Intervjueerimistehnikad Eesti spordiajakirjanduses ERR-i spordiportaali näitel
Date
2017
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Töö eesmärk oli intervjuude analüüsimise põhjal selgusele jõuda, kuivõrd ühtivad meie (tele)spordiajakirjanike intervjueerimismeetodid töö teoreetiliste lähtekohtadega.
Töö teoreetilises peatükis uurisin intervjuu olemust, kuulamist, küsimuste tüüpe ja tele- ning spordiintervjuude spetsiifikat. Selleks, et uurida kas ja mil määral teoreetikute seisukohad ühtivad tulemustega, viisin läbi 24 ERR-i spordiportaali üles pandud intervjuu kontentanalüüsi. Ühe erandiga kuulus igast 2016. aasta kalendrikuust analüüsimisele kaks intervjuud.
Minu üks põhilisi eesmärke antud töö puhul oli uurida intervjuudes eelduste esindatust ja funktsiooni. Eeldusi esines absoluutselt igas valimisse kuulunud intervjuu küsimuses. Oluline aga oli eristada meelevaldsemat eeldust neutraalsemast, sest viimaste potentsiaalne mõju intervjuu tonaalsusele on oluliselt suurem. Intervjueeritavate vastuseid analüüsides selgus, et (meelevaldsete) eeldustega küsimused ei tundunud intervjueeritavate jaoks häirivad ning eeldused võeti justkui vaikimisi omaks. See tähendab, et intervjueerijate esitatud (meelevaldsed) eeldused võisid näidata intervjueeritavatele tihtipeale küsija huvi ja arusaama parasjagu jutuks olnud teemast.
Kuigi suletud ja avatud küsimusi üldiselt esines analüüsitud intervjuudes enam-vähem võrdselt, domineerisid intervjuudes just suunavad küsimused ja küsija väited, mida küsimuste tüüpidest oli selgelt kõige enam.
Tulemustest selgus, et analüüsitud intervjuudes esines emotsioonipõhiseid küsimusi pigem vähesel määral. Samas esines ka ERR-i spordiintervjuudes väga vähesel määral fakti- ja filterküsimusi. Teooria kohaselt on sportlaste teleintervjueerimise puhul eesmärk intervjueeritavatelt kätte saada emotsiooni. Seega on kahe esitatud tulemuse ja teooria vahel sees omapärane vastuolu. Ehk siis järeldus on, et spordiintervjuusid ei tee emotsionaalseks mitte emotsioonaalsete vastuste välja küsimine, vaid ajakirjanike küsimustes peituvad meelevaldsed eeldused ning tooniseadvad suunavad väited.
Analüüsitud intervjuud olid pigem vestlusvormis, mitte niivõrd klassikalise ja teoreetiliste lähtekohtadega ühtiva “puhaste küsimustega” intervjuu vormis. Üheks põhjuseks sellele on ilmselt Eesti spordimaastiku väiksus, mis toob endaga kaasa familiaarsuse aspekti. See tähendab, et tihtipeale oli intervjuude kuulamisel-vaatamisel tunda, et tegu pole kindlasti mitte intervjueeritavate esmakohtumisega, mis olulisel määral mõjutas ka intervjueerimistehnikaid ja -tulemuste analüüsi.
Tulemusi analüüsides saab väita, et Eesti (tele)spordiajakirjandus on analüütiline. Seda tänu avatud analüütiliste ja ka suuremahuliste küsimuste arvestatavale hulgale, mis mõlemad nõuavad – ja analüüsitud intervjuude puhul tõid ka vastuste kujul endaga kaasa – analüütilised vastused.
Üks töö eesmärke oli analüüsida kuulamispõhist küsitlemist. Kuna aga nimetatud tehnikatüüpi esines intervjuudes väga vähesel määral, siis polnud ka kuigi palju positiivseid näiteid. See tähendab, et Eesti telespordiajakirjanikud on passiivsed kuulajad, mistõttu jäi ka analüüsitud intervjuudes sisse infoauke, mis vajanuks kas täpsustamist, defineerimist või edasiarendamist.
Analüüsitud intervjuude põhjal julgen öelda, et spordiintervjuude küsimused ei pruugi olla teoreetiliselt raamistatud struktuuris, et saada konkreetseid ja teemakohaseid vastuseid. Ehk siis pikad ja mitmest väitest ning küsimusest koosnevad intervjueerijate küsimusvoorud tõid ikkagi endaga kaasa pikad ja sisukad vastused.
Teema, mida selles töös ei uuritud, kuid mida võiks edaspidi kindlasti uurida, on spordiintervjuude mitteverbaalne kommunikatsioon. Eriti huvitav oleks emotsioonide multimodaalne analüüsimine võistlusjärgsete intervjuude puhul, kus sportlased on äsja areenilt pressitsooni tulnud ja emotsioonid, sealhulgas välised, on kõrgel.