Euroopa Liidu välissuhteid ja laienemist puudutavad referendumid Hollandi ja Prantsusmaa näitel

Abstract

Euroopa Liidu referendumid on oluline osa Euroopa integratsiooniprotsessist ning peamiselt puudutavad need kas vastava riigi astumist Euroopa Liitu või mõne liidu lepingu ratifitseerimist. Toimunud on ka kaks referendumit, kus teatud Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud on saanud otsustada liidu suhete üle kolmandate riikidega. Taolised referendumid võivad aga vetostada aastaid läbiräägitud ning ettevalmistatud assotsiatsiooni- või liitumisepingu ja nullida sellega kolmanda riigi pikaajalised jõupingutused. Töö eesmärgiks oli selgitada, 2016. aastal Hollandis Euroopa Liidu ja Ukraina vahelise assotsiatsioonileppe üle ja 1972. aastal Prantsusmaal Taani, Norra, Iirimaa ja Ühendkuningriigi Euroopa Liiduga liitumise küsimuses toimunud referendumi näitel, kuidas kasutati referendumit Euroopa Liidu välissuhteid ja laienemist puudutavate küsimuste otsustamisel ja millist mõju see vastava valdkonna arengule avaldas. Lisaks on töö eesmark selgitada välja miks viidi Prantsusmaa põhiseadusesse artikkel 88-5, mis puudutab nõuet korraldada edasiste laienemiste üle referendum ning mida see võib tähendada Euroopa Liidu edasisele laienemisele. Valitud juhtumite uurimiseks viidi läbi kvalitatiivne juhtumianalüüs ning selleks koondati mitmekesine hulk sekundaarseid allikaid, mida analüüsiti politiseerimise ja veto-õiguslike osalejate teooria olulisematele aspektidele tuginedes. Kui politiseerimise teooria andis konkreetse raamistiku, selgitamaks välja, kuidas referendumit kasutati ehk kas ja kuidas toimus politiseerimise protsess, siis veto-osalejate teooria aitas selgitada, kuidas on olenevalt riigi otsustusprotsessist võimalik referendumitega poliitilisi arenguid ja otsuseid vetostada. Analüüsi tulemusena selgus, et Hollandis ja Prantsusmaal toimus referendumi politiseerimine ning referendumi algatajad kasutasid referendumit ära kui enda poliitilise agenda läbisurumise ja oma poliitilise positsiooni tugevdamise instrumenti, tuues tegeliku referendumi küsimuse ainult ettekäändeks. Artikkel 88-5 viidi Prantsusmaa põhiseadusesse pidades eelkõige silmas Türgi liitumist Euroopa Liiduga ning see on potentsiaalselt kaugeleulatuvate tagajärgedega, eriti arvestades asjaolu, et Prantsusmaa sisepoliitikat iseloomustab tugev toetus parempopulistlikele ksenofoobsetele jõududele. Seega on referendumid väga vastuoluline ja kaheldava väärtusega poliitiliste ja ka välispoliitikat puudutavate otsuste tegemise instrument ning isegi kui referendumi tulemuse ei ole õiguslikult siduv, võivad Euroopa Liidu välissuhteid ja laienemist puudutavad referendumid panna küsimärgi alla edasise Euroopa integratsiooni ja ka kogu Euroopa Liidu tuleviku tervikuna.