Tooma lapsepõlve-evangeeliumi vormiline analüüs
Abstract
Käesolevas bakalaureusetöös uuriti Tooma lapsepõlve-evangeeliumit
vormiliselt. See tähendab, et tekstist otsiti ühiseid kirjanduslikke ja stilistilisi
tunnusjooni, uuriti, kas imeteo sündimiseks on vajalik Jeesuse sõna või tegu või
mõlemad? Veel küsiti, milline roll on teoses kõrvalistel isikutel?
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Tooma lapsepõlve-evangeelium on
kompositsioon erinevatest hajusalt mõjuvatest paladest. Teose moodustavad killud
Jeesuse Kristuse lapsepõlvest, kui ta oli 5‒12-aastane. Lugudes teeb laps Jeesus
üleloomulikke imetegusid, mis leiavad aset pigem tema sõna kui teoga. Kõrk ja
ettearvamatu Jeesus ilmutab end, kui teda vihastatakse. Joosepil on Kristuse elus
kasvataja ja manitseja roll, mis Jeesusele ei meeldi. Teose tegevuses toimub pööre,
kui rahvahulk märkab tema jumalikku ja taevast päritolu. See on Jeesusele
meelepärane ning ta lõpetab needmise ja jätkab edasist elu ainult imesid tehes.
Rahvahulk vastab sellele Jeesust kiites ning ülistades.
Kõige enam kasutab teksti autor neljasalmilist malli. See on järgmine: lugu
algab situatsiooni kirjeldusega, kuhu sekkub Jeesus Kristus ning lahendab olukorra
imeteoga, sellele järgneb rahvahulga või perekonna vastus. Autor lisab rõhutades,
et imetegu leidis aset otsekohe.
Apokrüüfi on eelnevalt palju uuritud, kuid ikka kerkib sellega seoses uusi
küsimusi. Oleks hea jätkata vormilist võrdlemist ja vaadata kooskõlalist sobivust
teiste tõlkevariantidega. See võiks mõjuda ergutava mõtteharjutusena. Võiks
uurida, kuidas Tooma lapsepõlve-evangeeliumi Jeesus suhestub Uue Testamendi
Jeesusega ja milline on teksti mõju juba mingit kindlat Jeesus-pilti omavale
inimesele. Lisaks võiks küsida, miks ikkagi Tooma lapsepõlve-evangeelium
kannab evangeeliumi nime ning kas ja kuidas saab pärimuslikku teksti eristada
tõena võetavast tekstist?
Collections
The following license files are associated with this item: