Abstract
Uurimistöö keskendub düstoopiatele, täpsemalt nendes kirjeldatud ühiskondade kujutamisele, võttes vaatluse alla kaks eesti kirjanduse düstoopiat, Andris Feldmanise „Viimased tuhat aastat“ (2016) ja Taavet Kase „Surmamaks“ (2018). Töö esimeses osas antakse ülevaade teadusulme mõistest, sh selle iseloomulikest tunnustest. Teine osa käsitleb teadusulme alamžanri düstoopiat ning kolmandas osas analüüsib autor, kuidas ja missuguste vahendite abil kujutatakse düstoopilist ühiskonnapilti analüüsitavates teostes.