Seesmärgipärane objekti uurimine teadvuse kvaliteedinihkeks (traktaat meetodist)
Date
2018
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Seesmärgipärane objekti uurimine teadvuse kvaliteedinihkeks, on püüe
osutada müstilise traditsiooni, kui paljus unustatu, universaalsele meetodile ja
sügavusele, kuhu tavateadmine ei küüni või ei söanda astuda. Seesmärgipärane
meetod on anomaalia ületamine äraspidisel suunal, taandamisel-taandumisel. Põhjust
sellaseks liikumiseks annavad ka mõned füüsikateooriad (Lothar Schäfer; Bohm),
milles pannakse kahtluse alla võimalus uurida subatomaarseid objekte ilma neid
mõjutamata ehk moondamata. Anomaaliad ehk küsitavusi esineb kõigis duaalsetes
süsteemides, sest dihhodoomia (lahknevus) ajendab liikumisele ühtsuse leidmise
poole. Sama jõud, mis väljutas Eedenist, sama juhatab ka sinna tagasi – kui
avastatakse liikumine surnud ringis. Anomaalia ei ole „vastane”, vaid sisimas terviku
poole juhtiv (D. Bohm). Thomas Kuhni kirjeldatud teadusparadigma nihe („äkki...”)
ja kõhklus, kuidas see sisima protsessina aset leiab, ajendas paralleele tõmbama
müstilise traditsiooni erinevate väljendustega nii Idas kui Läänes. Ka müstiline
traditsioon ei anna vastuseid tuumalalt, ehk ei selgita sedasama „äkki...” pildist
väljasolijaile, vaid viitab teele, kus toimub kohtumine vastusega ühekssaamises.
Selles taandub perspektiivipunkti vaade (lahus-, eemal olija, võõra vaade), kui
võimaliku moonde esilekutsuja ning avaldub reaalsus ühesusena. Nii avaldub püha
ruum olemasolemises.
Descartes, nagu paljud filosoofid enne ja pärast teda, püüdis leida sedasama
universaal-ala, alust, millelt saaks takseerida maailma ilma moondeta. Metafoorselt
võiks öelda, et tal lõppes lambiõli ning „avastus” ei avanud ust, sest võti polnud õige
või oli ainult toorik. Kuid meetod iseenesest ei olnud vale – taandada see, mille saab
taandada; ehk mis on kogetav („mis?”). Ennatlik järeldus sünnib ilmselt parema
puudumisest – või selle märkamatajätmisest. Ka see on universaalne: mitte märgata
pausi (või irduda kriisist – kr krisis „kohus, kohtuotsus” sama tüvega eesti keeles, mis
„kohtuma”) ehk loobuda hetkeks omamisest, kiindumisest, kontrollist – ja olla
„alasti”. Teadmine seondub enamasti kvantiteediga, info hulga omandamisega ja mitte
kvaliteediga – olemisega. Ja esimesele poolele on see tühi jutt (olgu jutina või jutuna),
teisele hingevalgus. Sokratese apooria („see, mis kimbatust tekitab”) või paradoksi
„ma tean, et ma midagi ei tea” ületamist kartesiaanikul moel: „tean/leitud, see on
mõtlemine”, ei ole veel terve meele (terviku/ühesuse) väljendus, vaid ikkagi duaalne –
perspektiivipunktist lähtuv, jäädes Jordanist kõrbepoole. Terve ehk üks meel tõdeb:
„ma tean (et ma tean)”, olles ületanud koolmekoha (surnud punkti). Descartesi
„valemiviga” ja sellest mõjutatud uusaegne vaade, (ainult mõtlemisest) mõjutatud
teadus ei ole „asi iseeneses”, vaid tööriist meetodi kasutamiseks. Protsessis,
(mõtte)meele rahunemises, avaldub valgus „kitsa uksena”. Taittiriya Upanišadi
valemivea õgvendus on suunata pilk olulisele sisimale tööriistale – taipamisele,
teadlikkusele (intuitsioonile), kui sillale. Seda tööriista on püüdnud settest välja utta
kristlikud-, budistlikud- ja teised vaimumeistrid, müstikud. See toimub Anselm Grüni
sõnul „uue elu kvaliteedi” leidmiseks.
Põhiolus olen veendunud, et inimeses peituv universaalne reaalsuse- ehk
tõeotsija liigub ühes suunas ÜHE ja AINSAMA poole. Selle teekonna juurde
kuuluvad postijaamad, avastused ehk taipamised, mis võivad toimuda juhuslikult või
„äkki” nagu Thomas Kuhn sellele viitab; või aste-astmelt lähendes läbi meditatiivsete
harjutuste, sh mõttetegevus. Hüpoteetilised seosed Kuhni ja Descartesi ja laiemalt
uusaegse uurimisviisi vahel ning Kierkegaardi, palvetraditsiooni, Underhilli ja
Upanišadi tasandite vahel, on narratiivset laadi. Eesti keeles on Looja, loomine ja lugu
ühe tüvega – seetõttu ikkagi suunaga unio mystica, seesmärgi, Loojaga kohtumise ja
ühinemise poole. Hüpoteetiliselt saan öelda, et reaalsus, mille leiab kvantfüüsik, on
sama reaalsus, mille leiab või mis ilmestub religioossele praktiseerijale. Viimast ei
ütle ma sama kategooriliselt kui väidetavalt augustiinlasest munk Luther Augsburgis,
seistes keisri ja riigipäeva ees: „siin ma seisan ja teisiti ei saa”; pigem sel moel, kuis
Uku Masing söandab, et kui ta oleks ka üksi kogu maailma vastu, tal oleks siiski
õigus.
Description
Keywords
meditatsioon, kristlik müstika, kontemplatsioon