Varjupaigataotlejate elukorraldus Illuka varjupaiga vastuvõtukeskuses - väljakutse sotsiaaltööle
Abstract
Käesolevas bakalaureusetöös käsitlen 2012. aprillis ja 2013. aasta märtsis Illuka Varjupaiga Vastuvõtukeskuses elanud varjupaigataotlejate elukorraldust ning igapäevaprobleeme. Minu empiirilised andmed on kogutud sel perioodil ja seal hiljem toimunut ei ole uurimistöös käsitletud.
Uurimustöö eesmärgiks on välja selgitada, missugused on varjupaiga elanike probleemid ja vajadused ning kuidas lahendas varjupaigataotlejate hinnangul neid küsimusi keskuses korraldatud sotsiaaltöö. Vastuvõtukeskuse elanikega viisin kahes osas läbi poolstruktureeritud intervjuud, millest selgusid erinevad probleemid.
Varjupaigataotlejad hindasid 2012. aastal enda elutingimuste vastavust ettenähtule. 2013. aastal esines puudujääke nii eesti keele õpetamises kui ka taotlejate informeerimises nende õigustest ja kohustustest. Toodi välja keeleõppe vajalikkus, et rahvusvahelise kaitse saamisel oleks Eesti ühiskonda kergem integreeruda.
Illuka Varjupaiga Vastuvõtukeskuse asukoht seadis hulgaliselt piiranguid nii suhtlemisel kohalike inimestega kui ka eestlastega, eesti keele omandamisele, teenuste saamisele, tegevuse leidmisele, õppimisele, töötamisele ja Eesti kultuuri kohta teabe saamisele. Varjupaigataotlejatel oli soov saada infot Eesti ühiskonna, kultuuri ja erinevate vaatamisväärsuste kohta. Varjupaigataotlejad soovisid end täiendada kas täiendkoolituste, eriala- või ülikooliõpingute kaudu. Samuti tõid nad välja oma soovi taotluste menetlemise ajal töötada Eestis – see annaks neile endi hinnangul majanduslikult parema järje ja võimaluse ennast tunda täisväärtusliku ühiskonna liikmena. Varjupaigataotlejad tõid ühe suure probleemina välja ka vähesed vaba aja veetmise võimalused nii täiskasvanutele kui ka väikelastele.
Eelkõige ootavad inglise keelt kõnelevad varjupaigataotlejad personali ja sotsiaaltöötajaga suhtlemist, mida ei segaks keelebarjäär. Lihtsamate teemade ja murede arutamisega saadi küll hakkama, aga keerulisematega mitte. Vene keelt valdavad varjupaigataotlejad tundsid end keskuses paremini kui inglise keelt kõnelevad taotlejad. Samuti ootasid inglise keelt kõnelevad taotlejad sotsiaaltöötajalt personaalsemat lähenemist ja erinevates muredes tuge.
Varjupaigataotlejad vajaksid personaalsemat suhtlemist ja nad ei tahtnud näha sotsiaaltöötajat ainult kindlate formaalsete raamide järgi tegutsejat, vaid kättesaadavat inimest, kellelt saaks igakülgset infot ja kelle poole oleks võimalik oma muredega pöörduda. Taotlejatele oli vastuvõtukeskus stressirikas koht, kus oli puudu turvatundest. Intervjuudest selgus, et varjupaigataotlejad vajaksid igapäevaselt inimest, kes aitaks kaasa sellele, et nende heaolu oleks tagatud ja nad tunneksid, et saavad kedagi usaldada. 2012. aastal olid taotlejad pigem sotsiaaltöötaja tööga rahul, aga 2013. aastal mitte.