Sirvi Märksõna "theology" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 16 16

listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Biure Onkelos. Scholien zum Targum Onkelos
(München: Theodor Ackermann, 1888) Schefftel, Simon Baruch; Perles, Joseph
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik aastatel 1991–2015 – muutused, identiteet ja teoloogilised hoiakud
(2024-10-22) Pekko, Indrek; Altnurme, Lea, juhendaja; Rohtmets, Priit, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Eesti on tuntud kui üks kõige sekulaarsemaid ehk ilmalikumaid riike Euroopas. See tähendab, et organiseeritud religioonil – eelkõige just kristlusel – on inimeste elus väike roll. Eri kirikutesse ja konfessioonidesse kuulub hinnanguliselt umbes neljandik Eesti elanikkonnast, aktiivsete kirikuskäijate arv on veelgi väiksem. Teisalt ei saa Eesti elanikke pidada sugugi vähereligioosseteks, kes usuküsimuste vastu üldse huvi ei tunne. Eestlaste religioossus väljendub lihtsalt erinevates vormides väljaspool institutsionaalse religiooni piire. Milline on olnud sellistes muutustes kirikute positsioon? Kuidas on kirikud tulnud toime liikmeskonna kahanemise ja inimeste religioossuse teisenemisega? Millised on olnud sellega seoses teoloogiliste rõhuasetuste muutused vaimulike seas ja millised teoloogilised suundumused on kõige enam esile pääsenud ja kiriku arengut mõjutanud? Käesolev doktoritöö uurib Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut (EELK) aastatel 1991–2015. Käsitletakse muutusi liikmeskonna ja vaimulike seas, aga samuti luterlikku identiteeti, erinevaid vagaduslaade, kirikumudeleid ning EELK vahekorda ühiskonna ja riigiga. Kuigi kirikute liikmeskond kahaneb kõikjal Euroopas, sest inimeste religioossus ei vaja tänapäeval enam kiriklikku määratlemist, on kristlikud väärtused ja traditsioonid siiski veel olulised, ning seetõttu on nendega seonduv konservatiivsus kirikutele abiks liikmeskonna kahanemisega seotud muutustega toime tulemisel. Nõnda on ka EELK hakanud tugevamalt toetama konservatiivseid ja traditsioonilisi väärtusi ühiskonnas. Teoloogilistest vagaduslaadidest on kiriku juhtimises enam esile pääsenud kõrgkiriklik suund, mis lisaks jumalateenistuse korra uuendamisele on oluliseks pidanud kirikliku struktuuri ümberkorraldamist ja vaimuliku autoriteedi tõstmist. EELK ühiskondlik tähtsus ja roll on tänaseks päevaks marginaliseerunud: see ei ole enam normiks, vaid alternatiiviks. Senisest vabast rahvakirikust on saanud üks kirik teiste seas, mis ühiskonna eri osapoolte ühendamise ja lepitamise asemel on valinud konservatiivsete väärtuste esindamise tee. See on aga omakorda kaasa toonud suurema vastuolu ja vastandumise sekulariseerunud ühiskonnaga.
listelement.badge.access-status Piiratud juurdepääs ,
Eksitusest päästja ; Lampide orv [Helisalvestis]
(2007) Al-Ghazālī, Abū Hāmid
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Enlightened sovereignty: a postsecular semiotic ‘Image of God’
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-11-28) Kalkman, Matthew L.; Põder, Thomas-Andreas, juhendaja; Fabbrizi, Valerio, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Valgustusajastu sündis vastuolust, mis tulenes ühe selle juhtiva mõtleja, John Locke’i, töödest. Ühelt poolt väitis Locke jõuliselt, et vastuvõetav sotsiaalne teadmine peaks piirduma vaid nähtavaga – sellega, mida saab tajuda ja kogeda igapäevaelus. See on empirismi koolkond. Samas töötas Locke välja poliitfilosoofia, mis tugineb arusaamale, et üksikisiku suveräänsus ja inimõigused tulenevad millestki nähtamatust – ideest, et kõik inimesed on loodud „jumalanäolisena“ ehk „Jumala kujutisena“. See nähtava ja nähtamatu pinge läbib tema loomingut ning kajab edasi ka praegusel postsekulaarsel ajastul. Käesoleva monograafia eesmärk on