Eesti veebitoimetuste töökultuuri mõju sisu usaldusväärsusele

Date

2015

Journal Title

Journal ISSN

Volume Title

Publisher

Tartu Ülikool

Abstract

Minu bakalaureusetöö põhieesmärk oli kaardistada Eesti veebitoimetuste töökultuur ja visandada kultuuri iseloomust tulenev mõju portaalis avaldatavale sisule. Peale selle püüdsin leida, kes ning mil moel toimetuses avaldatud sisu eest vastutab. Lisaks märkisin, millised töökorralduslikud tegurid reporterite tööd enim mõjutavad. Empiirilise materjali kogusin kolmes veebitoimetuses semistruktureeritud intervjuusid läbi viies. Ilmneb, et toimetustes on selgelt paigas igapäevast tööjaotust puudutav. Käsuliini võib lihtsustatult visandada järgmiselt: peatoimetaja → päevatoimetaja → reporter. Põhiline suhtlus toimub aga päevatoimetaja ning reporteri vahel, mil esimene jagab reporteritele tööülesandeid kogu päeva vältel ning on reporteritele ka esmane kontakt kiireloomuliste küsimuste tekkimisel (vormistamisest allikate valiku ja eetikaküsimusteni). Kuigi täpne vastutuse jaotus välja ei joonistunud, võib väita, et artiklisiseste vigade eest vastutab reporter (kes ka neid vigu parandab) ning portaali esikülje välimuse (sisu mitmekesisuse kui ka esteetilisuse) ja päeva jooksul kajastatud teemade katmise eest vastutab päevatoimetaja. Reporterid tunnevad, et töötavad siiski portaali sisu luues meeskonnana, sest artiklite sisu üle arutletakse teineteisega aktiivselt. Samuti selgus, et toimetustes on puudulik rollijaotus ning läbimõtlemata ressursijuhtimine, samuti ei tunnustata reportereid kui organisatsiooni liikmeid. Reporterite vaatevinklist tuleb rollijaotuse puudulikkus esile tõigast, et reporterid on organisatsiooni juhtimisotsustest ja tegevussuundadest küllalt kauged. Peatoimetaja suhtleb töötajatega eelkõige sisu teemadel ja seetõttu ei toimu ka suhtlust töötaja probleemidest või soovidest. Ühtlasi tundub, et juhtide seisukohast peaks reporterid uusi tehnilisi oskusi omandama ja harjutama oma vabast ajast. Seegi viitab, et organisatsioon ei panusta oma töötajatesse kui inimressurssi. Reporterid tunnistasid, et neile ei anta tööajal piisavalt aega, et harjutada uute vahendite kasutamist, kuigi tööandja ootab neilt arengut. Olgugi, et reportereid ei keelata otseselt ühe uudisühiku tegemisel enam aega kulutamast, ei tunne nad, et see üldiselt soodustatud oleks. Mõned reporterid tunnistasid, et tahaksid teha rohkem erikujundusega lugusid. Kuid kuna tööl ei ole piisavalt reportereid ja toimetuses peetakse oluliseks võimalikult laia teemadehulga kajastamist, teevad nad pigem samas ajaühikus rohkem lugusid. Erilise lisandväärtuse (graafikute, infogrammide lisamine) andmisega tegeletakse siis, kui jääb aega üle või kui seda planeeritakse pikemalt ette. Seega, ajakirjanikud on formaalselt küll autonoomsed (neilt oodatakse endi originaalideede elluviimist ja põnevaid uusi lahendusi; kohustuslikku teemadevalikut ei ole), kuid puudulikud otsused organisatsiooni kõrgemal tasandil piiravad reporterite tegevusvabadust ja pärsivad innovaatilisust. Hetkel väljendub see eelkõige konkurentsiolukorrale keskendumises ning sellest tulenevalt kiirustamisest tekkivates trüki- ja ka mõningates faktivigades. Viimase põhjus võib peituda selles, et veebitoimetuste tööd nähakse ja suunatakse kui odavat ja kiiret massitootmist. Kriitilise poliitökonoomika teooria seisukohtadest on see vale lähenemine, sest muutunud meediamaastikul ja uute konkurentide kõrval (blogid, kodanikuajakirjanduse väljaanded) tegutsedes on võim nihkunud auditooriumi kätte. Seepärast võib edu võti peituda auditooriumiga koostöös, mitte pelgalt ühepoolses inforuumi täitmises. Näen, et reporterite tasandil on potentsiaal arenguks olemas. Oluline on märkida ka seda, et minu töös leitu moodustab vaid väikese osa töökultuuri eripäradest. Näen, et laiemaks ja põhjalikumaks veebitoimetuste kultuuride iseloomustamiseks tuleks kindlasti kaasata ka teisi aspekte peale reporterite töö ja positsiooni. Näiteks võiks minu hinnangul lisada rahvuspõhiste iseloomujoonte väljendumise (nt rakendades Hofstede’i rahvuse omaduste uuringu mudelit), portaalide peatoimetajate enesemääratluse, organisatsioonikultuuri ja rollijaotust puudutava ning kindlasti ka Eesti veebiväljaannete auditooriumi analüüsi. Viimane aitaks kindlasti just ettevõtete juhtidel mõista, millist sisu toota ja kuidas (arvestades ka finantsilisi väljakutseid).

Description

Keywords

Citation