Perearstide ametialased väljakutsed ja vajadused muutuvas tervishoiukeskkonnas: analüüs ja sekkumisvõimalused

Abstract

Perearstide töö iseloom on viimastel aastatel oluliselt muutunud, hõlmates kliinilise töö kõrval ka mitmeid juhtimis- ja haldusülesandeid, mis suurendavad töökoormust. Käesoleva magistritöö eesmärk on analüüsida Eesti perearstide ametialaseid väljakutseid ja nendest tulenevaid vajadusi muutuvas tervishoiukeskkonnas ning kaardistada sekkumisvõimalused, mis toetaksid perearstide professionaalset arengut ja töövõimet. Uuringu läbiviimiseks kasutasin kvalitatiivset uurimismeetodit. Empiirilise andmestiku kogumiseks viisin läbi poolstruktureeritud intervjuud, milles osales 18 perearsti erinevatest Eesti piirkondadest. Intervjuude eesmärk oli kaardistada tööalast toimetulekut mõjutavaid tegureid ja perearstide vajadusi, et paremini mõista nende igapäevatööga seotud väljakutseid ja vajadusi. Kvalitatiivse sisuanalüüsi tulemusel eristus viis keskset teemat: töökorraldus, juhtimine ja eneseareng, patsiendisuhtlus, mitteerialased tööülesanded ning mentorluskogemused ja hoiakud. Intervjuudest ilmnesid mitmed olulised probleemkohad, sealhulgas tervishoiutöötajate nappus, kohalike omavalitsuste roll esmatasandi arstiabi kättesaadavuse tagamisel, ühiskondlikud hoiakud meditsiinitöötajate suhtes, patsiendisuhtluse kasvav keerukus ning vajadus oskuste järele emotsionaalselt tundlike teemade käsitlemisel. Samuti tõstatus vajadus seadusandlike muudatuste ja töökorralduse tõhustamise järele. Sekkumisvõimalused kaardistasin sotsiaalökoloogilise mudeli eri tasanditele ning hindasin mõjuhindamise maatriksil, arvestades nii potentsiaalset mõju kui ka rakendatavuse keerukust. Potentsiaalselt kõige mõjusamateks ja teostatavateks sekkumisteks osutusid administratiivkoormuse vähendamine, digi- ja juhtimisoskuste arendamine, süsteemse mentorluse rakendamine ning elanikkonna terviseteadlikkuse tõstmine. Uuringu tulemused viitavad, et perearstide tööalased väljakutsed ja vajadused on mitmetahulised ning nõuavad läbimõeldud, koordineeritud ja eri tasandeid hõlmavaid lahendusi. Tulemused viitavad selgele vajadusele selliste sekkumiste järele, mis aitaksid süsteemselt toetada perearstide töövõimet ja professionaalset arengut ning looksid eeldused kvaliteetse ja jätkusuutliku perearstiabi tagamiseks muutuvas tervishoiukeskkonnas Kuigi tegemist oli kvalitatiivse uuringuga ning valim ei olnud esinduslik, pakuvad tulemused sisulist panust tervishoiupoliitika kujundamisse ja loovad aluse edasisteks rakendusuuringuteks.