aidata seda pinget leevendada. See täidab teaduskirjanduses esinevat lünka, püüdes mõista, millised – sümbolina tõlgendatud – „Jumala kujutise“ elemendid võivad jätkuvalt aidata põhjendada suveräänsust ja inimõigusi isegi olukorras, kus kirik ja riik on definitsiooni järgi lahutatud. Kuna uurimisküsimus keskendub sümbolile, nõuab see metodoloogiat, mis pärineb märkide ja sümbolite uurimise valdkonnast – semiootikast. Täpsemalt rakendab uurimus kehapõhist semiootikat, mis hõlmab teleodünaamikat ja ideaalset igavest ajalugu. Lõppkokkuvõttes näidatakse, et semioosi ja teadmise kujunemise dünaamiline ja hierarhiline protsess aitab valgustada aluseks olevat protsessi, mis suudab toestada suveräänsust ja inimõigusi postsekulaarsel ajastul. Aluseks oleva protsessi – teosemioosi – kirjeldamiseks kasutatakse mõisteid nagu õigluse silm, abivajav pilk, teisenev autentsus, rekursiivne „mina“, emergeeruv eeskujulisus, nullisus ning anaduktsioon.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Essays : kosmopolitische Studien zur Poesie, Philosophie und Religionsgeschichte. [Folge 1]
(Riga : Jonck & Poliewsky, 1899) Glasenapp, Gregor Johann Hermann von
listelement.badge.access-status Embargo ,
Jesodot hinuch-hadat lador : žīdu reliğiskās audzināšans pamati tagadnē
(Riga, 1937) Wohlgemuth, Ari
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Kierkegaardian theology of education
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-04-23) Ahmedov, Igor; Kull, Anne, juhendaja; Tubbs, Nigel, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Kuivõrd saab tõde õppida? See küsimus on vaevanud filosoofe ja teolooge lääne mõttemaailma algusaegadest peale. Uurimus kierkegaardlikust haridusteoloogiast kutsub ümber mõtestama hariduse ja teoloogia seost – teologiseerima haridust. Selle keskmes on suured küsimused: kas haridus saab olla midagi enamat kui teadmiste edasiandmine? Kas see võiks olla eksistentsiaalne teekond? Kas haridus võib olla Jumal? Doktoritöös vaadeldakse uut arusaama Jumalast ja haridusest Søren Kierkegaardi teoloogia kolmikjaotuse kaudu: objektiivne teoloogia, subjektiivne teoloogia ja eksistentsi-kommunikatsioon. Sidudes Nigel Tubbsi kaasaegse metafüüsika teooria teoloogilise mõtlemisega, pannakse kokku uus hariduslik loogika ning nihutatakse selle kaudu teoloogia piire. Kaasaegsest metafüüsikast inspireerunud hariduslik loogika väidab, et tõde ei leidu objektis ega subjektis, vaid suhtes (relation). Selle tõestamiseks käsitleb väitekiri Søren Kierkegaardi pseudonüümi Johannes Climacuse nime all avaldatud teost „Filosoofilised pudemed“ sokraatliku, climakusliku ja tubbsiliku tõlgenduse kaudu. Need kolm lähenemist näitavad viise, kuidas luuakse Jumala ja inimese suhet, mis peegeldub õpetaja ja õpilase suhtes. Seda suhet vaadeldakse uuesti inkarnatsiooni paradigma kaudu, mis oli puudu Tubbsi kaasaegse metafüüsika teooriast. Inkarnatsiooni paradigmas pole Jumal enam abstraktne, vaid kehastunud Jeesus Kristusena. Inkarnatsiooni aspekt toob esile ühe eristuva hariduse teoloogia elemendi – kogemuse Jumal-õpetajast, mida uuritakse inimese-õpilase suhte teoreetilise vaatluse kaudu. Selle lähenemise kaudu seatakse kahtluse alla Kierkegaardi uuringutes valitsev vaade, mis jagab Kierkegaardi haridusteooria “Filosoofilistes pudemetes” kaheks – jumalikuks ja inimlikuks õpetamiseks. Seevastu esitab väitekiri uue kierkegaardliku haridusteooria, kus Jumal on haridus. Väitekiri seab küsimuse alla haridusteoloogia lähenemise, mis jagab teoloogia tegemise ja uurimise kaheks kaasaegses sekulaarses ülikoolis lepitamatuks sfääriks. Väitekirja ainulaadne panus haridusteoloogia valdkonda seisneb mõttesuuna ja haridus(kogemuse) taasavastamises, mis on loomulikult olemas teoloogia distsipliinis eneses, samal ajal mõistes teoloogia ülesannet eksistentsi-kommunikatsioonina.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Kristlusest oma usuni : uurimus muutustest eestlaste religioossuses 20. sajandi II poolel
