsükli alguses, teine testimine toimus vahetult peale suuremahulist treeningtsüklit ning kolmas testimine toimus peale ühe nädala pikkust taastumisperioodi. Testimise sessioonile eelnev päev oli puhkepäev ning sel ajal treeninguid ei toimunud. Iga testimise sessioon koosnes hommikusest puhkeoleku vereproovist, RESTQ-Sport küsimustiku täitmisest, ning 2-tunnisest madala intensiivsusega sõudmise testist. Samuti määrati kolmel korral (enne suuremahulist treeningperioodi, suuremahulise treeningperioodi lõpul ning taastumisperioodi lõpul) vaatlusaluste energia tarbimine ning energiakulu. Kahetunnise sõudmise testi käigus määrati vaatlusalustel südame löögisagedus, läbitud distants, vere laktaadikontsentratsioon ning võeti veenivere proovid määramaks erinevaid biokeemilisi parameetreid, mis iseloomustavad organismi energiatasakaalu ning reaktsiooni treeningstressile. Teises uuringus osales 9 kõrgelt treenitud sõudjat, kes kõik olid rahvusvahelistel võistlustel medalivõitjad. Ettevalmistava perioodi alguses sooritasid vaatlusalused 6000-meetri sõudeergomeetritesti ja täpselt aasta pärast sooritasid nad sama testi uuesti. Vaatlusalustelt võeti veenivere proovid enne testi, kohe pärast testi ja 30 minutit pärast testi lõpetamist. Testile eelneval päeval määrati ka keha koostise parameetrid. Töö tulemustest selgus, et suuremahuline treeningperiood kutsub organismis esile olulise energiapuudujäägi, mis kajastub ka muutusena vastavates biokeemilistes parameetrites. Just energiatasakaalu häirumine, mitte niivõrd lihaste funktsionaalsete omaduste muutumine, võib olla madala intensiivsusega vastupidavustreeningu puhul ületreeningut põhjustavate protsesside põhjustaja. Samuti leidsime, et sportlase töövõime paranedes võib sarnase maksimaalse koormuse tagajärjel organismi reaktsioon olla erinev, mille põhjustajaks võib olla sportlase paranenud suutlikkus oma võimete mobiliseerimisel.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Alterations in metabolomic profile of lipids, amino acids and biogenic amines in the early course of schizophrenia spectrum disorders
(2021-02-15) Leppik, Liisa; Haring, Liina, juhendaja; Vasar, Eero, juhendaja; Zilmer, Mihkel, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Skisofreenia spektri häired on seisundid, mille puhul inimese taju ning tõlgendus maailmast on häiritud ning ei vasta reaalsusele. Selliste häirete patogeneesi mõistmine on vajalik nii diagnostika kui ravi arenguks. Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada psühhootilise häirega patsientide glütserofosfolipiidide, sfingolipiidide, aminohapete ning biogeensete amiinide profiili haiguse erinevates faasides. Uuringus osales 53 esmase psühhoosiepisoodiga patsienti, keda jälgiti longitudinaalselt viie aasta vältel. Patsientidelt koguti demograafilised ja kliinilised andmed ning vereproovid kolmel ajahetkel – haiguse vallandumisel, 7 kuud pärast antipsühhootilise raviga alustamist ning 5 aastat pärast haiguse ja ravi algust. Kontrollgruppi kuulus 37 tervet vabatahtlikku. Tulemused näitasid, et esmase psühhoosiepisoodi vallandumisel esinesid patsientidel kontrollgrupiga võrreldes järgmised metaboolsed muutused: langenud proliini, alfa-aminoadipiinhappe, 16 fosfatidüülkoliini, ühe sfingolipiidi tase ning türosiin/fenüülalaniini suhe; tõusnud tauriini, ühe lüsofosfatidüülkoliini tase ning ornitiin/arginiini suhe. Seitsmekuulise antipsühhootilise ravi järel olid patsientide psühhootilised sümptomid leevenenud ning eelkirjeldatud metaboloomilised muutused normaliseerunud. Viieaastase kestusega haiguse ja antipsühhootilise ravi järel ilmnesid patsientidel tõusnud asparagiini, glutamiini, ornitiini, tauriini ja metioniini tase ning ornitiin/arginiini suhe. Langenud olid aspartaadi, glutamaadi ja alfa-aminoadipiinhappe tase ning aspartaat/asparagiini, glutamaat/glutamiini, alfa-aminoadipiinhape/kinureniini suhted. Leitud kõrvalekalded viitavad aju neurotransmitterite funktsiooni ning põletikuliste ja energeetiliste protsesside häirumisele. Uurimistöö tõendas skisofreenia spektri häiretega patsientide aminohapete, biogeensete amiinide ning spetsiifiliste lipiidsete metaboliitide profiili dünaamilisi muutusi haiguse kulu ja pikaajalise ravi vältel.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Association of molecular markers CILP-2, DDR2 and C2C with the severity of tissue damage in knee osteoarthritis
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-07-15) Torga, Taavi; Arend, Andres, juhendaja; Suutre, Siim, juhendaja; Kisand, Kalle, juhendaja; Aunapuu, Marina, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Osteoartroos (OA) on kõige sagedamini esinev krooniline liigeshaigus, mis mõjutab miljoneid inimesi maailmas. Kõige sagedamini kahjustab OA põlveliigest. Pikalt arvati, et OA on tingitud kõhrkoe kulumisest, kuid tänaseks on teada, et OA algab molekulaarsetest muutustest, mis mõjutavad liigese erinevaid kudesid (kõhr, luu, sünoviaalkest, menisk, sidemed). Varase OA-ga seotud molekulaarsed muutused toimuvad faasis, kus haigusele iseloomulikud sümptomid puuduvad. Seetõttu on OA uurimisel olulisel kohal molekulaarsed markerid, mis peegeldavad haiguse käigus toimunud muutusi ja ideaalis aitavad tuvastada OA varast haigestumist või sobivad haigust modifitseeriva ravi kandidaadiks. Uuringuks valiti järgmised eeldatavalt OA-ga seotud markerid: CILP-2 (kõhre vahekihi valk 2), DDR2 (diskoidiini domeeni retseptor 2) ja C2C (teist tüüpi kollageeni lõhustumise neoepitoop). Käesolevas uurimuses hindasime nende biomarkerite esinemist OA patsientidelt põlveliigese endoproteesimisel kogutud kõhrkoe proovides. Hindasime nii kõhrkoe lokaalset kui makroskoopilist kahjustust OARSI (Rahvusvahelise Osteoartriidi Uurimise Ühingu) väljatöötatud hindamissüsteemi alusel ja võrdlesime kahjustusastmeid biomarkerite ekspressiooniga. Eraldi metoodilises uurimuses leidsime sobivaima antigeeni esiletoomise meetodi CILP-2 immunohistokeemiliseks värvinguks. Uurimistöö tulemused näitavad, et CILP-2 ja C2C on paljulubavad põlveliigese OA raskuseastme biomarkerid. CILP-2 ja DDR2 ekspressiooni võrdlemisel selgus, et kui CILP-2 seostus mitmete kõhrekahjustuse parameetritega, siis DDR2 näitas kõhrekahjustusega ainult nõrka seost. Seega võib antud uuringu valgusel pidada CILP-2 paremaks OA lokaalse kahjustuse markeriks kui DDR2. C2C immunohistokeemilistes uuringutes, kus kasutati uriinis C2C testides rakendatavat antikeha, leiti C2C seostumine liigeskõhre kahjustuse ulatusega. Seega võib C2C pidada arvestatavaks OA markeriks ja uriinis määratud C2C tase võiks peegeldada koetasandil toimuvaid muutusi.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Associations between body composition, mobility and blood inflammatory biomarkers with physical activity in healthy older women
