Seesmärgipärane objekti uurimine teadvuse kvaliteedinihkeks (traktaat meetodist)

Date

2018

Journal Title

Journal ISSN

Volume Title

Publisher

Tartu Ülikool

Abstract

Seesmärgipärane objekti uurimine teadvuse kvaliteedinihkeks, on püüe osutada müstilise traditsiooni, kui paljus unustatu, universaalsele meetodile ja sügavusele, kuhu tavateadmine ei küüni või ei söanda astuda. Seesmärgipärane meetod on anomaalia ületamine äraspidisel suunal, taandamisel-taandumisel. Põhjust sellaseks liikumiseks annavad ka mõned füüsikateooriad (Lothar Schäfer; Bohm), milles pannakse kahtluse alla võimalus uurida subatomaarseid objekte ilma neid mõjutamata ehk moondamata. Anomaaliad ehk küsitavusi esineb kõigis duaalsetes süsteemides, sest dihhodoomia (lahknevus) ajendab liikumisele ühtsuse leidmise poole. Sama jõud, mis väljutas Eedenist, sama juhatab ka sinna tagasi – kui avastatakse liikumine surnud ringis. Anomaalia ei ole „vastane”, vaid sisimas terviku poole juhtiv (D. Bohm). Thomas Kuhni kirjeldatud teadusparadigma nihe („äkki...”) ja kõhklus, kuidas see sisima protsessina aset leiab, ajendas paralleele tõmbama müstilise traditsiooni erinevate väljendustega nii Idas kui Läänes. Ka müstiline traditsioon ei anna vastuseid tuumalalt, ehk ei selgita sedasama „äkki...” pildist väljasolijaile, vaid viitab teele, kus toimub kohtumine vastusega ühekssaamises. Selles taandub perspektiivipunkti vaade (lahus-, eemal olija, võõra vaade), kui võimaliku moonde esilekutsuja ning avaldub reaalsus ühesusena. Nii avaldub püha ruum olemasolemises. Descartes, nagu paljud filosoofid enne ja pärast teda, püüdis leida sedasama universaal-ala, alust, millelt saaks takseerida maailma ilma moondeta. Metafoorselt võiks öelda, et tal lõppes lambiõli ning „avastus” ei avanud ust, sest võti polnud õige või oli ainult toorik. Kuid meetod iseenesest ei olnud vale – taandada see, mille saab taandada; ehk mis on kogetav („mis?”). Ennatlik järeldus sünnib ilmselt parema puudumisest – või selle märkamatajätmisest. Ka see on universaalne: mitte märgata pausi (või irduda kriisist – kr krisis „kohus, kohtuotsus” sama tüvega eesti keeles, mis „kohtuma”) ehk loobuda hetkeks omamisest, kiindumisest, kontrollist – ja olla „alasti”. Teadmine seondub enamasti kvantiteediga, info hulga omandamisega ja mitte kvaliteediga – olemisega. Ja esimesele poolele on see tühi jutt (olgu jutina või jutuna), teisele hingevalgus. Sokratese apooria („see, mis kimbatust tekitab”) või paradoksi „ma tean, et ma midagi ei tea” ületamist kartesiaanikul moel: „tean/leitud, see on mõtlemine”, ei ole veel terve meele (terviku/ühesuse) väljendus, vaid ikkagi duaalne – perspektiivipunktist lähtuv, jäädes Jordanist kõrbepoole. Terve ehk üks meel tõdeb: „ma tean (et ma tean)”, olles ületanud koolmekoha (surnud punkti). Descartesi „valemiviga” ja sellest mõjutatud uusaegne vaade, (ainult mõtlemisest) mõjutatud teadus ei ole „asi iseeneses”, vaid tööriist meetodi kasutamiseks. Protsessis, (mõtte)meele rahunemises, avaldub valgus „kitsa uksena”. Taittiriya Upanišadi valemivea õgvendus on suunata pilk olulisele sisimale tööriistale – taipamisele, teadlikkusele (intuitsioonile), kui sillale. Seda tööriista on püüdnud settest välja utta kristlikud-, budistlikud- ja teised vaimumeistrid, müstikud. See toimub Anselm Grüni sõnul „uue elu kvaliteedi” leidmiseks. Põhiolus olen veendunud, et inimeses peituv universaalne reaalsuse- ehk tõeotsija liigub ühes suunas ÜHE ja AINSAMA poole. Selle teekonna juurde kuuluvad postijaamad, avastused ehk taipamised, mis võivad toimuda juhuslikult või „äkki” nagu Thomas Kuhn sellele viitab; või aste-astmelt lähendes läbi meditatiivsete harjutuste, sh mõttetegevus. Hüpoteetilised seosed Kuhni ja Descartesi ja laiemalt uusaegse uurimisviisi vahel ning Kierkegaardi, palvetraditsiooni, Underhilli ja Upanišadi tasandite vahel, on narratiivset laadi. Eesti keeles on Looja, loomine ja lugu ühe tüvega – seetõttu ikkagi suunaga unio mystica, seesmärgi, Loojaga kohtumise ja ühinemise poole. Hüpoteetiliselt saan öelda, et reaalsus, mille leiab kvantfüüsik, on sama reaalsus, mille leiab või mis ilmestub religioossele praktiseerijale. Viimast ei ütle ma sama kategooriliselt kui väidetavalt augustiinlasest munk Luther Augsburgis, seistes keisri ja riigipäeva ees: „siin ma seisan ja teisiti ei saa”; pigem sel moel, kuis Uku Masing söandab, et kui ta oleks ka üksi kogu maailma vastu, tal oleks siiski õigus.

Description

Keywords

meditatsioon, kristlik müstika, kontemplatsioon

Citation