Inimese tahe Maximus Usutunnistaja teoses „Vaidlus Pyrrhusega“ võrdluses vaba tahte psühholoogiaga

Abstract

Käesolev magistritöö uurib inimese vaba tahte olemust püha Maximus Usutunnistaja teoloogia ja kaasaegse vaba tahte psühholoogia dialoogis. Töö eesmärk on selgitada, kuidas Maximus mõistab loomulikku ja gnoomilist tahet ning kuidas neid mõisteid saab võrrelda Roy F. Baumeisteri teaduspõhise käsitlusega inimese agentiivsusest, eneseregulatsioonist ja tahtepsühholoogiast. Võrdlus viiakse läbi kontseptuaalse analüüsi meetodil, tuues esile mõlema lähenemise põhikategooriad ning otsides nende vahelisi struktuurseid vastavusi ja erinevusi. Uurimus näitab, et kuigi Maximus ja Baumeister tegutsevad erinevates ontoloogilistes ja metodoloogilistes raamides, on nende käsitlustes märkimisväärne ühisosa: mõlemad rõhutavad inimese võimet ületada automaatseid impulsse, suunata oma sisemist liikumist hüve poole ning kujundada oma elu tulevikku suunatud valikute kaudu. Töö järeldab, et teoloogia ja psühholoogia ei pea vastanduma, vaid võivad teineteist viljakalt täiendada: Maximus annab psühholoogiale sügavama ontoloogilise ja eshatoloogilise mõõtme, Baumeister aga pakub Maximuse mõttele psühholoogilise mehhanismi ja empiirilise seletuse. Koos avavad nad inimese tahte kui sisemise liikumise, mis on ühtaegu psühholoogiline, moraalne, ontoloogiline ja eshatoloogiline.