(2019-09-16) Rava, Anni; Jürimäe, Jaak, juhendaja; Pääsuke, Mati, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Vananemine on protsess, millega kaasnevad mitmed muutused organismis: väheneb lihasmass, luumass ja lihasjõud, suureneb rasvamassi osakaal ning suureneb tõenäosus haigestuda erinevatesse kroonilistesse haigustesse. Lisaks võib neid muutusi seostada ka kehalise aktiivsusega, mis tavaliselt väheneb vananedes. Vananemisega kaasnevate muutuste tulemusena võib väheneda vanemaealiste võimekus iseseisvaks toimetulekuks igapäevastes tegevustes. Ehkki ei ole võimalik vältida vananemist ning ära hoida vananemisega kaasnevaid negatiivseid muutusi võib kehaline aktiivsus olla üheks võimalikuks viisiks vähendada inaktiivse eluviisi negatiivseid ilmingud hilisemas elus. Antud doktoritöö eesmärk oli välja selgitada seosed keha koostise, mobiilsuse ja vere biokeemiliste näitajate ning kehalise aktiivsuse vahel vanemaealistel naistel. Uuringus osales kokku 113 vanemaealist naist kes jagati gruppidesse vastavalt kehalise aktiivsuse intensiivsusele ning kestusele. Võrreldi keha koostise, mobiilsuse ning vere biokeemilisi näitajaid erineva kehalise aktiivsusega vanemaealistel naistel ning uuriti vastavate näitajate seoseid kehalise aktiivsusega. Uuringu tulemusena selgus, et pikaajaliselt treeninud vanemaealistel naistel on paremad keha koostise ja mobiilsuse näitajad ning suuremad lihasjõu näitajad võrreldes mittetreenitud vanemaealiste naistega. Lisaks leiti, et mõõduka ja tugeva intensiivsusega kehaline aktiivsus on seotud paremate mobiilsuse ning keha koostise näitajatega. Seejuures ei seostunud kerge intensiivsusega kehaline aktiivsus keha koostise ega mobiilsuse näitajatega. Vere biokeemilistest näitajatest seostus resistiini kontsentratsioon veres sammude arvuga päevas ja seega võib kehalist aktiivsust seostada tervislikuma resistiini kontsentratsiooniga. Regulaarne mõõduka ja tugeva intensiivsusega kehaline aktiivsus võib olla oluline vanemaealistele naistele säilitamaks keha koostise ning mobiilsuse näitajaid, mis on vajalikud iseseisvuse säilitamiseks hilisemas eas.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Bone mineralization in boys during puberty: associations with body composition, physical activity and selected bone and adipose tissue biochemical markers
(2016-09-20) Vaitkevičiūtė, Donvina; Jürimäe, Jaak, juhendaja; Mäestu, Jarek, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond.
Kehaline inaktiivsus ja rasvumine on kujunenud ülemaailmseks probleemiks rahvatervise seisukohalt, omades sealhulgas mõju ka organismi luukoe arengule. Eriti ulatuslik luukoe juurdekasv toimub organismis puberteediperioodi jooksul, mistõttu võib seda perioodi pidada eriti kriitiliseks hilisema luukoe tervise suhtes. Mitmetes uuringutes on leitud, et luukoe arengut mõjutavad keha koostise, kehalise aktiivsuse, kui ka vere biokeemilised näitajad. Seega on oluline uurida, millised faktorid mõjutavad luukoe juurdekasvu just sellel kriitilisel kasvuperioodil. Meile teadaolevalt puuduvad varasemad uuringud luukoe juurdekasvu määramisel, kus hinnatakse erinevate keha koostise, kehalise aktiivsuse ja luukoe ning rasvkoe vere biokeemiliste markerite pikaajalist mõju puberteediealiste poiste luukoe arengule. Uurimustöö eesmärk ja ülesanded Antud uurimistöö eesmärgiks oli hinnata erinevate keha koostise, kehalise aktiivsuse ning luu- ja rasvkoe biokeemiliste markerite seoseid luukoe juurdekasvuga erineva keha koostise ja kehalise aktiivsusega puberteediealistel poistel. Lähtuvalt eesmärgist olid ülesanneteks: 1. uurida kehalise aktiivsuse pikemaajalist mõju luutiheduse kasvule puberteediperioodil erineva keha massiga poistel; 2. uurida luukoe ja rasvkoe biokeemiliste markerite seoseid luutihedusega erineva kehalise aktiivsusega varases puberteedieas poistel; 3. uurida luu- ja rasvkoe vere biokeemiliste näitajate ning kehalise aktiivsuse pikemaajalist mõju luutiheduse kasvule poistel puberteediea jooksul. Uuritavad ja metoodika Uuringus osales kokku 206 12-14 aastast poissi Tartu linna ning ümbruskonna koolidest. Vaatlusaluseid uuriti kahe aasta jooksul ning mõõtmised toimusid uuringu alguses ning peale 12 ja 24 kuu möödumist. Kõigil uuritavatel määrati keha pikkus ja kehamass ning arvutati kehamassiindeks. Bioloogiline vanus määrati Tanneri metoodikaga. ning luuline vanus käelaba röntgeniga. Keha koostise ja luutiheduse näitajad määrati DXA meetodiga ning kehaline aktiivsus aktseleromeetritega. Samuti määrati veeniverest erinevad luu- ja rasvkoe biokeemilised näitajad. Järeldused 1. Keha rasvavaba mass omas pikaajalist positiivset mõju poiste luutiheduse suurenemisele puberteediperioodil. Alakaal puberteediperioodi alguses on tervise riskifaktor madalamale luutihedusele hilisemas puberteedieas võrreldes normaalkaaluliste, ülekaalulisete ja rasvunud poistega; 2. Kehaline aktiivsus mõjutab puberteediealistel poistel rasvkoe ja luukoe vere biokeemiliste markerite seost luutihedusega; 3. Luukoe sünteesi ja degradatsiooni biokeemilised näitajad on negatiivselt seotud luutiheduse kasvuga poistel puberteediperioodil. Samuti oli leptiini kontsentratsioon negatiivselt seotud luutiheduse kasvuga puberteediealistel poistel
