Naiste kogemused paarisuhtevägivallast väljumisel ja abi saamisel
Date
2015
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Bakalaureusetöös uurin naiste kogemusi vägivallaringist väljumisel ning abi saamisel. Empiirilise materjali moodustasid viie Naiste Tugi-ja Teabekeskuse teenustel olnud naise intervjuud. Intervjuude tegemise hetkel olid naised asunud elama partnerist eraldi.
Naiste intervjuudest selgus, et vägivallaringist väljumise teeb keeruliseks vägivaldse suhte tsükliline iseloom ja vägivallatseja kahepalgeline käitumine. Naised tundsid end vägivaldses kohtlemises süüdi ning arvasid, et partnerile meele järele olemine lõpetab ka vägivalla.
Naiste sõnul vägivallavaba elu kasuks aitas otsustada teadlikkuks saamine vägivalla mustritest, spetsialistide toetav suhtumine ja võimalus saada vajalikku abi.
Naised said Tugikeskuses sotsiaalnõustamist, majutusteenust, psühholoogilist abi, juriidilist abi ning rääkisid millist abi nad veel oleksid vajanud.
Sotsiaalnõustamise teenusest tõid naised välja Tugikeskuse töötaja kaasas käimise teistes asutustes ning spetsialistidelt saadud abi. Eraldi rääkisid naised erinevate spetsialistide hoiakutest ja suhtumisest neisse. Mõistev suhtumine ja positiivne tagasiside andis jõudu juurde edasi tegutseda aga spetsialistide negatiivse suhtumise korral süüdistati juhtunus ennast.
Majutusteenus võimaldas naistel eemalduda vägivallringist ja rahulikult selgusele jõuda edasistes plaanides. Tugikeskuses olles tunti ennast küll turvaliselt aga probleemid teiste majutusel olevate naistega tekitasid lisapingeid. Raske psüühikahäirega ja/või sõltuvusprobleemidega lähisuhtevägivalla (paarisuhtevägivalla) ohvreid ei tasu ühte asutusse suunata teiste naistega, kuna Tugikeskuses puudub kohapeal ööpäevaringne valve. Neile naistele oleks vaja Eestis eraldi teenus välja töötada.
Psühholoogi teenust hindasid naised väga vajalikuks enda mina taastamisel ja enesehinnangu tõstmisel. Puuduseks leidsid naised, et psühooloogiga rääkimas käimist oleks võinud olla tihemini, vähemalt kord nädalas. Olulisena tõid naised välja teraapia jätkumise iseseisvalt elama asumisel.
Juristi abiga said naised teadlikuks enda õigustest ning pöörduti ka õiguste kaitseks kohtu poole. Probleemiks oli laste hooldusõiguse küsimus, kus vägivaldsel isal oli samamoodi õigus oma lastega kohtuda. Lapsi kasutatakse aga tihtilugu ära naisega manipuulerimiseks. Mehe poolne manipulatiivne käitumine mõjub laste psüühikale kahjustavalt. Siinkohal arvasid intervjueeritavad, et kohtusüsteem võiks rohkem arvestada vägivaldse inimese käitumise eripäradega lastega suhtlemikorra määramisel.
Lastega teenusel olnud naised tundsid, et oleksid vajanud abi laste hoidmisel. Keeruliseks pidasid nad ka tööle minemist lasteaiakoha puudumisel. Siinkohal soovitati Tugikeskusel teha koostööd lastehoidu pakkuvate isikutega või asutustega, kes oleks nõus heategevuse eesmärgil üks kuu laste järgi vaatama.
Naised pidasid oluliseks, et teenused olid neile tasuta, mis tegi neile vajaliku abi kättesaadavaks. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Tugikeskuse teenused aitavad naisi edasi vägivallavaba elu alustamisel.