Digitaalne elukorraldus peredes: emade vaade

Abstract

Minu lõputöö keskendus digitaalse elukorralduse uurimisele peredes emade vaates, käsitledes, kuidas jaguneb peres digitaalne elukorraldus, millised on selle peamised kitsaskohad ja vajadused ning kui teadlikud ollakse privaatsusriivetest ja eetikariskidest digitaalse elukorralduse kontekstis. Lähtusin feministlikust sotsiaalteooriast, mis käsitleb nähtamatut hooldustööd ja soolise tööjaotuse kinnistumist digitaalses kontekstis. Digitehnoloogia areng loob potentsiaali töö ümberjaotuseks, kuid tegelikkuses lisandub emadele tihti uus koormus digilogistika ja infohalduse näol. Töö teoreetilises osas käsitlesin, kuidas soolised normid, sotsiaalsed ootused ja tehnoloogiline disain mõjutavad digivanemlust. Feministlik kriitika toob esile, et kuigi digitehnoloogia lubab tõhusust, eeldatakse emadelt pidevat kättesaadavust, digipädevust ja kontrolli laste digitaalse identiteedi üle. Kasutasin mõisteid nagu digitaalne vanemlus, vaimne koormus, väravavahi roll ja digitaalne vahendamine, et mõtestada emade rolli laste andmestatud lapsepõlve kujundamises. Empiirilises osas intervjueerisin kümmet ema, kes kasvatasid vähemalt ühte last digitaalse hariduse ja halduse tingimustes. Kasutasin kvalitatiivseid poolstruktureeritud intervjuusid ja induktiivset sisuanalüüsi, mille tulemusel ilmnes kolm keskset uurimisfookust: 1. Kuidas digitaalse elukorralduse töö jaguneb peredes emade hinnangul? 2. Millised on emade peamised kitsaskohad ja vajadused digitaalses pereelus? 3. Milline on emade teadlikkus privaatsusest, andmepärandist ja eetikast? Uuring näitas, et digitaalne elukorraldus, alates koolisõnumite jälgimisest kuni terviseportaalide ja jälgimisrakenduste kasutamiseni, on peamiselt emade õlul. Tööjaotus oli ebaproportsionaalne, sageli iseenesest kujunenud ja emotsionaalselt koormav. Isad osalesid harva, peamiselt tehnilise toena. Emad kandsid kolmekordset koormust: töö, kodu ja digitaalne haldus. Tehnoloogia, mis peaks elu lihtsustama, süvendas sageli stressi, süütunnet ja kurnatust. Oluliseks teemaks tõusis ka laste andmestumine. Emad tajusid, et nad vastutavad laste andmete haldamise eest, kuid teadlikkus andmekaitse õigustest ja digipärandist oli ebaühtlane. Otsused tehti enamasti intuitiivselt ja lapsi otsustusprotsessi ei kaasatud. Vanemad tegutsesid samaaegselt nii tehnoloogia kasutajate kui ka vahendajatena, vajades seejuures suuremat ühiskondlikku toetust ja tunnustust. Töö praktilise väärtusena esitasin poliitikasoovitused, mis rõhutavad digitaalse töökoormuse nähtavaks tegemist, peresisese tööjaotuse tasakaalustamist, vanemate andmepädevuse tõstmist ning eetilisemat digiplatvormide arendust.