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Cardiovascular and metabolomic profiling of osteoarthritis
(2017-11-14) Tootsi, Kaspar; Märtson, Aare, juhendaja; Kals, Jaak, juhendaja; Zilmer, Mihkel, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Osteoartroos on krooniline liigeshaigus, mis haarab sagedamini käe-, põlve-, puusa- ja lülisamba liigeseid ning põhjustab valu ja liigesliikuvuse piiratust. Osteoartroosiga patsientide arv on suur ning tegemist on kõige kiiremini kasvava liigeshaiguse patsiendigrupiga. Tänaseni puudub haiguse tekkemehhanismidest piisav arusaam, et efektiivselt pidurdada haiguse kulgu. Osteoartroosi on pikalt peetud kõhre mehhaanilisest kulumisest tingitud haiguseks, aga viimastel aastatel on ilmnenud üha rohkem tõendeid, et haiguse arengus mängivad olulist rolli süsteemne alaäge põletik, muutused ainevahetuses ja arterite jäikuses. Osteoartroosiga patsientidel on leitud kõrgem südame- ja veresoonkonna haiguste risk, kuid täpsemad mehhanismid selle võimaliku seose taga on teadmata. Selle doktoritöö eesmärgiks oli selgitada osteoartroosi ja arterite funktsiooni ning oksüdatiivse stressi ja ainevahetushäirete (sh metaboolse sündroomi) vahelisi seoseid. Lisaks oli eesmärgiks kirjeldada osteoartroosi lipiidide ainevahetusega seotud madalmolekulaarsete ühendite profiili. Selle doktoritöö raames läbiviidud uuringusse kaasati 70 lõppstaadiumis osteoartroosiga patsienti Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeedia osakonnast ning kontrollgruppi 82 ilma osteoartroosita uuritavat Tartumaa perearstide nimistutest. Arterite jäikuse mõõtmised tehti Endoteeli Keskuses ning biokeemiliste markerite mõõtmised TÜ Kliinikumi ühendlaboris ning bio- ja siirdemeditsiini instituudi biokeemia osakonnas. Töö tulemusena leidsime uudse seose aordi jäikuse ja osteoartroosi raskusastme vahel. Osteoartroosiga patsientide arterid olid võrreldes kontrollgrupi liikmete arteritega jäigenenud. Lisaks leidsime, et osteoartroosi korral esineb organismis kõrgem oksüdatiivse stressi tase, mis on seotud ka osteoartroosi raskusastmega. Kirjeldasime, et osteoartroosi korral esinevad lipiidide ainevahetuse häired, mis on seotud arterite funktsiooniga ja aitavad selgitada osteoartroosi ning südame- ja veresoonkonnahaiguste vahelist seost. Selle uuringu tulemusena tuvastatud seosed osteoartroosi ja lipiidide ainevahetuse, oksüdatiivse stressi ja arterite funktsiooni vahel võivad tulevikus aidata välja töötada uusi ründepunkte osteoartroosi ravimisel.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Clinical picture and biochemical changes in blood in children with acute alcohol intoxication
(2015-10-05) Tõnisson, Mailis
Etanool on kõige enam kuritarvitatud aine nii Lääneriikides, kui ka Eestis. Rohke alkoholi tarvitamisega kaasnevad alkoholist tingitud probleemid ka lastel ja noorukitel. Igapäevase haiglatöö seisukohast oli eesmärgiks uurida alkoholijoobes lastel esinevaid kliinilisi tunnuseid erinevatel joobe raskusastmetel ning kliinilise leiu korrelatsiooni seerumi alkoholi kontsentratsiooniga (SAC), juriidilisest aspektist oli oluline tuvastada seerumi ja vere alkoholi kontsentratsioonide suhe. Samuti oli uuringu eesmärkideks oli teha kindlaks ägeda alkoholi intoksikatsiooniga lastel elutähtsate analüütide (glükoos - Glu, laktaat - Lak, kaalium - K, naatrium - Na) muutuste esinemine ning muutuste seos alkoholi kontsentratsiooniga või hormonaalse (testosteroon, östradiool, progesteroon, kortisool) hetkeseisuga. Uuringus osalesid 3 aasta jooksul (2005-2008) Tartu Ülikooli Lastekliinikusse või Tallinna Lastehaiglasse hospitaliseeritud alkoholijoobes lapsed, kellest kolme uuringuetappi jäi 226-264 last vanuses 8.4-17.9 aastat ning poiste:tüdrukute keskmise suhtega 1.46:1. Alkoholi intoksikatsiooni kliinilises hindamises oli parimaks diagnostiliseks tunnuseks teadvuse häirumise tase, mis korreleerus hästi SAC-ga ning sage leid oli kõne- ja tasakaaluhäired. SAC alusel õige joobe raskusastme määramisel lastel oli tõhusus 67.7%. Arstid hindasid kliiniliselt alkoholijoobe raskemaks ühe astme võrra võrreldes alkoholi kontsentratsiooniga. Seerumi- ja vere alkoholi kontsentratsioonide suhe lastel oli 1.19:1. Uuringu tulemustena selgus, et plasma K, Na, Glu ja Lak taset võiks hinnata kõigil alkoholijoobes hospitaliseeritud lastel ning SAC >1.50 g/L korral peaks biokeemilisi muutusi hindama rutiinselt, kuna alkoholijoobes lastel võib esineda Lak ja Glu taseme tõusu ning K taseme langust erinevate SAC korral. Samas märkimisväärsed muutused on SAC juures üle 1.50 g/L ning esineda võib kriitilises väärtuses hüperlaktineemiat ja hüpokaleemiat. Selgus ka, et alkoholijoobes lastel toimub kortisooli kontsentratsiooni suurenemine, mis seondub Glu ning tüdrukutel progesterooni taseme tõusuga.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Deaths caused by alcohol, psychotropic and other substances in Estonia: evidence based on forensic autopsies
(2022-05-16) Tuusov, Jana; Väli, Marika, juhendaja; Pärna, Kersti, juhendaja; Lang, Katrin, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Liigne alkoholi tarvitamine on üheks enneaegse suremuse põhjuseks nii nagu on välditavaks surmapõhjuseks mürgistused psühhotroopsete ainetega. Oluline on välja selgitada alkoholi roll inimese organismi kahjusta¬misel ning selle suurusjärk rahvastiku tervise mõjutamisel. Lahanguleidudel baseeruv uuring on üks viis selle teostamiseks. Sellised väärtuslikku informatsiooni andvad uuringud on keerukad ning seetõttu pole neid palju läbi viidud. Selleks, et tuua välja alkoholi roll surmade põhjustajana ning selle kajastumine rahvastiku surmade statistikas, on omakorda oluline hinnata ja vajadusel parendada surmapõhjuste kodeerimist. Antud uuring oli Eestis esimene, kus kasutati detailset kohtuarstlikku lahangut alkoholi rolli uurimiseks enneaegses suremuses. Uurimistöö eesmärk