Motivatsiooni roll vaimse võimekuse mõõtmisel ja testitulemuste tõlgendamisel

Abstract

Arvestades, kui palju kasutatakse inimeste omaduste ja võimete hindamiseks teste, sh saadud andmeid rahvusvahelisteks võrdlusteks, on tekkinud küsimus, kuivõrd näitavad saadud tulemused seda, mida sooviti mõõta, ning kuivõrd peegeldavad muid tegureid. Kuna taoliste testide täitmisel puuduvad tavaliselt testitäitja jaoks olulised tagajärjed, mis võib vähendada motivatsiooni ja pingutust testi täitmisel, käsitlesin käesolevas töös kahe motivatsiooninäitaja – enesekohase motivatsiooniküsimustiku (Student Opininon Scale, Sundre, 1999) ning APV (ajaline pingutus vastamisel) (Wise & Kong, 2005) – seoseid vaimse võimekuse testi skooriga ning kummagi meetodi omadusi motivatsiooni filtreerimisel. Valim on kogutud neljast erinevast uuringust, milles osalesid üliõpilased ja abituriendid erinevatest koolidest (N = 714). Leidsin, et kaks meetodit eristavad mittemotiveerituid motiveeritutest suhteliselt sarnaselt. Motivatsiooniküsimustik on filtreerimismeetodina rangem, st selle alusel loetakse mittemotiveerituteks rohkem testitäitjaid kui APV-indeksi alusel. See-eest võib APV-indeks olla objektiivsem näitaja, kuna tegemist on mitte-sekkuva meetodiga, samas kui enesekohaselt teatatud motivatsioon võib olla mõjutatud sotsiaalselt soovitavast vastamisest. Viimase puhul esines vastamises ka soolisi erinevusi. Mudel, kuhu peale kummagi motivatsiooninäitaja on lisatud ka kooliedukuse näitaja riigieksamite keskmise tulemuse näol ja sugu, seletab ligi 50% testitulemuse varieeruvusest.