„See oli täielik virvarr.“ Eesti kõrgkoolide õppejõudude kogemused COVID-19 pandeemiast tingitud distantsõppega

Abstract

COVID-19 pandeemia tõttu ootamatult veebiplatvormidele kolinud nn „hädaabi e-õppest“ (Murphy, 2020) rääkides, tuuakse sageli esile ilmnenud probleeme ebapiisava tehnoloogilise toe, õpetajate puudulike digipädevuste ning töö- ja pereelu ühildamise keerukusega (Gandhi Arora & Chauhan, 2021). Käesoleva uuringu eesmärk oli kaardistada, kuidas kohanesid Eesti kõrgkoolide õppejõud COVID-19 pandeemiast tingitud distantsõppega ning eluga kodukontoris. Meie eesmärk oli kaasata võimalikult erineva tausta ja õpetamiskogemusega õppejõudusid, kes erineksid nii esindatava valdkonna, õpetamisstaaži kui ka enesehinnanguliste digipädevuste poolest. Lõplikusse valimisse kuulusid õppejõud (N=29) kolmeteistkümnest Eesti kõrgkoolist, kellega viisime sügisel 2020 läbi pool-struktureeritud individuaalsed intervjuud (ca 45-60 min), uurimaks nende tehnoloogilisi-, ruumilisi-, ja enesepresentatsioonilisi valikuid distantsõppe planeerimisel ja läbi viimisel. Intervjuudest nähtus, et tehnoloogiliste valikute tegemisel tugineti peamiselt kõrgkooli IT-osakonna soovitustele. Uute veebiplatvormidega kohanemist mõjutas õppejõudude vanus, aga ka koolipoolsete haridustehnoloogide toe, ad hoc tekkinud õpetajate veebikogukondade ja mentorlus süsteemi olemasolu. Privaatse kodukontori muutmisel avalikuks klassiruumiks tehti kalkuleeritud otsuseid, mis sageli eeldasid suuremaid ümberkorraldusi koduses olmes ning konkreetseid peresiseseid kokkuleppeid. Suurimaid probleeme töö- ja pereelu ühildamisel tajusid COVID-19 pandeemiast tingitud füüsilise eraldatuse perioodil väikeste laste emad, kelle jaoks professionaalse imago säilitamine distantsõppe kestel tõi kaasa rollikonflikte ning tekitas lisapingeid.