Emahoole seosed positiivse afektiivsuse ja püsisuhkrutarbimise fenotüüpide ja stressitundlikkusega Wistar liini rottidel

Abstract

Emakäitumine kujundab järglaste stressitundlikkust, emotsiooniregulatsiooni ning meeleoluhäirete riski. Käesoleva töö eesmärk oli hinnata varase emakäitumise seoseid järglaste positiivse afektiivsuse (50-kHz ultrahelihäälitsuste kaudu mõõdetud) ja püsisuhkrutarbimise fenotüüpidega, ning teha kindlaks, kuidas emakäitumine mõjutab järglaste vastuvõtlikkust kroonilise stressi mõjudele käitumuslikul ja neurokeemilisel tasandil. Wistar-liini rottidel hinnati emakäitumist - kumera seljaga imetamist ja sugemist, poegade esimesel elunädalal, millele järgnes järglaste fenotüpiseerimine sahharoositarbimise alusel ning 50-kHz ultrahelihäälitsuste arvu põhjal. Täiskasvanueas rakendati pooltele loomadele nelja nädala jooksul kroonilist muutlikku stressi ning seejärel hinnati kõigi loomade (n = 108) käitumist avarvälja, null-puuri ja sundujumise testides. Mandelkeha ja frontaalkoore proovidest määrati monoamiinide ja nende metaboliitide tasemed. Tulemused näitasid, et suurem kumera seljaga imetamine seostus kõrgema püsisuhkrutarbimisega, samas kui emapoolne sugemine oli negatiivses korrelatsioonis positiivse afektiivsuse fenotüübiga. Varane emakäitumine moduleeris ka stressi mõju kehakaalule, anhedoonilisele käitumisele, afektiivsele reaktiivsusele käitumistestides ning oli seotud frontaalkoore serotonergiliste ja dopaminergiliste näitajatega, samal ajal kui krooniline stress mõjutas eelkõige mandelkeha serotoniini käivet. Need leiud kinnitavad, et varane emahool seostub tasu- ja stressiregulatsioonis osalevate neurobioloogiliste süsteemide toimimisega ning mõjutab ärevuse- ja depressioonilaadset käitumist kroonilise stressi korral.