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005) Altnurme, Lea
listelement.badge.access-status Piiratud juurdepääs ,
Kristlusest oma usuni [Helisalvestis]
(2006) Altnurme, Lea
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Muhammad, der Gesandte Gottes, und Paulus, der Gesandte Christi. Ein Vergleich der Berufungs- und offenbarungsgeschichtlichen Vorstellungen mit Bezug auf die islamische sowie die biblische Tradition
(2014-08-25) Süld, Elo
Antud uurimuse eesmärk on esitada islami ja kristluse ilmutusloolisi perspektiive arvestav sünkrooniline võrdlus Muhamedi ja Pauluse ilmutuse arusaamade vahel. Võrdlust läbi viies arvestatakse, et ilmutuslool on koraanis ja apostel Pauluse kirjades universaalne õndsuslooline tähendus. Töö üheks hüpoteesiks on, et nii koraani kui ka Pauluse õndsuslugu lähtub juutlik-piibellikust taustast, kusjuures mõlemad tõlgendavad seda traditsiooni omamoodi ja saavad ise juutlik-piibellikust traditsioonist mõjutusi. Muhamedi ja Pauluse võrdluseks kasutatakse töös peale koraani ja Pauluse kirjade peamiselt kristlikke religiooniloolisi islami-interpretatsioone. Esitatakse ka islami-sisene perspektiiv. Muhamedi ja Pauluse tekstide kõrval võrreldakse Muhamedi pilti islami traditsioonis ja Pauluse pilti varakristlikus traditsioonis. Uurimuses asetatakse kutsumislugude kaudu Muhamed ja Paulus laiemasse õndsusloolisse konteksti. Ilmutusteema käsitlemisel näitab käesolev töö esiteks seda, et nii Muhamedi kui ka Pauluse enesemõistmine on seotud nende ilmutusekäsitlusega. Muhamed ja Paulus omistavad eelnevale ilmutusele erineva tähtsuse ja tähenduse: koraan toonitab ilmutuse ühtsust, mistõttu on eelneval koraaniga sama oluline tähtsus. Iga prohvetiga tegi Jumal sarnase lepingu. Pauluse jaoks ei ole aga eelneval ilmutusel lunastavat ja õndsusttoovat tähtsust. Paulus ei kõnele eelnevate (vanatestamentlike) kirjutistega seoses ilmutusest. Pigem on neis antud tõotus ja Kristuses toimuvas ilmutuses läheb see tõotus täide. Paulus toonitab, et uus leping Kristuses on vanast lepingust parem. Koraanis me ei näe lineaarselt arenevat ilmutusekäsitlust. Ilmutuslugu esitatakse ühetaoliste ja üksteise kõrval asetsevate sündmustena. Muhamed mõistab ilmutust tsüklilisena ja see on kerügmaatilise tähendusega. Paulus seevastu mõistab ilmutust tüpoloogiliselt. Ta lähtub ilmutuse tõlgendamisel Kristuse-sündmusest (Christusereignis). Koraanis me ei näe mitte mingit antiteetilist lähenemist prohvetite suktsessioonile, prohvetid on Muhamedi jaoks referents-suurused. Pauluse jaoks on nad aga tüpoloogilised tulevikule osutavad isikud, kellega samastutakse.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Pastorid ja kirjakultuur: kristliku humanismi variatsioonidest Eesti- ja Liivimaal XVII sajandi esimesel poolel
(2018-01-30) Lepajõe, Marju; Kull, Anne, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
XVII sajand on Eesti intellektuaalse ajaloo jaoks kõige sügavama mõjuga perioode. Humanistlikus vaimus rajati gümnaasiumid Tallinnasse ja Tartusse, järgnes Tartu ülikooli asutamine 1632. XVII sajandi esimesel poolel hakkas välja kujunema ka eesti kirjakeel, eeskätt tänu kirikukirjanduse arendamisele ja piiblitõlkimisele, mis vajas eesti keele kirjeldamist ja analüüsimist keeleõpikutes. Ent Eesti ajaloo uurimises on XVII sajand saavutanud oma tähendusele vastava mahu ja mitmekülgsuse alles viimase kolmekümne aasta jooksul. Väitekirjas kirjeldatakse ja analüüsitakse, kuidas ja miks on toimunud kõigest ühe inimpõlve jooksul muutused Eesti- ja Liivimaal kirjutatud juhuluule ning esimeste eesti keele grammatikate uurimises. Esimese