Abstract
Gadameri filosoofia peamiseks taotluseks on näidata, et kunstis leidub teatud sorti tõde, mis võimaldab avardada meie maailma- ja enesemõistmist ning suudab inimest muuta. Moodsa loodusteaduse arenedes ja Kanti filosoofia vaimus said aga hoopis loodusteadused tõe etaloniks. Kunsti hakati selle taustal vaatlema kui pelgalt esteetilist nähtust, mis pakub inimestele vaid esteetilisi elamusi. Taolist kunstikogemust nimetab Gadamer esteetiliseks teadvuseks. Esteetilise teadvuse juures taandatakse teose tähendus vaid selle esteetilistele omadustele, mis on lahutatud teose ajaloolisest kontekstist. Gadamer vastandub sellisele kunstikäsitlusele, sest Gadameri järgi on kunst ajalooliselt kujunenud mõistuse ja vaimu tulemus.