oli anda tõenduspõhine ülevaade tööealiste meeste alkoholist põhjustatud surmadest, kasutades selleks süvitsi minevat kohtuarstlike lahangute analüüsi, uurida põhihaiguse kodeerimisega seotud probleeme hulgiorganite alkoholist põhjustatud kahjustuse korral ning kirjeldada surmaga lõppenud alkoholi, psühhotroopsete ja muude ainete mürgistusi Eesti kogurahvastikus aastatel 2000-2009 ja 2010-2019. Uuringu tulemused näitasid, et Eestis kohtuarstlikule lahangule suunatud tööealistel meestel esinevad sageli alkoholist põhjustatud haiguslikud muutused siseorganites, mis viitab selles vanuserühmas alkoholi tervistkahjustavale tarvitami¬sele. Uuringu tulemustest nähtus, et osad alkoholi biomarkerid (PEth, EtG ja EtS) on kasutatavad surmajärgses diagnostikas ning neid võiks enam kasutada tavapraktikas ja lahanguid hõlmavates uuringutes, eriti kui puuduvad andmed lahkunu alkoholi tarvitamise harjumuste kohta. Lahanguleiuna hulgiorganite alkoholkahjustuse esinemise korral oli raske diagnoosida põhihaigust Rahvusvahelises Haiguste Klassifikatsioonis puuduvate võimaluste tõttu. Mürgistussurmade uuringu põhjal olid aastatel 2000–2009 esikohal alkoholi¬mürgistused, kuid aastatel 2010–2019 mürgistused narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega. Uuringust saadavad teadmised on vajalikud alkoholistrateegia ja -poliitika kujunda¬jatele ning Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile kui kohtu¬arstlikke lahanguid teostavale asutusele.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Effect of sprint interval training on body composition, cardiorespiratory fitness, blood biochemical markers and bone health in adolescent boys with obesity
(2023-10-31) Salus, Marit; Jürimäe, Jaak, juhendaja; Tillmann, Vallo, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Traditsiooniliselt on mõõduka intensiivsusega kestustreening olnud peamine treeningmeetod keha koostise, aeroobse võimekuse või tervise parandamiseks nii täiskasvanute kui ka noorte seas. Viimasel aastakümnel on hakatud tervise parandamise eesmärgil aktiivemalt kasutama kõrge intensiivsusega intervalltreeningut, milles lühiajalised submaksimaalse intensiivsusega spurdid vahelduvad puhkeintervallidega. Sprindi intervalltreening, kui veelgi lühiajalisemate ning maksimaalsete pingutustega (tuntud kui “all-out”) sooritatud intervalltreening, on oma ülesehituselt väga sarnane lapseea “jookse-peatu” liigutusmustrile ning seetõttu võiks olla sobilik treeningmeetod noorele organismile tervist parandaval eesmärgil. Käesoleva doktoritöö eesmärk oli kindlaks määrata, kas sprindi intervalltreening parandab rasvunud teismeealiste poiste keha koostist, kardiorespiratoorset võimekust, rasva- ja luukoe biokeemiliste markerite kontsentratsiooni veres ning luutervist. Uuritavad läbisid 12-nädalase juhendatud sprindi intervalltreeningu sagedusega 3 korda nädalas, mis algas 5 minutilise soojendusega ning millele järgnes 4-6 30-sekundilist “all-out” rattasprinti vahelduvalt 4-minutiliste aktiivsete puhkeintervallidega. Treening lõppes 10-minutilise mahajahtumise osaga. Töö tulemusel leiti, et sprindi intervalltreening vähendas rasvunud teismeealistel poistel keha rasvamassi protsenti, metaboolse sündroomi riski skoori ning tõstis kardiorespiratoorset võimekust ja alajäsemete luu mineraalset tihedust.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Effects of remote ischaemic preconditioning on organ damage and acylcarnitines’ metabolism in vascular surgery
(2020-11-16) Kasepalu, Teele; Kals, Jaak, juhendaja; Lepner, Urmas, juhendaja; Zilmer, Mihkel, juhendaja; Starkopf, Joel, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Kirurgiliste operatsioonidega kaasnevad terviseriskid, mis sõltuvad lisaks operatsiooni iseloomule ka inimese füsioloogiast ja tervislikust seisundist. Efektiivseid ja ohutuid võimalusi nende riskide vähendamiseks pole senini leitud. Inimorganismil on olemas kaitsemehhanismid, mis käivituvad elundit ohustava teguri, näiteks isheemia toimel. Neid organismi kaitsemehhanisme kasutakse ära kaugisheemilises eelkohastamises (KIE). KIE käigus tekitatakse lühiajaliselt jäsemes isheemia, mis käivitab kogu organismis mehhanismid, vähendamaks võimalikku sihtorgani verevarustuse puudumisest tulenevat kahjustust. Seetõttu tekivad ajutiselt verevarustuseta olnud koes (nt. ülajäsemes) signaalid, mis kanduvad ka mujale organismi ja valmistavad kaugemal asetsevad elundid, näiteks südame ja neerud, ette tulevaseks kahjustuseks. Seeläbi on võimalik organismi loomulikku kaitsemehhanismi ennetavalt aktiveerides saavutada kaitse elunditele, mis operatsiooni käigus võivad kahjustatud saada. Käesolevas doktoritöös uuriti KIE meetodit neil, kelle operatsiooniga seotud risk on suur ehk veresoontekirurgilist operatsiooni vajavatel haigetel. Vahetult enne operatsiooni teostati uuritavatel KIE protseduur, mille käigus katkestati neljal korral käe verevarustus viieks minutiks 5-minutiliste vaheaegadega. Leiti, et antud meetod ei avalda mõju arterite jäikusele, kuid vähendab operatsioonijärgselt neeru- ja südamekahjustuse markerite tõusu, mille põhjal saab järeldada, et KIE kaitseb operatsiooni ajal neere ja südant. Lisaks tuvastati, et meetod mõjutab organismis atsüülkarnitiinide ainevahetust, mis võib olla üheks kaitsvat toimet vahendavaks mehhanismiks. KIE-t peetakse ohutuks protseduuriks ja ka antud doktoritöös ei leitud protseduuril ühtegi olulist kahjulikku kõrvalmõju. Kokkuvõtvalt saab järeldada, et arvestades KIE kergesti teostatavust ning ohutust, on meetodil suur potentsiaal leida tee kliinilisse kasutusse operatsiooniga seonduvate elundikahjustuste vähendamiseks
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Enteral nutrition, gastrointestinal dysfunction and intestinal biomarkers in critically ill patients
