Lahutatud naise representatsioon aastatel 1983, 1997 ja 2012 ajakirjas Eesti Naine

Abstract

Bakalaureusetöös analüüsisin lahutatud naise representatsiooni muutumist kolme kümnendi vältel ajakirjas Eesti Naine. Kokku analüüsisin 34 artiklit. Vaatluse all olnud aastad 1983, 1997 ja 2012 olid kõik teatavas mõttes sarnased, kuid leidus ka palju erinevusi. Erinevuste põhjusteks võib pidada nii ühiskondlikke muutusi, läänemaailma pealetungi kui ka ajakirja Eesti Naine sihtgrupi muutusi. Analüüsi tulemusena eristusid kolm diskursust – ebaõnnestunud perenaise, kannataja ja kangelanna diskursus. Diskursuste esinemine erines aastate lõikes küllaltki palju. 1983. aastal oli domineerivaks diskursuseks ebaõnnestunud perenaise diskursus. Peamiseks põhjuseks oli riigi sekkumine pereellu, mistõttu olid analüüsitavad artiklid lahutuste suhtes tihti noomivad. Kannataja diskursust võis märgata kõikidel kümnenditel, kuigi teravamalt 1997. aastal. Viimasel kahel kümnendil esines kõiki kolme diskursust. Domineeris eelkõige kangelanna diskursus. Oli märgata ühiskonna väärtushinnangute muutust, mistõttu olid kollektiivsetest huvidest olulisemad individuaalsed. Seega hinnati enam isiklikku õnnetunnet ja toetati eneseleidmist. Kuigi ajakirjanduslikus mõttes tegi lahutatud naise kuvand läbi suure muutuse, andis analüüs alust arvamuseks, et naised ise tundsid ennast endiselt õnnetult ning läbikukkunult. Tulemuste põhjal võib öelda, et on tekkinud vastuolu ajakirjanike ja lahutanute vahel – ajakirjanikud soovivad kujutada lahutatud naist kui kangelannat, kuid naised ise peavad end ebaõnnestunuks. Nimetatud vastuolu on seotud üldistavate ja reaalsust muutvate stereotüüpidega, mis ei pruugi vastata tegelikkusele. Analüüsi tulemuste põhjal saab väita, et ühiskond survestab inimesi mahtuma raamidesse olenemata temaatikast ja olukorrast. Seetõttu pakutakse isegi negatiivsete elusündmuste, nagu seda on lahutus, raamistikku, mida tuleks jälgida, et olla aktsepteeritud.