Vale- ja võltsuudiste avaldamine peavoolumeedias: Eesti meediaväljaannete peatoimetajate selgitused tekkepõhjustele
Kuupäev
2018
Autorid
Ajakirja pealkiri
Ajakirja ISSN
Köite pealkiri
Kirjastaja
Tartu Ülikool
Abstrakt
Bakalaureusetöö eesmärgiks oli kirjeldada hetkeolukorda Eesti ajakirjanduse veebimaastikul ja
seeläbi analüüsida valeuudiste, mis selle töö kontekstis on mittekavatsuslikult desinformeerivad
ja võltsuudiste, mis on loodud kavatsusega eksitada, sattumist peavoolumeediasse. Otsisin
selgitusi sellele, kuidas valeinformatsiooni sisaldavad uudised professionaalses uudismeedias
levivad ning millised on valdkonna ekspertide selgitused selle tekkepõhjustele.
Eesmärgi saavutamiseks viisin sihipärase valimiga läbi seitse semistruktureeritud
süvaintervjuud Eesti peavoolumeedia väljaannete peatoimetajatega. Transkriptsioonidele tegin
kvalitatiivse sisuanalüüsi kasutades MAXQDA analüüsitarkvara. Töö praktiliseks väljundiks
on alapeatükk, kus esitan teoreetilise materjali ja kogutud andmete põhjal praktilised
soovitused, mida tuleks järgida, et vältida valeinformatsiooni sisaldavate uudiste taastootmist.
Selgus, et veebiuudiseid eripäradeks on näiteks teemade hakkimine ja päeva peale doseerimine,
katkematu uudise tootmise tsükkel, konkurentsist tulenev kiiruse surve ja tarbijakeskne
sisuloome. Eesti väljaanded püüavad kohaneda fragmenteerunud meediamaastiku ja lugeja aina
kiiremini hajuva tähelepanuga. Allikakriitilisus on informatsiooni usaldusväärsuse hindamisel
muutunud oluliseks ka juhul kui kogemuspõhiselt on tegemist usaldusväärse allikaga.
Eestis esinevad mõned valeuudiste levikut soodustavad tööpraktikad nagu näiteks refereerimine
ehk allikapesu, uudise vormis reklaamlugude ja pressiteadete avaldamine ning
sensatsioonilisusele rõhumine. Peatoimetajad leidsid, et rõhk emotsioonile ja
sensatsioonilisusele pole tingimata omane ainult veebimeediale ning ei tunnetanud Eestis
murrangulist tõejärgse ajakirjanduskultuuri pealetungi.
Eesti ajakirjandusmaastikul pole vale- ja võltsuudiste levik aktuaalne, sest meil on väike
keeleruum ja rahvusvaheliste lugude tõlkimisel tekib lisaaeg, mille käigus informatsiooni
hinnata. Kuna Eestil (nagu ka teistel endisel Nõukogude Liidu liikmesriikidel) on Lääne-
Euroopast, Skandinaaviast ja USA-st pikaajalisemad kogemused Vene propagandamasinaga,
võib eestlastel olla välja kujunenud vilumus ja kogemuspõhine skepsis, mis aitab valeuudised
välja sõeluda.
Käsitletud teemat saab edasi arendada mitmes suunas. Esmajoones oleks huvitav koguda
kvantitatiivset andmestikku ühe suurema väljaande kohta, mõõtes näiteks ilmunud paranduste
ja Pressinõukogu taunivate lahendite arvu suhestatuna ilmunud uudiste koguarvuga. See aitaks
selle töö tulemusi kas kinnitada või ümber lükata.