Animal research and objectivity

Abstract

Oma magistritöös huvitusin ma loomauuringute objektiivsusest. Loomade uurimisega seondub interaktsioonist tulenev subjektiivne element, mis on vastuolus tavapärase arusaamaga objektiivsusest. Selle vastolu tõttu peetakse mõningaid loomauuringuid ebaobjektiivseks või suisa pseudoteaduslikuks. Esimeseks sammuks selle probleemi uurimisel selgitasin objektiivsuse mõistet. Selle käigus leidsin, et tavapärane arusaam objektiivsusest ja sellega kattuv arusaam absoluutsest objektiivsusest teaduses ei sobi tegelikult teadustöö loomusega. Nõustun Helen E. Longinoga, et teadus ja teadusloome on oma olemuselt sotsiaalsed ja seetõttu peaks ka objektiivsust mõistma sotsiaalselt, mitte individuaalselt nagu klassikalises arusaamas objektiivsusest. Minu teiseks sammuks oli uurida konkreetseid loomauuringute näiteid sotsiaalse objektiivsuse valguses, et näha kas loomauuringud saavad olla objektiivsed samadel alustel kui teised teadused. Keskendusin kahele suurele uurimissuunale loomauuringutes: loomade keeleprojektidele ja mõttelugemise eksperimentidele. Esimene neist, loomade keeleprojektid, ei olnud väga objektiivsed, kuna selle ala juhtivate projektide teadlased ei olnud võimelised kriitikale adekvaatselt reageerima ning seetõttu oli nende projektide objektiivsus kompromiteeritud. Mõttelugemise eksperimendid seevastu osutusid objektiivseteks, kuna uuringute algusest peale olid teadlased avatud kriitikale ja alternatiivsetele hüpoteesidele ning kriitikute ja teadlaste vahel toimus elav diskusioon, mis pani aluse uutele eksperimentidele ja uurimissuundadele. Järeldasin, et loomade uuringud võivad olla hoolimata neis sisalduvast subjektiivsest elemendist objektiivsed, kui loomadega tegelevad teadlased osalevad avatud kriitilises diskusioonis.