(2021-10-11) Padar, Martin; Starkopf, Joel, juhendaja; Reintam Blaser, Annika, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Organpuudulikkuste diagnoosimine ja ravi on üks intensiivravi nurgakividest, kuid seedetrakti puudulikkus on ebapiisavalt defineeritud ning diagnoosimine põhineb siiani peamiselt subjektiivsel kliinilisel läbivaatusel. Võimalikud ravimeetodid seedetrakti probleemide lahendamiseks intensiivravipatsientidel ning nende tõenduspõhisus on vähesed. Uurimistöö keskendus enteraalse toitmisravi läbiviimisele ja jälgimisele, seedetrakti düsfunktsiooni ja puudulikkuse diagnoosimisele ja mõju selgitamisele ning kõrgenenud kõhukoopasisese rõhu ravivõimaluste uurimisele intensiivravihaigetel. Leidsime, et pärast enteraalse toitmise protokolli kasutuselevõttu manustati intensiivravipatsientidele esimese nädala jooksul oluliselt rohkem toiduenergiat enteraalse toitmise teel ilma komplikatsioonide sagenemiseta. Samaaegselt aga vähenes veenisisene toitmine ning kokkuvõttes ka nädala summaarne toiduenergia hulk. Tulemused viitavad vajadusele toitmisravi komplekssemalt planeerida. Järgmises uuringus järeldasime, et soole funktsiooni peegeldava biomarkeri tsitrulliini ning kahjustuse markeri I-FABP-i määramine ei võimalda enteraalse toitmisravi edukust hinnata ning nende roll toitmisravi juhtimisel on hetkel ebaselge. Kõrgenenud kõhukoopasisene rõhk on intensiivravipatsientidel sage probleem, mille ilmnemine on seotud kehvemate ravitulemustega, kuid ravivõtted on piiratud. Meie uurimistöö osutab ühe ravimeetodi, sedatsiooni süvendamise, vähesele toimele ja võimalikele kõrvaltoimetele. Kuivõrd ligi veerandil patsientidest on raviefekt siiski hea, võib seda ravivõtet vajaduse korral kaaluda. Seedetrakti puudulikkuse teke on seotud halvemate ravitulemustega. Nii primaarne, st kõhukoopa patoloogiaga seotud, kui sekundaarne, muu põhjusega seedetrakti puudulikkus on seotud kõrge suremusega. Sekundaarse põhjusega seedetrakti puudulikkuse juhud leiavad sagedamini aset hilisemal intensiivraviperioodil, patsientide seisund on raskem ning ravitulemused võivad olla kehvemad. Töötasime välja seedetrakti sümptomite ja kõrgenenud kõhukoopasisese rõhu raskusastmete kombinatsioonil põhineva kliinilise skoori seedetrakti düsfunktsiooni hindamiseks, mis on vajalik nii kliinilises kui teadustöös. Skoori võime ennustada suremust oli hea ning järgmise sammuna on vajalik valideerimisuuring.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Factors and markers predicting subclinical atherosclerosis in type 2 diabetes
(2024-11-19) Kärberg, Kati; Lember, Margus; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
2. tüüpi diabeet on laialdaselt leviv krooniline haigus, mis põhjustab tõsiseid veresoonkonna tüsistusi ja seetõttu on selle haigusega patsientidel suurem risk ateroskleroosi tekkeks. Ateroskleroos võib areneda asümptomaatiliselt, kuni ilmnevad tõsised tüsistused südame-veresoonkonna poolt. Subkliiniline ateroskleroos, mida iseloomustab arterite seinte paksenemine ja naastude moodustumine ilma ilmsete sümptomiteta, võib kesta pikalt enne tüsistuste teket. Tüsistuste ennetamiseks või edasilükkamiseks vajalikke sekkumisi on võimalik planeerida kui leida ateroskleroos juba subkliinilises faasis. Tihti 2. tüüpi diabeediga kaasnev rasvumine on täiendavaks teguriks ateroskleroosi arenemisel. Uurimistöö eesmärk on tuvastada tegureid ja markereid, mis aitavad ennustada subkliinilist ateroskleroosi patsientidel, kellel ei ole varem diagnoositud ateroskleroosi ega selle tüsistusi. Läbilõikelisse prospektiivsesse uuringusse kaasati 216 patsienti kolmeteistkümnest Tartumaa perearstikeskusest. Teostati vereanalüüsid lipiidide ja glükoosi ainevahetuste, põletikulise aktiivsuse ning erinevate adipokiinide määramiseks. Lisaks vereanalüüside teostamisele viidi läbi ka 24-tunni toitumise analüüs, mõõdeti hüppeliigese-õlavarre indeksit ning hinnati unearterite seisundit ja kehakoostist. Tulemused näitasid, et hüppeliigese-õlavarre indeksi ja visfatiini taseme määramine võivad olla kasulikud subkliinilise ateroskleroosi avastamiseks ja riski hindamiseks 2. tüüpi diabeediga patsientidel. Uuring tõstab esile toitumisharjumuste tähtsuse, kuna tasakaalustamata toitumine, mis sisaldab liiga palju rasva ja soola ning liiga vähe süsivesikuid, võib kiirendada ateroskleroosi arengut. Hüppeliigese-õlavarre indeksi ja visfatiini taseme mõõtmine võivad olla ateroskleroosi riski hindamisel väärtuslikud markerid, mille kaudu saab parandada ennetus- ja ravistrateegiaid.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Gastric biomarkers and their dynamics as a less invasive method to evaluate stomach health in bariatric surgery patients
(2023-10-25) Suumann, Jaanus; Sillakivi, Toomas, juhendaja; Peetsalu, Ants, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Paralleelselt rasvunute arvu suurenemisega on tõusnud bariaatriliste operatsioonide arv maailmas. Raskekujulise rasvumise korral on kirurgiline sekkumine ainus tõhus ja kestvat toimet tagav ravimeetod. Bariaatriliste patsientide pre- ja postoperatiivses käsitluses on mao seisundi hindamise kuldseks standardiks seedetrakti ülaosa endoskoopiline uuring (koos gastrobiopsiatega). Viimastel aastakümnetel on populaarsust kogunud vereproovil baseeruv biomarkerite testpaneel, mis aitab väheinvasiivset meetodit kasutades diagnoosida mao funktsionaalseid muutusi ja limaskesta patoloogiaid. Testpaneel põhineb neljal maospetsiifilisel biomarkeril (Pepsinogeen I ja II, Gastriin-17, Helicobacter pylori antikeha), mille väärtuste põhjal saab eristada 8 erinevat markerite profiili. Käesoleva doktoritöö eesmärgiks oli välja selgitada: 1) kas biomarkerite testi abil oleks võimalik vältida invasiivse endoskoopilise uuringu tegemist bariaatrilisele operatsioonile minevatele patsientidele; 2) kirjeldada mao biomarkerite profiili muutust 2 aasta jooksul peale maovähendusoperatsiooni; 3) hinnata, kas postoperatiivselt tekkinud muutused mao biomarkerite profiilis on seotud operatsioonist tingitud anatoomiliste muutustega või on nende põhjuseks mao limaskesta patohistoloogilised muutused; 4) hinnata, kas