Eesti keskaegse populatsiooni struktuur vana DNA vaatevinklist

Abstract

Rändamine on inimestele läbi aegade omane olnud. Üheks näiteks sellest on sakslaste saabumine Eestisse keskajal ristiusustamise käigus. Eesti keskaegset rahvastikku on uurinud muuhulgas arheoloogid ja ajaloolased, kuid geneetiliselt on see periood seni kirjeldamata. Käesolevas töös uuriti keskaegse Eesti geneetilist struktuuri. Selleks eraldati DNA 30 keskaegse indiviidi hammastest. Tulemustest selgus, et keskaegsed eestlased sarnanesid enim tänapäeva uurali keeli kõnelevate populatsioonide ning Eesti pronksi- ja rauaaja populatsioonidega. Lisaks nähti, et Tartu toomkirikusse ja osad Tartu Jaani kirikusse maetud indiviidid olid kõige sarnasemad hoopis tänapäeva lääneeurooplaste, sh sakslastega, mis on kooskõlas arheoloogide ja ajaloolaste teadmistega neisse surnuaedadesse maetutest. Lähemalt vaadati ka nn. „Siberi“ geneetilise komponendi olemasolu keskaegses Eestis – siinsetel nn. sakslastel see praktiliselt puudus, samas kui eestlastel oli see komponent olemas juba rauaajal ning on leitav ka tänapäeva eestlastel. Saadud tulemused annavad esmase ülevaate keskaegse Eesti elanikkonna geneetilisest struktuurist