eestikeelse luuletuse (1637) autori Reiner Brockmanni kirjaliku pärandi koondamine uusväljaandeks „Teosed“ (2000) on võimaldanud tema ladina-, saksa-, kreeka- ja eestikeelseid luuletusi tõlgendada laiemas humanistlikus paradigmas. Esimese lõunaeesti keele grammatika (1648; kirjutatud ladina keeles) autori Johannes Gutslaffi keelelised vaated võimaldavad ka tema paigutada humanistliku keelemõistmise paradigmasse, ent hea filoloogiline ettevalmistus võimaldab tal teha ka originaalseid tähelepanekuid eesti keele kohta, võrreldes talle varem tuntud keeltega. Siiski ei lase humanistlik käsitus haridusest ja tollasest teaduste süsteemist põhjendada kõiki jooni XVII sajandi Eesti- ja Liivimaa vaimuelus. Nii nagu Gutslaffi saab vormiliselt siduda grammatikakirjutuse ajaloo nähtusega, mida nimetatakse misjonilingvistikaks, nii kannab ta oma teoloogilistes vaadetes edasi Martin Lutheri arusaamu keelest ja haridusest. Lutheri keelekäsituses sisaldub immanentselt üldise emakeelse rahvahariduse idee, mida eelnevas humanismis ei leia, aga mis on eesti kultuuri seisukohalt osutunud üheks kõige mõjukamaks ideeks. Sellest lähtuvalt jõutakse väitekirjas seisukohale, et eesti kirjakultuuri rajamist selle erinevates vormides XVII sajandi esimesel poolel on õigustatud vaadelda kristliku humanismi luterlike variatsioonidena.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Predigten gehalten in der Universitätskirche zu Dorpat
(Dorpat ; Fellin : E. J. Karow, 1880) Engelhardt, Gustav Moritz Constantin von
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Religioonivastane võitlus Eesti NSV-s aastail 1957–1990. Tähtsamad institutsioonid ja nende tegevus
(2011-07-20) Remmel, Atko
Peamiselt arhiiviallikatel baseeruv uurimus kirjeldab religioonivastasesse võitlusse kaasatud olulisemate ametkondade tegevust ja institutsionaalset arengut Nõukogude Eestis aastail 1957-1990. Stalini valitsemise perioodile järgnenud pingelangus tõi endaga kaasa teatava „religioosse renessanssi“, mis alarmeeris mõningaid kõrgemaid parteitegelasi. See ja utoopiline plaan jõuda paarikümne aastaga kommunistliku riigini – mille ühe peamise takistusena nähti „kodanlikke igandeid“, mille hulka kuulus ka religioon – vallandasid 1958. aastal religioonivastase kampaania, mis kestis kuni 1964. aastani. Kampaania käigus karmistati religioonialast seadusandlust ja kutsuti ellu mitmeid uusi religioonivastase võitluse üksusi, mis tegutsesid religioonialaste seaduste kontrollimise ja ateistliku propaganda valdkonnas – seda nii piirkondlikul kui ka ülevabariigilisel tasandil; ateismipropagandiste hakati ette valmistama nii rahvaülikoolides kui parteiharidussüsteemis. Pärast 1964. aastal toimunud muudatusi riigi juhtkonnas leidis riiklikus religioonipoliitikas aset teatud leevenemine, kuid negatiivne suhtumine religiooni jäi kestma nõukogude perioodi lõpuni – muutused selles suhtumises on märgatavad alles aastast 1988. Uuenenud religioonipoliitika ei toonud endaga kaasa mitte kampaania käigus loodud üksuste likvideerimist, vaid hoopis katseid neid nii efektiivsemalt kui ka varjatumalt tööle rakendada. Tõsi küll, edutult, sest arhiiviallikate põhjal ilmneb, et enamike riiklike organite ja asutuste ning ka parteiüksuste jaoks oli ateistlik võitlus täiesti ebaolulisel kohal. Võttes arvesse tegevuse olematut või puudulikku koordineerimist ning segaseid käsuliine, võib väita, et religioonivastase võitluse süsteem oli võrdlemisi ebaefektiivne ning taandus lõppkokkuvõttes ainult erinevate institutsioonidega seotud ateismientusiastide tegevusele. Uurimuses leiavad käsitlemist partei propaganda- ja haridussüsteem, usuasjade voliniku aparaat ühes talle allunud ususeadusandluse kontrollkomisjonidega, ühing „Teadus“ ja rahvaülikoolide süsteem – nende omavahelised sidemed, areng ja tegevus.
