Friedrich Nietzsche genealoogiline moraalikriitika

Abstract

Käesolevas töös uurisin vastandipaaride hea-halb ning hea-kuri näitel Nietzsche genealoogilist moraalikriitikat. Alustasin genealoogia mõiste avamisega ning Nietzsche eesmärgi ja metoodika esitamisega. Traditsioonilises tähenduses on genealoogia olnud teadus perekondlikust kuuluvusest, sugulussidemetest ja põlvnemisest, mille eesmärgiks on millegi kõrgele päritolule viidates selle legitimeerimine. Nietzsche pöörab aga tähelepanu sellele, et kõrgest seisusest millegi praeguse kõrge väärtuse järeldamine on ekslik, kuna tähendused ja väärtused võivad olla aja jooksul korduvalt muutunud. See kehtib ka moraalihinnangute kohta. Just vaheastmete ja muutuste uurimise vahendina Nietzsche genealoogiat kasutabki. Ta näitab, et moraali-mõistete kujunemine pole sugugi sirgjooneline, vaid enamasti äärmiselt keerukas. Ta usub, et moraalifilosoofi ülesanne peaks olema tervete keerukate moraalisüsteemide kontekstisisene uurimine, mitte üksikute isoleeritud moraaliotsustuste analüüsimine. Nietzsche võtab eesmärgiks olla esimene filosoof, kes koostab korraliku moraaligenealoogia. Sama ülesannet oli varasemalt proovinud täita Paul Reé, kes püüdis jõuda sõna hea algupärani. Nietzsche kritiseerib tema tööd aga selles, et see on vastuolus inimese psühholoogiaga ning on lisaks veel ka mitte-ajalooline. Nietzsche ei ole tegelikult huvitatud moraalihinnangute päritolust, vaid päritolude ning arengulugude kasutamisest moraalinähtuste tegeliku väärtuse adekvaatseks hindamiseks, et moraalisüsteemi reformida.