mao biomarkerite pre- ja postoperatiivsed väärtused korreleeruvad ühe aasta liigse kehakaalu langusega. Uuring baseerus 105 patsiendi andmetel, kellele teostati Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgikliinikus mao vertikaalne resektsioon või maost möödajuhtiv operatsioon. Uuringu tulemustest selgus, et biomarkerite testpaneeli normaalsed väärtused peegeldavad hästi terve mao seisundit, mistõttu võiks antud test asümptomaatilistel rasvunud patsientidel normaalsete väärtuste korral asendada preoperatiivset endoskoopilist uuringut. Käesoleva uuringu tulemuste alusel oleks preoperatiivne endoskoopiline uuring olnud välditav 31% uuringu patsientidest. Meie uurimistöö tulemused näitavad, et bariaatrilise operatsiooni järgselt toimuvad märkimisväärsed muutused biomarkerite profiilis on põhjustatud operatsioonist, kuid mitte mao limaskesta patoloogiast. Muutused biomarkerite tasemes püsivad stabiilsena vähemalt kaks aastat peale operatsiooni.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Gene expression profiling and genome-wide association studies of non-small cell lung cancer
(2011-07-27) Välk, Kristjan
Maailmas avastatakse igal aastal 1.6 miljonit uut kopsuvähi juhtu, Eestis ligikaudu 700.Kuigi kopsuvähi peamisteks riskifaktoriteks on suitsetamine ja õhusaaste, kokkupuude asbesti ja raskmetallidega, mängib haiguse tekkes ja arengus olulist rolli ka indiviidi geneetiline taust. Kopsuvähi diagnoosi ja prognoosi aluseks on TNM klassifikatsioon ja histoloogiline analüüs, kuid gruppide sisene ravivastus ja elulemus väga varieeruvad. Samuti esineb märkimisväärsel hulgal vähkkasvajaid, mille histoloogiline määratlemine on võimatu, kas siis dediferentseerumise või segatüübilise kasvaja tõttu. Sellest tulenevalt on asutud otsima uusi prognostilisi ja diagnostilisi molekulaarseid markereid nii DNA kui ka RNA näol, mis võimaldaksid täpsemalt klassifitseerida kopsuvähki ja juhtida raviarsti sobilikuma ravi valikul. Käesolevas doktoritöös on kasutatud kogu genoomi hõlmavat assotsiatsiooni- ja geeniekspressiooni analüüsi eesmärkidega identifitseerida kopsuvähi riskialleele ning vähkkasvajate spetsiifilisi geeniekspressiooni profiile. Käesolevas töös käsitletud assostsiatsiooniuuringu metaanalüüsi käigus kasutati 13 300 kopsuvähi ja 19 666 kontrollindiviidi genoomi andmeid, mille tulemusel leidsid kinnitust kõik eelnevalt identifitseeritud kopsuvähi riskilookused. Samuti tuvastati uusi potentsiaalseid kopsuvähiga seotud kromosoomilookuseid. Käesoleva töö raames teostatud kogugenoomi geeniekspressiooni analüüsil identifitseeriti uued potentsiaalsed kopsuvähi biomarkerid ning molekulaarsed profiilid, mis ennustasid patsientide elulemust paremini kui histoloogiline klassifitseerimine. Lisaks avastati, et patsiendid, kellede adenokartsinoomi proovides oli RNA lagunenud, omasid ka statistiliselt olulist kehvemat prognoosi. Käesoleva doktoritöö kolmandas artiklis on uuritud ühe patsiendi kahe kontrollkoe ja kolme kopsuvähi kasvaja kogugenoomi geeniekspressiooni profiile selgitamaks metastaasi või teise primaarkasvaja hüpoteesi. Lisaks geeniekspressiooni profiilide rakendamise testimisest personaalses meditsiinis oli töö ajendatud ka asjaolust, et nii prognoos kui ka ravistrateegia on metastaseerunud ja mittemetastaseerunud kopsuvähi korral väga erinev. Geeniontoloogia, peakomponent- ning korrelatsioonianalüüs viitasid üheselt uue primaarkasvaja tekkele, mida kinnitab ka tänaseni säilinud patsiendi suhteliselt hea kliiniline pilt. Maailmas avastatakse igal aastal 1.6 miljonit uut kopsuvähi juhtu, Eestis ligikaudu 700.Kuigi kopsuvähi peamisteks riskifaktoriteks on suitsetamine ja õhusaaste, kokkupuude asbesti ja raskmetallidega, mängib haiguse tekkes ja arengus olulist rolli ka indiviidi geneetiline taust. Kopsuvähi diagnoosi ja prognoosi aluseks on TNM klassifikatsioon ja histoloogiline analüüs, kuid gruppide sisene ravivastus ja elulemus väga varieeruvad. Samuti esineb märkimisväärsel hulgal vähkkasvajaid, mille histoloogiline määratlemine on võimatu, kas siis dediferentseerumise või segatüübilise kasvaja tõttu. Sellest tulenevalt on asutud otsima uusi prognostilisi ja diagnostilisi molekulaarseid markereid nii DNA kui ka RNA näol, mis võimaldaksid täpsemalt klassifitseerida kopsuvähki ja juhtida raviarsti sobilikuma ravi valikul. Käesolevas doktoritöös on kasutatud kogu genoomi hõlmavat assotsiatsiooni- ja geeniekspressiooni analüüsi eesmärkidega identifitseerida kopsuvähi riskialleele ning vähkkasvajate spetsiifilisi geeniekspressiooni profiile. Käesolevas töös käsitletud assostsiatsiooniuuringu metaanalüüsi käigus kasutati 13 300 kopsuvähi ja 19 666 kontrollindiviidi genoomi andmeid, mille tulemusel leidsid kinnitust kõik eelnevalt identifitseeritud kopsuvähi riskilookused. Samuti tuvastati uusi potentsiaalseid kopsuvähiga seotud kromosoomilookuseid. Käesoleva töö raames teostatud kogugenoomi geeniekspressiooni analüüsil identifitseeriti uued potentsiaalsed kopsuvähi biomarkerid ning molekulaarsed profiilid, mis ennustasid patsientide elulemust paremini kui histoloogiline klassifitseerimine. Lisaks avastati, et patsiendid, kellede adenokartsinoomi proovides oli RNA lagunenud, omasid ka statistiliselt olulist kehvemat prognoosi. Käesoleva doktoritöö kolmandas artiklis on uuritud ühe patsiendi kahe kontrollkoe ja kolme kopsuvähi kasvaja kogugenoomi geeniekspressiooni profiile selgitamaks metastaasi või teise primaarkasvaja hüpoteesi. Lisaks geeniekspressiooni profiilide rakendamise testimisest personaalses meditsiinis oli töö ajendatud ka asjaolust, et nii prognoos kui ka ravistrateegia on metastaseerunud ja mittemetastaseerunud kopsuvähi korral väga erinev. Geeniontoloogia, peakomponent- ning korrelatsioonianalüüs viitasid üheselt uue primaarkasvaja tekkele, mida kinnitab ka tänaseni säilinud patsiendi suhteliselt hea kliiniline pilt.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Genetic variation as a modulator of susceptibility to female infertility and a source for potential biomarkers
