A disciplinary history of Latvian mythology

Abstract

Väitekirja teemaks on mütoloogia uurimine kui teadmisloome protsess, mis paikneb folkloristika, ajaloo ja religiooniteaduse piirialal. Rakendatud on refleksiivse historiograafia metodoloogiat, mille lähtekohad on postmodernismi ja poststrukturalismi diskursuses, lingvistilises antropoloogias, kultuuriteaduses ning teaduse sotsioloogias. Analüüsi keskmes on teadmiste loome institutsionaalses kontekstis ja põhjuste ning tagajärgede vastastikused suhted neis tekstides ja praktikates, mis puudutavad läti mütoloogiat kui geograafiliselt ja keeleliselt konstrueeritud uurimisobjekti. Võttes aluseks intertekstuaalsete seoste ning ekstratekstuaalsete sarnasuste tiheduse institutsionaalses, poliitilises ja ühiskondlikus kontekstis, on autor määratlenud läti mütoloogia uurimises mitmeid traditsioone. Neist esimene diskursiivne formatsioon on institutsioonidele eelnev poeetilis-uurimusliku tekstiloome esiletõus enne esimest maailmasõda. Teine traditsioon arenes Lätis sõdade vahelisel perioodil. Sõjajärgse teaduse analüüsi põhjal on defineeritud ka järgnevaid paralleelseid uurimistraditsioone: Nõukogude Läti akadeemilistes asutustes, läti pagulaste kogukonnas ja Moskva-Tartu semiootikakoolkonna ringides. Läti mütoloogia kuulub olulise osana ka avaramatesse projektidesse, mille sisuks on protoindoeuroopa ja balti mütoloogia rekonstrueerimine. Süvaanalüüs toob esile mütoloogilise ruumi rekonstrueerimise dünaamika, kuid läti ja eesti uurijate ning nende tööde võrdlusest ilmneb, et sarnasusi on põhjustanud teadmisloome protsessi välised tegurid.

This dissertation is a treatise upon the knowledge production process within the field of mythology research, located between folkloristics, history and studies of religion. The author of the thesis defines and applies methodology of reflexive historiography, as such having its roots in post-modern and post-structural discourses, linguistic anthropology, critical studies of culture, and sociology of science. The analysis is focussed on institutional, scholarly knowledge production, exploring bi-directional relationships between causes and effects in texts and practices concerning the geographically and linguistically constructed object of research – Latvian mythology. Mapping the density of intertextual links and similarities in extra-textual – institutional, political, societal contexts – the author has defined several research traditions of Latvian mythology. The first is a discursive formation of pre-institutional scholarly cum poetical emergence of textual productions upon the subject matter until the World War I. The second research tradition developed in Latvia during the interwar period. Further several parallel research traditions are defined analysing the post-war period scholarship: taking place in academia of Soviet Latvia, within the community of exile Latvian researchers, in the circles of Moscow-Tartu school of semiotics. Latvian mythology is also located as a constitutive part of broader research projects concerning Proto-Indo-European and Baltic mythologies. In-depth analysis illustrates dynamics of reconstructions of mythological space, but comparison of Latvian and Estonian scholars and their works demonstrates the similarities determined by impact of external factors on knowledge production process.