Noorte veebipõhise radikaliseerumise ennetuse kajastumine Erasmus+ projektipraktikas: Eesti ja Tšehhi võrdlev analüüs

Abstract

Käesolev magistritöö uurib noorte veebipõhise radikaliseerumise ennetuse kajastumist Eesti ja Tšehhi osalusega Erasmus+ projektipraktikas. Töö eesmärk on välja selgitada, milliste mehhanismide kaudu Euroopa Liidu rahastatud projektid panustavad noorte veebipõhise radikaliseerumise ennetusse ning millised sisulised, digispetsiifilised ja rakenduslikud lüngad ilmnevad projektipraktika võrdlemisel Euroopa Liidu ennetusraamistiku, riikliku tausta ja ekspertintervjuudega. Keskne uurimisküsimus on, kuidas Eesti ja Tšehhi osalusega Erasmus+ projektid panustavad noorte veebipõhise radikaliseerumise ennetusse ning millised poliitika ja projektipraktika vahelised lüngad selle võrdluse põhjal esile tulevad. Töös kasutatakse kvalitatiivset uurimisstrateegiat, mille keskmes on Erasmus+ projektide dokumendianalüüs. Erasmus+ projektide analüüsi tõlgendamisel kasutatakse tugipunktidena Euroopa Liidu ennetusraamistikku ning teooriaosas käsitletud Eesti ja Tšehhi noorte veebipõhise radikaliseerumise riiklikku olukorda. Analüüsi täiendavad neli poolstruktureeritud ekspertintervjuud. Tulemustest ilmneb, et Erasmus+ projektid ei käsitle radikaliseerumise ennetust enamasti kitsalt julgeolekumeetmena, vaid hariduslike, sotsiaalsete, noorsootööalaste ja digipädevuslike tegevuste kaudu. Projektid panustavad ennetusse eelkõige meedia- ja infopädevuse, kriitilise mõtlemise, demokraatliku osaluse, sotsiaalse kaasatuse, diskrimineerimise ennetamise, noorte eneseväljenduse ja kuuluvustunde tugevdamise kaudu. Eesti projektipraktikas on tugevamalt esindatud sotsiaalne kaasatus, meediapädevus, diskrimineerimise ennetus, misogüünia käsitlemine ja noorte osalus. Tšehhi osalusega projektides on nähtavam digikeskkonna, desinformatsiooni, digiturvalisuse, tehnoloogiliste riskide ning spetsialistide koolitamise mõõde. Samas jäävad mõlema riigi puhul nõrgemalt kaetuks platvormiloogika, algoritmiline võimendus, tehisintellekti abil loodud manipuleeritud sisu, meemikultuur, mängukeskkonnad, suletud veebikogukonnad ning ennetusmeetmete püsiv sidumine hariduse, noorsootöö ja kogukondliku toega. Töö järeldab, et Erasmus+ projektipraktika võib tugevdada olulisi kaitsetegureid, kuid noorte veebipõhise radikaliseerumise ennetus vajab süsteemsemat ja ajakohasemat seost digikeskkonna konkreetsete mõjutusmehhanismide, formaalse hariduse, noorsootöö, lapsevanemate teadlikkuse, kogukondliku toe ja mitmetasandilise koostööga.