(2015-08-17) Laisk-Podar, Triin
Üks tark mees on öelnud, et lapse saamine on üks ebatõenäoline protsess, ja arvestades seda, kui paljud paarid on viljatusega hädas, oli tal ilmselt õigus. Eestis on enamik naisepoolse viljatuse juhtudest tingitud peamiselt infektsioonide põhjustatud munajuhaviljatusest ja polütsüstiliste munasarjade sündroomist (PCOS), millele on iseloomulik meessuguhormoonide kõrgenenud tase ja insuliinresistentsus. Kunstlik viljastamine võib aidata sellistel juhtudel järglasi saada, kuid kahjuks on ravi tulemuslikkus ~30% ja sõltub suuresti sellest, kuidas munasarjad reageerivad ravi käigus kasutatavatele hormoonidele. Viljatuse molekulaarseid tagamaid on aastate jooksul palju uuritud ja on jõutud järeldusele, et individuaalne geneetiline varieeruvus mängib selle tekkes kindlasti olulist rolli. Geneetilise varieeruvuse uuringud võimaldavad leida ka biomarkereid, mis sobiksid reproduktiivpotentsiaali ja ehk isegi viljatusravi tulemuslikkuse ennustamiseks. Käesoleva töö üldine eesmärk oli hinnata seoseid erinevate geneetiliste variatsioonide ja PCOS-i ning munajuhaviljatuse vahel. Lisaks uurisime mitmeid menopausi algusajaga või munasarja funktsiooniga seotud geneetilisi variante, mis võiksid olla seotud reproduktiivpotentsiaali ja viljatusravi tulemuslikkuse parameetritega. Selle jaoks koguti tervete ja viljakusprobleemidega naiste DNA proovid ning analüüsiti 47 geneetilise variandi seost huvipakkuvate diagnooside ja kliiniliste tunnustega. Et teha kindlaks, kui suur osa munajuhaviljatuse juhtudest on tingitud urogenitaalsest klamüüdiainfektsioonist, määrati munajuhaviljatusega naiste vereseerumist klamüüdia-vastaste antikehade esinemine. Leidsime, et ~50% kõigist munajuhaviljatuse juhtudest võivad olla tingitud eelnevast klamüüdiainfektsioonist ja näitasime, et immuunvastust mõjutav mannoosi siduva lektiini geeni varieeruvus on ilmselt seotud munajuhaviljatuse geneetilise eelsoodumusega. Insuliini ja androgeeni retseptori geenide varieeruvus ei olnud seotud PCOS-iga. Lisaks näitasime, et menopausi algusaega mõjutavad geenivariandid on seotud munasarja funktsiooni ja viljatusravi tulemuslikkuse parameetritega, ja tulevikus võiks neid kombineerituna kliiniliste andmetega kaaluda võimalike biomarkeritena. Antud töö andis uut teavet naise viljakuse ja viljatuse geneetika kohta, kuid ühtlasi rõhutas edasiste uuringute vajalikkust.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Hemodynamic and biochemical characteristics of patients with atrial fibrillation and anticoagulation of ≥65-year-old patients with atrial fibrillation in Estonia
(2023-11-24) Pauklin, Priit; Kampus, Priit, juhendaja; Eha, Jaan, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Kodade virvendusarütmia (KVA) on sagedaseim rütmihäire maailmas, esinedes 2-4% täiskasvanud elanikest. Rütmihäire põhjustab patsiendi olulist elukvaliteedi häirumist ja suurendab kuni 5 korda ajuinsuldi riski. Teada on mitmeid selle rütmihäire riskifaktorid nagu hüpertensioon, diabeet ja uneapnoe aga ka ülekaal. Samas pole praeguseni selged selle rütmihäire kõik patofüsioloogilised ja hemodünaamikaga seotud mehhanismid. Kuna enamikel > 65 a patsientidel esineb kõrgenenud ajuinsuldi risk, siis trombi profülaktikaks on vajalik püsiv antikoagulantravi. Kui maailmas on uuringud näidanudantikoagulantravi alakasutust, siis Eesti kohta vastavad andmed puuduvad. Käesolevas doktoritöös uuriti nii KVA patsientide ja kontrollrühma vererõhu hemodünaamikaga seotud näitajaid, kui ka põletiku, oksüdatiivse stressi ja sidekoestumisega seotud biomarkereid . Selleks teostati rütmihäiretega patsientidel lisaks vereanalüüsidele vererõhu hemodünaamika määramine, et hinnata tsentraalse vererõhuga seotud muutusi ja arterite jäikust. Patsiente jälgiti 1 aasta jooksul rütmihäirete kordumise suhtes. Lisaks uurisime püsivat antikoagulantravi kasutamist üleriigiliselt ≥65 aastaste KVA patsientide seas hinnates ravimi kaetus väljakirutatud päevadoosidega. Leiti, et vaatamata sarnastele õlavarrelt mõõdetud vererõhkudele oli rütmihäirega patsientidel kõrgem tsentraalne vererõhk ja pulsilaine levikukiirus, mis viitab suuremale arterite jäikusele. Uuritavatel olid kõrgemad müeloperoksüdaasi, kõrgtundliku C-reaktiivse valgu, B-tüüpi natriureetilise propeptiidi N-fragmendi ja galektiin-3 väärtused. Kõrgenenud müeloperoksüdaas oli seotud KVA kordumise riskiga. Püsiv antikoagulantravi tarvitamine Eestis on äärmiselt madal ja ≥80% kaetus väljastatud antikoagulantravi retseptiga oli saavutatud vaid 57,4% 2019. aasta ja 44,5% 2020. aasta uuritavatest.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
In-depth analysis of factors affecting variability in thiopurine methyltransferase activity
(2017-05-05) Tamm, Riin; Milani, Lili, juhendaja; Metspalu, Andres, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Ravimite vähene efektiivsus ja kahjustavad kõrvaltoimed on üks farmakoteraapia oluline probleem. Farmakogenoomika on saamas personaalmeditsiini oluliseks osaks, mille eesmärk on aidata arstil määrata patsiendile ravim või ravimidoos vastavalt tema individuaalsele geneetilisele profiilile. Tiopuriinmetüültransferaas (TPMT) on ensüüm, mis inaktiveerib lapseea leukeemia ja autoimmuunhaiguste ravis ning siirdamisjärgse äratõukereaktsiooni vältimiseks kasutatavaid tiopuriinravimeid. Uuringutest on selgunud, et TPMT aktiivsuse alusel võib inimesed jagada kolme rühma; ~0,3% indiviididest omab väga madalat ensüümi aktiivsust, ligikaudu 11%-l on ensüümi aktiivsus osaliselt vähenenud (nn keskmine) ja 89%-l on ensüümi aktiivsus normaalne. Seega teoreetiliselt on umbes 11% patsientidest ohustatud kõrvaltoimete tekkest tiopuriinravimite standarddooside kasutamisel. Hoolimata mitmetest teadaolevatest TPMT ensüümi aktiivsust vähendavatest TPMT geeni variantidest, on kliinilises praktikas suureks probleemiks TPMT genotüübi-fenotüübi erinevused, eriti