Mineviku aktualiseerimine Eesti kui siirdeühiskonna ajakirjanduses ajaleht Edasi > Postimees näitel aastatel 1989–1995
Abstract
Uurimistöö eesmärgiks oli uurida, milline oli kaugemat minevikku ja lähiminevikku käsitleva
ajakirjanduse tasakaal Eestis kui siirdeühiskonnas ajaleht Edasi > Postimees näitel vahemikus
aastatel 1989–1995. Samuti küsis töö, milline oli Edasi > Postimehe näitel ajakirjanduse roll
kollektiivse mälu kujundajana.
Eesti kui siirdeühiskonna ajakirjanduse ja avaliku sfääri muutustest on kirjutatud veelgi (Lauristin
& Vihalemm 1997; Vihalemm 2002), ent seni pole autorile teadaolevalt pikemaid uurimusi oleviku
ja mineviku tasakaalu uurimise ja kollektiivse mälu kujundamise aspektist tehtud.
Uurimistöö empiirilise osa viisin läbi kahes etapis ning kasutasin selleks kombineeritud
uurimismeetodeid. Ajakirjandustekstide analüüsiks kasutasin nii kvantitatiivset kontentanalüüsi kui
tegin ka kriitilist diskursuseanalüüsi. Kokku analüüsisin 1539 ajakirjandusteksti.
Töö teoreetiline alus tugineb mitmel ajaloo aktualiseerimist, mäluajaloo ning kollektiivse mälu
kujunemist uurinud teoreetikul, kellest olulisemateks võib pidada Barbie Zelizeri ja Horst Pöttkeri
käsitlusi minevikust ajakirjanduses. Eesti uurijatest toetavad tööd tugevalt Marek Tamme uurimused
mäluajaloost ning Halliki-Harro Loiti ja Anu Pallase ajakirjanduses ajaloo aktualiseerimist uurinud
tööd. Laiemas plaanis oli uurimistöö eesmärk täita seni veel katmata auk Eesti kui siirdeühiskonna
ajakirjanduse uurimises ning kasutades varasemate uurijate (Lauristin ja Vihalemm 2004) käsitlusi
analüüsimaks siirdeühiskonna ajakirjandust kollektiivse mälu kujundamise aspektist.
Töö empiirilisest osast nähtub, et vaadeldava perioodi alguses, 1989. ja 1990. aastal käsitles
ajakirjandus oleviku suurte sündmuste tõttu enam kaugemat minevikku ning perioodi teises osas
alates 1991. aastast vähenes ajakirjanduse kaugesse minevikku vaatamine ning suurenes
lähimineviku käsitlemine. Ehkki kõikidel vaadeldavatel aastatel domineeris lähiminevik kaugema
mineviku üle, esines aastate lõikes olulisi kõikumisi: kaugesse minevikku vaatamine vähenes järsult
juba siirdeaja alguses ning vahetult pärast taasiseseisvumist. Lähiminevikku esines kõige vähem
perioodi alguses, 1989. aastal ning kõige enam 1995. aastal.
Analüüsitud tekstidest nähtub, et ajakirjanduse roll kollektiivse mälu kujundajana oli vaadeldud
vahemikus väga mitmenäoline. 1989. aasta suur arvamusartiklite hulk viitas ajakirjandusele kui
kriitilisele foorumile, mis kaugema mineviku sündmuste aktualiseerimise kaudu rääkis ühiseid
tähendusi läbi olukorras, kus mineviku ühtne arusaamine oli alles välja kujunemas. Ajakirjandus oli
siis oluline meedium, mille kaudu loodi ühtseid tähendusi kollektiivse mälu tarbeks. Aastatel 1989–
1990 juhtis ajakirjandus auditooriumi paremini mõistma kultuurilist ja poliitilist lähiminevikku selgitamise ning kaugemast minevikust ideaalide otsimise kaudu. Järgnenud aastatel, kui
lähimineviku osakaal suurenes ning kaugema mineviku osakaal vähenes, ajakirjandus küll selgitas
minevikku ning aeg-ajalt otsis ka veel ideaale minevikust, vähenes ajakirjanduse roll avaliku
osaleva tekstina, mistõttu kahanes tekstide roll ajaloo tõlgendaja ning konstrueerijana ning
lähiminevikust rohkema kõnelemise kaudu jäi ajakirjandusele pigem sündmuste peegeldaja roll.