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Sotsiaalne kontroll ja religioon
(2013-05-17) Tiganik, Raul
Kogukonnad on läbi põimunud sotsiaalsest kontrollist ning kohati ka religioonist ja ilmselt pole ühtegi püsivamat inimgruppi kus poleks võimalik leida sotsiaalse kontrolli toimimist. Sotsiaalne kontroll on üldistatult öeldes suunatud inimeste kooseksisteerimise võimalikkuse realiseerimisele ehk teisiti öeldes – vältimaks kõigi sõda kõigi vastu. Interdistsiplinaarsel põhimõttel koostatud väitekirjast tuleneb, et religioonil ja kriminoloogias kasutamist leidnud sotsiaalse kontrolli teoorial on vähemasti üks kokkupuutekoht, see on deviantse käitumise selgitamine ning ärahoidmine. Dissertatsioonis on suurt tähelepanu pööratud tuvastamaks asjaolu kas religioonil on õigusvastast käitumist pärssiv võime või mitte. Väitekirjas käsitletud materjalist tulenevalt võib väita, et religioon saab toimida õigusvastase käitumise tõkestajana. Kuid miks ta omab sellist mõju ja milliste teede kaudu ta seda mõju avaldab, pole tänaste teadmiste pinnalt võimalik täpselt ja üheselt välja selgitada. Väitekirjas on peatutud mitmetel võimalustel ning pole välistatud, et tegemist on religiooni poolt avalduva kompleksmõjuga, millel on iga indiviidi suhtes iseomane mõju. Siiski saab möönda, et religiooni kõigist individuaalsetest mõjutamisteedest hoolimata, universaalseim mõjufaktor on moraalse kogukonna olemasolu, mis võib õiguskuulekat mõju avaldada isegi nende isikute suhtes, kes pole end religioossetena määratlenud. Religiooni rolli ja efektiivsust sotsiaalse kontrolli valdkonnas lähitulevikus ei ole võimalik täpselt ennustada, kuid lähtudes erinevates ühiskondades valitsevast suhtumisest religiooni saab eeldada, et vähemasti ajaloolisest traditsioonist lähtudes kestab religiooni mõju sotsiaalse kontrolli protsessis. Sekulaarsetes riikides, nagu näiteks Eesti, ei ole põhjust loota, et religioonist ja religioossusest oleks märkimisväärset abi kuritegevuse vastu võitlusel, samuti õigusvastase käitumise pärssimisel laiemalt. Selleks on religioonil sekulaarses riigis liiga vähe mõjujõudu.
listelement.badge.access-status Piiratud juurdepääs ,
Vana Testamendi tekkelugu [Helisalvestis]
(1996) Smend, Rudolf
listelement.badge.access-status Avatud juurdepääs ,
Vive hodie, cras vivere serum est: humanistlik-kristlik haridustraditsioon ja Riia pastori Adam Andreae reisialbum (1696–1702)
(2011-07-04) Kaju, Katre
Väitekiri käsitleb Adam Andreae reisialbumit ja sealseid sissekandeid Euroopa reisialbumitraditsiooni kontekstis. Keskendutud on albumi kultuuri- ja kirjandusloolisele analüüsile, selgitamaks välja, kas ja kuidas mõjutasid humanistlik-kristlik haridustraditsioon, ajalooline situatsioon jne siinseid sissekandeid. Euroopa kontekstis on Andreae album tüüpiline ja samas eripalgeline humanistlik-kristlik reisialbum, kus peegelduvad nii varasem traditsioon kui ka uuemad suundumused. Ehkki Andreae pidas oma albumit studiosus’ena, ei ole tegemist tüüpilise tudengialbumiga, pigem on see kolleegialbum. Sissekannete teemade ja tonaalsuse ning sissekandetekstide lähtekohtade, aga ka vaheallikate põhjal on see ühelt poolt tüüpiline humanistlik, teisalt tüüpiline teoloogi album. Traditsiooniliste joonte kõrval peegelduvad siin juba selgelt ühiskondlikus, haridus-, kultuuri- ja vaimuelus alanud muutused ning nendega kaasnenud mõtteviisimuutus, mis viisid uusaegse, valgustusühiskonna tekkeni. Ka mõned moevoolud leidsid tee Andreae albumisse, olgu keele- või tsitaadivaliku osas. Oma tonaalsuselt on see väga tugevate eetilis-moraalsete joontega teoloogiline reisialbum. Lisaks võib seda vaadelda Andreae isikliku florilegium’ina.