nn keskmise ensüümi aktiivsusega indiviidide seas – vähenenud ensüümi aktiivsusega inimesed omavad normaalset TPMT genotüüpi ja vastupidi. See fakt annab alust oletada, et lisaks teadaolevatele TPMT geenivariantidele on veel faktoreid, mis ensüümi aktiivsust mõjutavad. Antud töö kirjeldab TPMT genotüübi-fenotüübi uuringut, mille käigus analüüsiti hetkel teadaolevate TPMT geeni markerite seost ensüümi aktiivsusega ning otsiti uusi, nii mitte-geneetilisi kui ka geneetilisi biomarkereid. Töö tulemusena tuvastasime uue mitte-geneetilise biomarkeri (SAM), mis mõjutab TPMT aktiivsust. Edasised kinnitavad uuringud on olulised selle juurutamiseks kliinilisse kasutusse. Samas, me ei leidnud uusi geneetilisi markereid ja ei kinnitunud teaduskirjanduses varem avaldatud geneetiliste markerite seos (peale TPMT geeni) TPMT ensüümi aktiivsusega. Hetkeseisuga ei ole võimalik kliinilises praktikas kasutada TPMT ensüümi aktiivsuse ja ravimvastuse ennustamiseks ainult TPMT genotüüpi. Hoolimata juhenditest geneetiliste markerite kasutamise ja tulemuste tõlgendamise kohta, tuleb arstidel jälgida patsiendi ravi kulgu kasutuses olevate raviskeemide alusel.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Interaction between the immune and metabolic systems in different stages of schizophrenia spectrum disorders
(2020-04-17) Balõtšev, Roman; Haring, Liina, juhendaja; Vasar, Eero, juhendaja; Zilmer, Mihkel, juhendaja; Koido, Kati, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Enam kui 100 aastat on teadlased püüdnud aru saada inimese vaimsetest protsessidest ja nende kõrvalekalletest. Kogunenud teadmised on üha enam psüühiliste funktsioonide hälbeid seostanud erinevate aju virgatsainete koostoime häiritusega, mida omakorda mõjutab tugevalt üldine keha ainevahetuse ja immuunsüsteemi seisund. Käesolev doktoritöö keskendus vereseerumist mõõdetavate põletiku ja ainevahetuslike markerite profiilide nihete uurimisele psühhootilise häirega patsientidel võrreldes kontrollgruppi kuulujatega. Psühhootilise episoodi korral väheneb olulisel määral inimese võimekus adekvaatselt tajuda ümbritsevat maailma, analüüsida enda tundeid, mõtteid, käitumist ning ümbrust. Esmane psühhoosiepisood võib jääda ainsaks haigushooks, kuid enamasti haigus ägeneb ajas korduvalt ning sellisel juhul on tegemist kroonilise psühhootilise häire ehk skisofreeniaspektri häirega. Uuringus osales 38 esmase episoodiga patsienti, kes kaasati uuringusse enne psühhoosivastase ravi alustamist ja keda jälgiti 7-kuulise perioodi jooksul. Lisaks osales 105 kroonilises haiguse faasis olevat patsienti. Kontrollgruppi kuulus kokku 185 isikut. Tulemustest selgus, et esmase psühhoosiepisoodi korral esineb patsientide vereseerumis madalatasemelise põletiku olemasolu peegeldavate markerite tasemete tõus, mis 7-kuulise psühhoosivastase ravi toimel taandub. Samas põhjustas 7-kuuline ravi kõrvaltoimena olulise kehakaalu tõusu ning seerumist mõõdetud ainevahetuse tasakaalu kajastavate biomarkerite tasemete nihkumise ebasoodsas suunas. Kroonilise psühhootilise häire ja kestva psühhoosivastase ravi foonil ilmnevad tervikorganismi tasandil püsivad soovimatud ainevahetuslike ja põletikumarkerite tasemete tõusud, mis seonduvad kõrgenenud riskiga haigestuda ainevahetushäiretesse ja südame-veresoonkonna haigustesse. Tulemusi on edaspidiselt võimalik kliinilises töös kasutada haiguse tõenduspõhisemal diagnoosimisel ning kasutatava psühhoosivastase ravi kõrvaltoimete avaldumise jälgimisel ja vältimisel.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Longitudinal changes in bone mineral characteristics in boys with obesity and with different body mass index gain during pubertal maturation: associations with body composition and inflammatory biomarkers
(2018-09-11) Mengel, Eva; Jürimäe, Jaak, juhendaja; Tillmann, Vallo, juhendaja; Tartu Ülikool. Meditsiiniteaduste valdkond
Rasvumine lapse- ja noorukieas on tõsine terviserisk, mis toob kaasa erinevaid tervisehäireid. Murdeiga on periood inimese elukaares, mil toimuvad märgatavad muutused kehakaalus, pikkuskasvus ning keha koostises. Just kehakaalu liigne lisandumine selle kriitilise perioodi jooksul võib olla põhjuseks, miks erinevad tervisehäired tekivad. Enam seostatakse rasvumisega südame-veresoonkonna häireid, kuid tähelepanuta ei saa jätta ka luustikku. Rasvunud lastel esineb rohkem luumurde võrreldes tervete eakaaslastega, mis viitab luutiheduse ja rasvumise vahelisele seosele. 40% luumassist moodustub murdeeas, mistõttu on see oluline arenguperiood luu tervise seisukohast. Kui ühelt poolt on levinud teadmine, et suurema keha kandmiseks on vaja tugevamaid luid, siis teisalt on välja toodud, et liigne rasvkude hakkab sellele vastu töötama. Rasvkude toodab aktiivselt erinevaid hormoone ja valke (tsütokiine), mis muudavad rasvunud nooruki keha just kui laboriks, kus toimub pidev alaägeda põletiku tootmine, mis koormab immuunsüsteemi ja mõjutab tervist. Teadaolevalt pole varem uuritud murdeea jooksul toimuvaid muutusi ja seoseid keha koostise, sh luukoe ning vereseerumi põletikuliste näitajate vahel erineva kehamassiindeksi tõusuga rasvunud poistel. Kolme aasta jooksul läbiviidud uuringus selgus, et kuigi rasvunud poiste vereseerumis leidub tõusnud põletikunäitajaid võrreldes tervete eakaaslastega, siis murdeeas võib täheldada mõnede langust. Leiti, et rasvunud poiste vereseerumis leidub põletikunäitajaid, mis võivad aidata tuvastada neid rasvunud poisse, kes on ohustatud edasisest suuremast kehakaalu tõusust murdeea jooksul. Uuring kinnitas varasemaid teadmisi, et rasvunud noorukite luutiheduse näitajad suurenevad rohkem võrreldes normaalkaalus eakaaslastega. Ometi selgus, et kehamassiindeksi lisandumine üle teatud kriitilise piiri ei toonud murdeeas rasvunud poiste luutiheduse näitajatele täiendavat kasu. Uuring tuvastas neli põletikumarkerit, mis potentsiaalselt kahandavad või soodustavad luukoe moodustumist erineva kehamassiindeksiga poistel murdeeas.